Otse põhisisu juurde

Meie kodu lugu

Kodukuul otsustasin teha väikese tagasivaate meie kodu saamise loole. Siin tuleb veidi juttu laenusaagast ning palju juttu kodu remondist.
Vaatamata sellele, et oleme alati kuulunud nn "suhteliselt vaeste" perekondade hulka, siis on ka meil olnud alati unistus oma majast. Meie esimene kodu oli kahetoaline korter, milles oli 39rm. Lastetuba oli näiteks 11 ruutu ja meenutas kahe meetri laiust koridori. Sellesse tuppa pidi ära mahtuma riidekapp, kummut, kaks kirjutuslauda ja narivoodi.

Hakkasime sobivat kodu otsima juba aastaid tagasi. Panin vaikselt raha kõrvale ning sirvisin vist iga päev kinnisvarakuulutusi. Loomulikult oli ka siis tagasilööke. Kui olin juba peaaegu 2000 eurot kokku saanud, siis lagunes üks autodest ja pidin pea poole kogutust autoremondile kulutama, kuid ma ei jätnud jonni. Kõrvale pandud summad ei olnud väga suured. Enamasti vahemikus 50-100 eurot.
Umbes neli aastat tagasi astusime esimest korda oma praeguse kodu õuele. Kant oli väga tuttav ja tegelikult olime sellest majast korduvalt mööda sõitnud, aimamata, et see võiks kunagi meie koduks saada. Kohe, kui esmane tutvus majaga tehtud, viis tee meid panka. Tol hetkel oli meil kaelas veel väikelaen, mis oli võetud autoostuks ja paar järelmaksu. Kõik tundus suhteliselt võimatu. Läksime esmalt SEB panka, et saada Kredexi käendust omaosalusele, kuid sealne klienditeenindaja tegi meile ruttu selgeks, et sellisesse piirkonda Kredex oma toetusega ei tule....ja üldse ei tundu see maja piisavalt elamiskõlblik. Sel hetkel puudus majas pesemisruum ja isegi toimivat sauna polnud, korraliku wc asemel oli kuivkäimla. Meie olime aga "armunud" ja need pisivead meid ei heidutanud. Esimesest pangast lahkusime veidi solvununa. Kuhu jääb mõtteviis "maale elama"? Kusjuures mul on tunne, et nüüd on asjad veelgi keerulisemaks muutunud, sest ka väga korraliku ja kindla sissetulekuga inimestele öeldakse EI.

Igatahes viis meie tee siis juba kodupanka Swedi, kus pidime arvestama 20-30% sissemaksega, millest oli meil olemas vaid osake. Kuid juba esimene vestlus oli ülimalt meeldiv ja meis tekkis lootus, et see isegi võib õnnestuda, sest saime sissemaksul arvestada korteri müügist saadava rahaga (meie piirkonnas on korteri müümisel jutt summast  vahemikus 5000-10000). Tellisime maja hindamisakti ja põrkusime järgmise probleemi otsa. Meie ostetava maja väärtus oli maakleri arvates mitutuhat eurot madalam, kui müüja selle eest saada soovis. Helistasin omanikule ja ütlesin, et meil pole sellist raha, et puudujääv summa oma taskust kinni maksta. Heal juhul suudaksime omalt poolt 1000 eurot lisada. Loobusime tehingust......ja ootasime, palvetasime ning lootsime, et ehk juhtub mingi ime. Ootasime 4 kuud. Paaril korral oli omanik meiega veel püüdnud diili teha, kuid ma pidin oma tingimustele kindlaks jääma .....ja siis ühel päeval juhtuski ime. Ma ei lasku hetkel detailidesse, kuid peale viiekuust ootamist olime majaomanikud. Istusime maja elutoas ja süda värises sees. Mis nüüd edasi? Me peame sellest nüüd endale elamisväärse kodu tegema.  Millest üldse alustada? Igalt poolt vaatas vastu palju tööd. Minu peas oli vaid üks mõte: ära vaata kõike, mida on vaja teha, vaid keskendu ühele probleemile korraga. Ja nii me siis alustasimegi. Esmalt tuli teha palju koristus- ja lammutustöid. Tuletan veelkord meelde, et erilist raha meil ju ehitamiseks polnud. Käisin sel hetkel 1,5 koormusega tööl ning palgarahast saime umbes 200-300 eurot ehitusse panna. Kuna majja jäi osa kraami sisse, siis saime mõned meile mittevajalikud esemed maha müüa ja selle abil mõnisada eurot ehituseks juurde saada. Liikusime sammhaaval, keskendudes konkreetsetele tegevustele.

Üks suuremaid töid oli maja põrandate soojustamine. Võtsime kõik vanad lauad üles ning kuna meil puudus ressurss uue materjali jaoks, siis pidi kõik olema nii võetud, et saaks hiljem ka tagasi panna.

Põranda üles võtmine
Tagasipandud vana põrand
Lihvitud ja lakitud põrand
Põranda vahetus tõi nii mõnegi üllatuse. Näiteks tuli ühel majapoolel välja vahetada neli tala. Ühe vaheseina all oli ka tala ära pehkinud ja selle vahetamine võttis praktiliselt terve päeva. Osa põrandaalust vajas lisatäidet. 8 tonni liiva sai käsitsi põranda alla veetud.
Põranda üles võtmine sai tegelikult alguse vajadusest paigaldada uus torustik. Õnn oli nii mõnigi kord meie poolel. Näiteks saime täiesti uue sissevoolu toru prügikonteineri kõrvalt (ilmselt oli mingitest torutöödest kellelgi just meile paras jupp üle jäänud). Kanalisatsiooni väljavoolu toru oli meil ka olemas - taas ühe objekti ülejääk, mille sugulane meile tõi. Selle maasse kaevamine oli eraldi hull töö, sest meie tuttav, kes meid torutöödel aitas, sai tulla ühel detsembrikuu õhtupoolikul seda paigaldama. Kaevamisel jäi tee peale ette aga üks suur kivi. Mina näitasin taskulambiga valgust ja mehed mässasid paar tundi selle kiviga. Kuid igatahes saime majja täiesti uue torustiku.

Järgmine teema oli elekter. Meil oli vana juhtmestik, kuid kuna tegu oli juba vaskjuhtmetega, mitte alumiiniumiga, siis lootsime, et saame mõned aastad ka nii ära elatud. Kuid seda oli kohe näha, et elektriga pole kõik päris korras. Kui veekeedukannu sisse lülitasin, tõmbas laepirni kohe tumedamaks, tolmuimejalt sain mõned korrad voolu ning lihvimismasin ei püsinud kuidagi taga, sest oli liiga võimas meie süsteemi jaoks.
Esmalt oli plaan panna uued juhtmed kööki ja uude dušinurka. Kutsusime elektriku kohale ja lasime teha hinnapakkumise. See tuli tublisti üle tuhande euro, mis tundus meile kallivõitu. Nalja tegi elektriku lause: Teeme siit nii, siis kui kipsimehed tulevad, siis on neil parem.... "Kipsimees" seisis samal ajal elektriku kõrval, sest mees ise oligi ju see, kes kõik kipsid ise seina pani. Kuid väga oluline oli teada saada, et meie juhtmestikuga ei ole siiski kõik nii korras, kui me esmalt lootsime ning suurim probleem oli see, et puudus maandus, sellest siis ka minu sirakad tolmuimejalt.
Taas üks mure juures. Kuid tundub, et kui on probleem, siis on sellele ka lahendus. Leidsime ühe väga toreda meesterahva, kes töötab Eesti Energias ja oli nõus meile hullukestele appi tulema. Ta sai kohe aru, et rahadega on meil nii nagu on ja pakkus lahendusi, kuidas mõistliku hinnaga kõik korda saab. Samas oli ta väga hea nõuandja, et kasutaksime ikka kvaliteetseid materjale ja kõik saaks nii nagu peab. Kokkuhoid tuli siis eelkõige selle pealt, et juhtmed vedasime ise mööda maja laiali ning olulised ühendused tegi siis elektrik ning seda väga mõistliku hinnaga. Seal hulgas sai maja uue kilbi, peakaabli ja maanduse. Selleks hetkeks olime võtnud juba ühe väikelaenu, et saaksime remondi lõpuni teha. Elasime siis veel korteris ja ootasime kannatamatult juba majja kolimist.

Dušinurk....kes on pidanud vannitoa remonti tegema, see teab, et plaatimine on maailma kõige kallim töö. Hakkasime juba väsima ja kuna meil oli veel veidike laenuraha alles, siis mõtlesime, et tellime plaatija, mis see 20 ruutmeetrit ikka on, aga oli ikka küll. Iga ruudu eest 15 eurot tööraha pluss siis veel kõik materjalid sinna juurde. Seega ei jäänudki muud üle, kui tuli ise seegi töö ära teha. Sõber ehitusmees näitas ette, mis ja kuidas ja mees siis panigi plaadid ise seina. Päris nii tiptop muidugi ei saanud, nagu mõni proff oleks teinud, kuid seinas nad püsivad ja me ise oleme rahul. Kui kunagi rikkaks saame eks siis teeme paremini või laseme ümber teha.
Meie tulevane dušinurk

Esimesed plaadiread

Dušikabiini paigaldamine
Dušinurga lagi sai tehtud ehitusjääkidest ja on üks minu lemmikuid.


Dušinurga valmimise ajal kolisime sisse. Ma ei hakka kirjeldama siin selliseid pisitöid nagu värvimised, lihvimised, tapeetimised jne, kuid kes on remondiga kokku puutunud, see teab, et iga asi võtab oma aja. Ostust sissekolimiseni kulus meil 8 kuud.

Üks väga meeletu töö oli veel järgmise aasta fassaadi värvimine. Taaskord pidime leidma soodsamaid võimalusi ja lahendusi. Selle asemel, et maja soojustada ning vanad lauad uutega asendada, saime teha kilplaslikku tööd - lihvisime kogu vana värvi maha ning katsime uuega. Maja sai peale 5 uut värvikihti ja uued "iluliistud". Tasapisi oleme välja vahetanud kõik maja aknad ja ühe välisukse.
Nüüdseks on meie entusiasm veidi raugenud ja peame nii füüsiliselt, vaimselt kui ka majanduslikult kõigest sellest taastuma. Järgmisena oleks vaja remontida maja veranda, lisada ühte tuppa kamin, juurde ehitada terrass ja võimalusel siis väljaehitada ülemine korrus, kuhu saaksime oma magamistoa. See oli meie ühine otsus, et lapsed saavad oma toad ja me elame senikaua elutoas, kuni ülemise korruse korda saame (või mõni lastest välja kolib 😛).

See on olnud üks hullumeelne teekond. Küll on hea, et me maja ostes ei teadnud, mis meid ees ootab, sest võibolla oleksime siis põnnama löönud. Kuid kui maja juba olemas oli, siis ei olnud meil enam tagasiteed ja tuli lihtsalt tegutseda.

Koduomanik
Elli

Kommentaarid

  1. Mulle meeldib Su blogi. See on lihtsa ja suhteliselt vähekindlustatud inimese blogi, kes vaatamata kõigele on edasipüüdlik ja optimistlik. Ma ise, üksi elav ja ka oma koduta inimene olen alati mõelnud, et minust küll korteri/maja remontijat ei ole. Kui osta, siis juba elamiskõlbulik. Olen mõelnud, et "palkaksin" siis Kodutunne saate meeskonna oma kodu remontima. Vaatan huviga nende saateid ja väga vingeid lahendusi teevad. Muide, kas Sa pole mõelnud, et "Kodutunne" meeskond võiks ka teile appi tulla lastetubasid remontima? Peres kasvavad ju lapsed ja Kodutunne ongi lastega perede aitamiseks mõeldud. Ole tubli!

    VastaKustuta
  2. Tere, Elve!
    Suur tänu positiivse tagasiside eest! Kommentaare saades, on mul alati tunne, nagu oleks väikese kingi saanud.
    Kaks mõtet:
    1.Meiegi mõtlesime valmis/korras majale ja isegi täiesti nullist ehitamisele/ ehitada laskmisele, kuid elu teeb oma keerdkäike ja möödub paganama kiiresti. Õiget hetke ootama jäädes, oleksime ilmselt siiani korteriinimesed.
    2. Meie toad on kõik juba uuendatud ilmega: värvitud ja tapeeditud. See tähendab, et mõlemad lapsed said endale remonditud toad. Mööbli uuendamisega oleme veidi kimpus, aga eks tasapisi tegeleme selle teemaga ka. Tõin postituses välja vaid sellised keerulisemad ja kulukamad tööd. Ülakorrus vajaks väljaehitamist, kuid see pole kahjuks nii hädavajalik, et selleks Kodutunnet appi saada, va juhul, kui meil lühikese aja jooksul mõned lapsed veel perre juurde peaksid lisanduma, kuid meil on kindel otsus, et panustame olemasolevate laste suureks kasvatamisele ja harimisele. Nii palju, kui see meie võimuses hetkel on. Ole ise ka tubli!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Säästufondid

 Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada minu jaoks väga hästi toiminud süsteemist, mis aitas mind välja palgapäevast palgapäevani hädavaevu toime tulemise nõiaringist. Tänu ümbrikumeetodile olid minu eelarves olevad kategooriad jagatud reaalseteks rahaümbrikuteks. Iga kuu lisasin sinna mingi summa ning kuu lõpus sain otsustada, kas panen selle summa suuremasse säästu või jätan samasse ümbrikusse/kategooriasse alles.  Mul hakkasid selviisil tekkima tasapisi igas kategoorias minisäästud (neid nimetatakse ka sinking funds).  Tänu sellele jäin ma iga kuu paremini eelarvesse ning samas hakkasid tekkima väikesed lisasäästud.  Näiteks riiete kategooriasse lisan ma enamasti 30-50 eurot. Seega võis paari-kolme kuuga sellesse kategooriasse koguneda juba ligi 100€. Kui samal ajal hoida pilku peal oma garderoobil ning jalatsite riiulil, saab kenasti teha plaane, millal ja milleks see raha kulutada. Mina kulutasin sel kevadel lapse lõpupeoks kleidi ja uute jalanõude ostmiseks. Kui on teada, et mõni

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg

Pealkirjata lugu :D

 September sai läbi ja suur oli minu üllatus, kui lõpetasin selle 341 euroga pangaarvel. Tegelikult oli vaba kuluraha alles isegi 371€, sest rahakotis oli veel alles 30€ toiduraha.  Ära said ju peetud kõik sünnipäevad. Pulmast pidin küll haiguse tõttu loobuma, kuid kingitus ootab pruutpaariga kokku saamist. Eelarvesse ei olnud arvestatud raha, mis kulus ravimitele, kuid ilmselt samal ajal tuli kokkuhoid kütusekuludelt, sest ma ei sõitnud kaks nädalat eriti kuhugi. Kuna mulle tundus kuu alguses kõike nii palju ja raha peale puhkust pigem väga täpselt, siis olen igatahes ise küll väga üllatunud.  Me siin saime vahepeal taas koroonaga pihta. Muidu polnudki seekord väga hull, kuid mul oli probleeme, et köha lahtisemaks saada. Jõin aga meega teed, sõin igasugu tablette sisse, aurutasin ja tegin sinepi ja meeplaastreid. Lõpuks oli kõige suuremaks abimeheks ikkagi saun. Aururohke leil ning ma ei tea, kas see ka aitas, aga igatahes hõõrusin end igaks juhuks ka veidi soolaga kokku.  Kes nüüd mi