kolmapäev, 17. juuni 2020

Hädaabifond versus meelerahufond

Kumb on tähtsam? Sellele küsimusele ei saagi nii vastata. Mõlemad on olulised ja kummalgi on oma roll täita.

Leiad õnne?
Kuid kumma kogumisest tuleks alustada? See küsimus tekkis mul üht vebinari kuulates ja mul on sellele küsimusele oma vastuseversioon olemas.
Jutt on hetkel tavalisest Eesti perest, kelle sissetulekud jäävad alla riigi keskmise sissetuleku ning valdavalt kulgeb elu palgapäevast palgapäevani. Enamasti siis kerge ärevus sees, et ehk see kuu ei juhtu midagi, sest asjad ju ikka kuluvad ja lähevad katki ning ideaalis peaksime olema oma eelarves kõige sellega arvestanud, kuid reaalses elus on nii, et pidevalt juhtub midagi ning kogu aeg on tunne, et raha on vähe ja puudu ning mingit puhvrit ei saa tekkidagi enne, kui kõik jälle nulli kulub.

Seega, mina arvan, et kõige esmane on alustada hädaabi puhvri loomisest, sest see aitab katta meil igapäevaseid äkilisi väljaminekuid ning vältida ehk mõnda kiirelt võetud järelmaksu või krediitkaardivõla suurendamist. Sellest nõiaringist ei ole enne väljapääsu, kui tekib mingisugunegi raha tagavara, kust on võimalik selliseid kulusid katta. Kui sa alustad meelerahufondist, mille raha ei tohiks ideaalis kasutada niisama igapäevaste äkiliste väljaminekute katmiseks, siis tekib ju küsimus, et mille eest ma siis selle auto remonti viin??? Kuid kui ma olengi seadnud esmaseks eesmärgiks koguda nt 500 eurot, siis katab see näiteks ühe kodumasina äkilise rikkimineku ja välja vahetamise kulud.

Meelerahufond on pikemaajalisem projekt juhtudeks, kui me peaksime jääma haigeks või kaotama mõneks ajaks töö. Igaüks saab ise otsustada, kas ta kogub endale kolme, kuue või kaheteistkümne kuu tagavara. Mina tegelen hetkel esimese kuu jagu sissetuleku kokku korjamisega. Nagu enamus siit juba teab, siis alustasin eelmisel aastal 20eurostest sissemaksetest arvele, millel pole pangakaarti ja mida ma igakuiselt ei kasuta ning sel aastal tõstsin summat 50 euro peale. Kui järelmaksud nulli saan, siis tahan kergitada selle summa juba 100 euroni. Nii võiksin koguda umbes 5 aastaga oma poole aasta palga. Ühelt poolt tundub see pikk aeg, kuid samas, kui töökoht nii kergelt ei kao, siis pigem arvestadagi pikema ajaga. Mina tunnen, et see summa peab olema selline, et see ei häiriks minu igapäevast elu. Seega peab igaüks ise valima summa, millest alustada. Olgu see esialgu kasvõi 5 või 10 eurot. 😊

Mõlemad fondid on olulised, kuid kui pole võimalik mõlemaga korraga alustada, siis mina igatahes soovitan alustada esmalt hädaabifondi loomisest, et saada välja laenamise tsüklist. Siis võiks oma laenud võimalikult kiiresti nulli maksta(va kodulaen) ning seejärel keskenduda meelerahufondi kasvatamisele.

...pean nüüd tegema väikese ülestunnistuse, et olen ikka rahaasjades liiga umbes-täpselt tegutseja. Vaatasin alles eelmisel nädalal täpselt üle, kui suur on minu laenude jääk ja sain selleks summaks veidi üle 2000 euro. Eelkõige üllatusin oma järelmaksu jäägi peale. Olin veendunud, et see on ca 300 eurot, kuid 378 eurot pole sama, mis 300 eurot. Seega võtan selle endale nüüd korralikumalt sihikule, kuid paraku pean arvestama veidi pikema perioodiga, enne kui see nulli saab. Kuid vahet pole millal, oluline on ju, et saaks veidigi varem, kui esialgne graafik ette näeb. Sellest kuust alates teen topeltmakseid ning kui mõni kuu mingi lisatasu tuleb, siis püüan veelgi suuremaid summasid tagasi maksta.


Pohlad on õisi täis. 
Veidi siis sellest, kuidas mul vahepeal läinud on. Arvan, et normaalselt. Tööd on kuhjaga ja kogu aeg tundub olevat kiire-kiire. Sööd seda, mis juhtub, ostad poest kiiruga midagi kappi ja ilmselgelt on see meie söögieelarvet kergitanud ja loomulikult pole mul eriti aimu, kui palju, kuid seni kuni arvel on raha, mille eest süüa osta, ei ole mul aega muretseda. Ses suhtes ongi hea, et kogumise rahad lähevad kohe kuu alguses ise arvelt sinna kuhu vaja ja ma ei märkagi, et nad on läinud. Arveldan selle rahaga, mis siis reaalselt veel kontol alles.


Lõpuks ometigi tegin taas väikese investeeringu iseendasse ja oma heaolusse ning ostsin ära suvekleidi ning kingad. Ma pole impulssostja ja seetõttu juhtus minuga midagi väga enneolematut. Nimelt ma ostsin endale lausa kaks paari kingi, sest ühed olid mugavad, kuid sellist tooni, et ei sobi iga riietuse juurde ja siis said teised sellised veidi neutraalsemad, aga mitte nii suure vauefektiga, nagu esimesed (kogukulu 36 eurot). Igatahes tekitas see hea tunde, et ma ju võin seda endale lubada - ma olen seda väärt. 💗


Lihtsalt
Elli