reede, 7. august 2020

Segased lood

Pole ammu siia kirjutanud ja nagu pealkiri aimata laseb, siis on mu elus hetkel üks suur segadus. Seekord siis mitte niivõrd rahalise poole pealt, vaid hoopis suhete ja lähedastega seotult. 

Juulikuus oli meil ühe lähedase matus. Ma ei hakka siia pikemalt kirjutama, kuid sellel matusel oli palju segaseid suhteid ja sellest veelgi segasemaid tundeid. Minu mehe jaoks oli tegu väga lähedase inimesega. Ta on isegi öelnud, et see inimene oli talle isa eest, sest ta enda isa suri varakult. 

Sellele järgnes ühe asotsiaalse sugulase eluaseme korrastamine. Kui mu mees armastab öelda, et kõik peale s...ta oli alles, siia antud elamises kattis põrandat ühtlane kassiekstrementide kiht. Pidime seal käima, sest see oli osa minu isa majast ning peale onu surma kuulub kogu maja talle. Nädal peale seda läksin isaga tülli. Ikka nii tülli, et ma hetkel ei soovi temaga rääkidagi. See pole minust kena, kuid sain haiget ja vajan aega, et toibuda. Olen veidi vihjanud, et mu lapsepõlv oli keeruline ning isaga suhtlemine ei ole seetõttu olnud minu jaoks kunagi kerge, kuid nüüd siis panin meie suhted pausile. Õhtuti nutan end patja tühjaks, sest lihtsalt nii raske on olla....

Oma rahaasju olen püüdnud ikka tasapisi joone peal hoida. Vahepeal läksin säästude kallale, et nooremale kutile riideid selga osta, sest ta on korralikult kasvanud. Tahtsime ühele õhtusele üritusele minna ja kuna õhtud olid vahepeal ikka väga jahedad, siis oli vaja kiiremas korras ühed korralikud pikad püksid osta. Ma arvan, et seda võib pidada täitsa SOS olukorraks. 

Võetud raha teenisin taas hooajatööga tagasi.....kuid siis see juhtus. Olime koos noorema kutiga põllul. Päev hakkas juba lõppema ja hakkasime nö viimast ämbritäit tegema. Kuna ta on meil nobe korjaja, siis otsustasime teha võistluse, et kes saab rutem ämbri täis ja siis see juhtus. 😓 Ta astus halvasti ning järsku hüüatas "Emme" ja viskas end valust oieldes pikali. Sain kohe aru, milles asi...nüüd see siis juhtus....olin seda juba ju ammu kartnud. Ta oli oma põlvekedre paigast nihestanud. See asus täiesti külje peal. Miks teadsin seda oodata, sest minu mõlemad põlved käivad juba aastaid paigast ära. ....järgnes kiirabi kutsumine. Poiss viidi ära Tartusse, kuigi see asub meist kaugemal, kui lähim haigla, kuid ju kardeti, et kohalik haigla ei saa hakkama ja jalg võib vajada kirurgilist sekkumist. Nüüd on meil siis kipsjalg. No tegelikult on kips vaid lahase moodi jala tagumisel küljel. 

Seekord saab jalg terveks, kuid minu suurem mure on see, kuivõrd hakkab see tema edaspidist elu mõjutama. Paratamatult jätab see tükiks ajaks psüühikasse oma jälje ning kui see hakkab korduma, siis tekivad paljud takistused. Seega olen ka selle tõttu hetkel psühholoogiliselt täiesti liimist lahti. Ma ei taha, et lastel minuga sarnane saatus oleks. Võtan küll õhtuti üht rahustit, et uinuda, kuid see kahjuks ei aita mind eriti. 

Suvi on ju iseenesest väga ilus olnud. Sellesse suvesse jäi ka meie 20. pulmaaastapäev. Otsutasime, et ei raiska raha ja ei tähista seda millegi erilisega. Ostsime tordi. Mina sain lilled ja kommikarbi ning mees ühe pisikese kingi. Pidime minema restorani, kuid tundsin, et mul pole tuju ning sain siis endale veel lisakingiks lebotooli, milles on hea hommikuti õues kohvi juua. Restoranis saadud kõhutäis oleks peagi läinud olnud, kuid lebotool on loodetavasti aastateks. Kuid nüüd pean tunnistama, et see on hakanud kripeldama, et me kodust välja ei läinud ja seda väärikamalt ei tähistanud. Näiteks mõnes spaas vms. Naised ja nende tujud....onju.

Läheks siis korraks rahatarkuse teemade juurde. Eelmisel aastal samal ajal olime me väga keerulises olukorras. Pidin esialgu arvestama ca 200 eurot väiksema sissetulekuga ja siis sain teada, et jään ilma ka igakuisest toetusest ehk kaotan sissetulekust veel veidi üle 200 euro. Säästudest oli mul sel hetkel võimalik kasutada vaid 106 eurot, mis oli kogunenud meelerahufondi. Seega üks väga keeruline aeg, mis tuli kuidagi üle elada. Sellel aastal on mul esmalt organiseeritud nii, et mu toetus ei katkenud. Teiseks on mul kogunenud juba ühe kuu sissetuleku jagu sääste, mis aitaksid sellisest olukorrast märgatavalt kergemini välja tulla. Olen planeerinud veidi hädaabifondi kasutada, kui hakkame kooliks vajaminevaid asju ostma ja kui mul ei õnnestu kuskilt veel lisaraha teenida, siis pean ka vanema lapse sünnipäeva jaoks veidi säästudest näpistama. Kuid küll ma selle jälle tasapisi tagasi korjan. Igatahes on hetkel rahalises mõttes palju rahulikum ja kindlam olla. 

Metsa olen ka jõudnud. Sügavkülmas on metsmaasikaid, vaarikaid ja mustikaid. Purki on saanud moose ja kukeseeni. Loodus annab jõudu ja veidigi meelerahu. 

Veidi õnnetu

Elli


4 kommentaari:

  1. Ma ostaks hea meelega nt 5-6 purki marineeritud kukeseeni. Mis võiks Sinu hind olla.

    VastaKustuta
  2. Ma kahjuks pole neid kõige vingemaid kukeseenekohti siinkandis veel üles leidnud. Kõik,mis saan, kulub hetkel enda perele ära. :)

    VastaKustuta
  3. Teeks Sulle ühe kõva kalli. Jällegi leian sarnasusi meie vahel. Ka minul on perega keerulised suhted aga olen leidnud lahenduse sellega, et püüan hoida oma pisikese pere suhteid korras. Tegeleda koduga. See annab tohutult jõudu ja hoiab mõtteid vaos. Mul on kolm last, vanim saab 16 ja noorim on kolmene, mõlemad poisid, keskele jääb 10-ne plika. Lapsed ja abikaasa on mu suurimad varandused. Loomulikult on abielus ka tülisid, kellel neid poleks aga ma tean, et ei taha kedagi teist. Seega ma tahan Sulle öelda, et Sul on olemas midagi väga erilist ja Sa ise oled nii tubli ema ja naine. Inspireerid mindki. Loodan, et saad peresuhted enda jaoks stabiilseks ja poja ruttu paraneks. Jaksu!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii ongi, oma pere on mu suurim varandus. Sa tead, et saad neile loota ja raskel hetkel toetuda. Loodan, et olen suutnud luua oma lastele turvalise lapsepõlve ning piisavalt usalduslikud suhted. Kõige olulisem on see, et kui on mure, siis tuleb see lahti rääkida. Meie lapsepõlvekodus oli põhimõte, et laps räägib siis, kui kana pissib ja oma tunded hoidku igaüks endale. :(

      Kustuta