kolmapäev, 19. august 2020

Untsu läinud aiapidamisest


 ....kui keegi veel ütleb, et oma aias saaduste kasvatamine on odav ja säästlik, siis ma tahaks teda hammustada. 

Ma olen nüüd kolmandat aastat tegelenud oma aiamaaga ja veidi siis rajanud ka iluaeda ning kevadel said ostetud mõned viljapuuistikud. Tegelikult on mul mingi aiamaa olnud alati ja seega ei pea ma ennast päris algajaks, kuid tunne on küll vahel selline, nagu teeks seda kõike alles esimest korda. 

Remondi kõrvalt oli aiapidamine teisejärguline teema. Panime üks kevad kasvuhoone üles ning lasime jupi maad ära harida (kündmise kulu 30 eurot). Kuna raha läks kõik ehituse peale, siis arvasin, et söödis maad kannavad ju niigi ning väga oma pead sellega ei vaevanud. Viskasin seemned kevadel maha ja esimesel sügisel oli isegi midagi üles võtta. Kasvuhoonesse sai veetud tiigi äärest mingi suvaline tumedam muld, lootuses, et ehk see on piisavalt huumuserikas. Kuid see muutus kuivades tuhkjaks liivalaadseks moodustiseks, mis ei tahtnud vettki sisse imada. Järgmisel aastal ostsin 20 kotti aiamaamulda lisaks (54 eurot). Iga nädal sai kastmisveele lisatud ka väetist (4 eurot pudel, suvega kulus 2 pudelit). Enamus taimi kasvatasin ise (seemned+külvitopsid ja muld ca 10 eurot), juurde sai ostetud paar erilisemat sorti (3 eurot). Tol suvel sain paar ämbritäit tomateid ning jätkus nii sissetegemiseks kui ka söömiseks, kuid tomatid ei tahtnud hästi punaseks minna ning kippusid lõhenema. Ka maitse polnud selline mõnus mahe, vaid veidi hapukas ja tomati nahk millegipärast selline kõvem. Mul pole varasemalt sellist jama olnud. Kui siia nüüd lisada ka kastmisele kulunud elektritasud, siis sain need tomatid umbes 2-eurose kilohinnaga. 

Sel aastal arvasin, et piisab vaid väetamisest ja ei lisanud uut mulda, kuid nüüd on see tuhkjas muld kompostmulla ära "söönud" ning olukord taas suht nutune. Lisaks sellele on lehtedel mingi haigus sees. Arvasin, et saan suure säästu, kui võtan sõbrannalt vastu tasuta ettekasvatatud tomatitaimi (muidu ju maksab üks taim 1.50-2 eurot). Kahjuks olid tal taimed veidi segamini läinud ja sain nö põrsas kotis kauba. Suurem osa taimedest osutusid pisikesteks ampsutomatiteks ja mul pole erilist lootust sel aastal midagi purki saada. Selle aasta kulu on olnud vaid väetis, kuid ka tulu on paistab tulevat tagasihoidlik. Praeguse pildi järgi arvan, et saan mingi 5-6kg tomateid. 

Aiamaa tõesti kandiski midagi esimesel aastal tänu sellele, et tegu oli seni puhanud maaga, kuid juba aasta hiljem, korjasin sügisel porgandeid, mis meenutasin rotisabasid, till kasvas vaevu põlveni ning kuivas ära,  peet oli umbes redise suurune ning 10-meetrise kartulivao jupi pealt sain vaevalt paar potitäit kartulit. 

Hakkasime otsima, kust saaks sõnnikukoorma, et maa veidigi rammusam saaks. Kuid see on nii defitsiitne kaup, et pidime kevadel käega lööma. Paar loomapidajat ütles, et kui ise järele tuled, siis saad, kuid meil pole ju sobivat masinat, millega sõnnikut vedada. Seetõttu ostsime lihtsalt paki väetist, et midagigi saaks kasvada (täpselt ei mäleta, aga ehk oli 5 eurot). Seemneid sai sel aastal 25-30 euro eest ostetud. Kartuliga tegin näiteks nii, et võtsin osa söögikartulit ja lõikasin pooleks ning panin maha. Porgand, kartul ja punapeet on sel aastal väga kenad, kuid kurk kasvab nagu mets, aga viljuda ei jõua. Kurgipeenrale sai veel ekstra üks kott musta mulda ka lisaks valatud ja võibolla olemegi ta nüüd hoopis üleväetanud. Teine võimalik probleem on see, et jätsin taimed liiga tihedalt ning need jahedad perioodid ei mõju ka kindlasti hästi. Juulis oli ühel nädalal meil öösel vaid 5 kraadi sooja ning paar päeva tagasigi näitas termomeeter vaid 6 kraadi. Seetõttu ostsin uue katteloori ning hakkasin katma, sest nii hale on vaadata, et taimel on vars ilusaid väikseid kurgikesi täis ja siis nädala pärast nad lihtsalt kuivavad ära. Hetkel olen kulutanud oma kurgimaa poputamisele üle 10 euro, kuid vastu olen saanud umbes kilojagu kurke (coopis maksab hetkel kilo kurke 0.79). Seega olen praeguse seisuga korralikult peale maksnud, kuid loodan endiselt, et ehk mõned pisikesed saavad nüüd suuremaks, kui ma neile igal õhtul teki peale tõmban. 


Minu ühed suured lemmikud on maasikad ning seetõttu rajasin võrdlemisi kiiresti ka maasikamaa. Taimed sain tasuta ämmalt ning panin nad otse sellesse mulda, mis meil siin on. Kuluks sai siis kattematerjal, mis taimedele alla pannakse. Kui maasikad punaseks hakkasid minema, siis ründasid neid koheselt ka linnud. Tuli osta võrk, mis kaitseks. Kuna maa osutus siiski liiga lahjaks, püüdsin seda väetistega veidi turgutada, kuid lõppkokkuvõttes oli tulu väiksem kui kulu ning tõmbasin kõik taimed juba suvel üles ning plaanin rajada korraliku uue maasikamaa: frigotaimed, kattematerjal ja korralik muld - arvan, et see kõik läheb mulle maksma  ca 100 eurot. 

Sügisel hakkame taas otsima põllu jaoks sõnnikumaterjali. Ka selle koorma puhul tuleks arvestada vähemalt 100 euroga. Kui nüüd mõelda, mis ühe porgandi kilo maksab, siis 100 euro eest saaks ikka väga palju porgandeid osta. Kasvuhoonest pean ilmselt kogu mulla välja kandma ja täiesti uue musta mulla sisse ostma. Ma isegi ei tea, mis see mulle maksma võib minna, sest kui osta pakkides musta mulda, siis vajaksin vähemalt 50 kotti mulda ning keskmise hinnaga (ca 3 euri pakk), tähendaks see 150-eurost kulu, kuid hetkel ei tahaks aiapidamisele nii suuri väljaminekuid teha ja seetõttu pean taas nuputama mingit toimivat alternatiivi. 

Seega ei ole mina sugugi nõus nendega, kes peavad ise aiapidamist soodsaks. Minu nö pooltasuta ja väga soodus projekt kukkus ikka täiega läbi ning selleks, et midagigi oma aiast saada, pean hakkama tegema suuremaid investeeringuid. 

Äpardunud aiapidaja

Elli

Funny garden | Etsy

reede, 7. august 2020

Segased lood

Pole ammu siia kirjutanud ja nagu pealkiri aimata laseb, siis on mu elus hetkel üks suur segadus. Seekord siis mitte niivõrd rahalise poole pealt, vaid hoopis suhete ja lähedastega seotult. 

Juulikuus oli meil ühe lähedase matus. Ma ei hakka siia pikemalt kirjutama, kuid sellel matusel oli palju segaseid suhteid ja sellest veelgi segasemaid tundeid. Minu mehe jaoks oli tegu väga lähedase inimesega. Ta on isegi öelnud, et see inimene oli talle isa eest, sest ta enda isa suri varakult. 

Sellele järgnes ühe asotsiaalse sugulase eluaseme korrastamine. Kui mu mees armastab öelda, et kõik peale s...ta oli alles, siia antud elamises kattis põrandat ühtlane kassiekstrementide kiht. Pidime seal käima, sest see oli osa minu isa majast ning peale onu surma kuulub kogu maja talle. Nädal peale seda läksin isaga tülli. Ikka nii tülli, et ma hetkel ei soovi temaga rääkidagi. See pole minust kena, kuid sain haiget ja vajan aega, et toibuda. Olen veidi vihjanud, et mu lapsepõlv oli keeruline ning isaga suhtlemine ei ole seetõttu olnud minu jaoks kunagi kerge, kuid nüüd siis panin meie suhted pausile. Õhtuti nutan end patja tühjaks, sest lihtsalt nii raske on olla....

Oma rahaasju olen püüdnud ikka tasapisi joone peal hoida. Vahepeal läksin säästude kallale, et nooremale kutile riideid selga osta, sest ta on korralikult kasvanud. Tahtsime ühele õhtusele üritusele minna ja kuna õhtud olid vahepeal ikka väga jahedad, siis oli vaja kiiremas korras ühed korralikud pikad püksid osta. Ma arvan, et seda võib pidada täitsa SOS olukorraks. 

Võetud raha teenisin taas hooajatööga tagasi.....kuid siis see juhtus. Olime koos noorema kutiga põllul. Päev hakkas juba lõppema ja hakkasime nö viimast ämbritäit tegema. Kuna ta on meil nobe korjaja, siis otsustasime teha võistluse, et kes saab rutem ämbri täis ja siis see juhtus. 😓 Ta astus halvasti ning järsku hüüatas "Emme" ja viskas end valust oieldes pikali. Sain kohe aru, milles asi...nüüd see siis juhtus....olin seda juba ju ammu kartnud. Ta oli oma põlvekedre paigast nihestanud. See asus täiesti külje peal. Miks teadsin seda oodata, sest minu mõlemad põlved käivad juba aastaid paigast ära. ....järgnes kiirabi kutsumine. Poiss viidi ära Tartusse, kuigi see asub meist kaugemal, kui lähim haigla, kuid ju kardeti, et kohalik haigla ei saa hakkama ja jalg võib vajada kirurgilist sekkumist. Nüüd on meil siis kipsjalg. No tegelikult on kips vaid lahase moodi jala tagumisel küljel. 

Seekord saab jalg terveks, kuid minu suurem mure on see, kuivõrd hakkab see tema edaspidist elu mõjutama. Paratamatult jätab see tükiks ajaks psüühikasse oma jälje ning kui see hakkab korduma, siis tekivad paljud takistused. Seega olen ka selle tõttu hetkel psühholoogiliselt täiesti liimist lahti. Ma ei taha, et lastel minuga sarnane saatus oleks. Võtan küll õhtuti üht rahustit, et uinuda, kuid see kahjuks ei aita mind eriti. 

Suvi on ju iseenesest väga ilus olnud. Sellesse suvesse jäi ka meie 20. pulmaaastapäev. Otsutasime, et ei raiska raha ja ei tähista seda millegi erilisega. Ostsime tordi. Mina sain lilled ja kommikarbi ning mees ühe pisikese kingi. Pidime minema restorani, kuid tundsin, et mul pole tuju ning sain siis endale veel lisakingiks lebotooli, milles on hea hommikuti õues kohvi juua. Restoranis saadud kõhutäis oleks peagi läinud olnud, kuid lebotool on loodetavasti aastateks. Kuid nüüd pean tunnistama, et see on hakanud kripeldama, et me kodust välja ei läinud ja seda väärikamalt ei tähistanud. Näiteks mõnes spaas vms. Naised ja nende tujud....onju.

Läheks siis korraks rahatarkuse teemade juurde. Eelmisel aastal samal ajal olime me väga keerulises olukorras. Pidin esialgu arvestama ca 200 eurot väiksema sissetulekuga ja siis sain teada, et jään ilma ka igakuisest toetusest ehk kaotan sissetulekust veel veidi üle 200 euro. Säästudest oli mul sel hetkel võimalik kasutada vaid 106 eurot, mis oli kogunenud meelerahufondi. Seega üks väga keeruline aeg, mis tuli kuidagi üle elada. Sellel aastal on mul esmalt organiseeritud nii, et mu toetus ei katkenud. Teiseks on mul kogunenud juba ühe kuu sissetuleku jagu sääste, mis aitaksid sellisest olukorrast märgatavalt kergemini välja tulla. Olen planeerinud veidi hädaabifondi kasutada, kui hakkame kooliks vajaminevaid asju ostma ja kui mul ei õnnestu kuskilt veel lisaraha teenida, siis pean ka vanema lapse sünnipäeva jaoks veidi säästudest näpistama. Kuid küll ma selle jälle tasapisi tagasi korjan. Igatahes on hetkel rahalises mõttes palju rahulikum ja kindlam olla. 

Metsa olen ka jõudnud. Sügavkülmas on metsmaasikaid, vaarikaid ja mustikaid. Purki on saanud moose ja kukeseeni. Loodus annab jõudu ja veidigi meelerahu. 

Veidi õnnetu

Elli