Otse põhisisu juurde

Hädaabifond versus meelerahufond

Kumb on tähtsam? Sellele küsimusele ei saagi nii vastata. Mõlemad on olulised ja kummalgi on oma roll täita.

Leiad õnne?
Kuid kumma kogumisest tuleks alustada? See küsimus tekkis mul üht vebinari kuulates ja mul on sellele küsimusele oma vastuseversioon olemas.
Jutt on hetkel tavalisest Eesti perest, kelle sissetulekud jäävad alla riigi keskmise sissetuleku ning valdavalt kulgeb elu palgapäevast palgapäevani. Enamasti siis kerge ärevus sees, et ehk see kuu ei juhtu midagi, sest asjad ju ikka kuluvad ja lähevad katki ning ideaalis peaksime olema oma eelarves kõige sellega arvestanud, kuid reaalses elus on nii, et pidevalt juhtub midagi ning kogu aeg on tunne, et raha on vähe ja puudu ning mingit puhvrit ei saa tekkidagi enne, kui kõik jälle nulli kulub.

Seega, mina arvan, et kõige esmane on alustada hädaabi puhvri loomisest, sest see aitab katta meil igapäevaseid äkilisi väljaminekuid ning vältida ehk mõnda kiirelt võetud järelmaksu või krediitkaardivõla suurendamist. Sellest nõiaringist ei ole enne väljapääsu, kui tekib mingisugunegi raha tagavara, kust on võimalik selliseid kulusid katta. Kui sa alustad meelerahufondist, mille raha ei tohiks ideaalis kasutada niisama igapäevaste äkiliste väljaminekute katmiseks, siis tekib ju küsimus, et mille eest ma siis selle auto remonti viin??? Kuid kui ma olengi seadnud esmaseks eesmärgiks koguda nt 500 eurot, siis katab see näiteks ühe kodumasina äkilise rikkimineku ja välja vahetamise kulud.

Meelerahufond on pikemaajalisem projekt juhtudeks, kui me peaksime jääma haigeks või kaotama mõneks ajaks töö. Igaüks saab ise otsustada, kas ta kogub endale kolme, kuue või kaheteistkümne kuu tagavara. Mina tegelen hetkel esimese kuu jagu sissetuleku kokku korjamisega. Nagu enamus siit juba teab, siis alustasin eelmisel aastal 20eurostest sissemaksetest arvele, millel pole pangakaarti ja mida ma igakuiselt ei kasuta ning sel aastal tõstsin summat 50 euro peale. Kui järelmaksud nulli saan, siis tahan kergitada selle summa juba 100 euroni. Nii võiksin koguda umbes 5 aastaga oma poole aasta palga. Ühelt poolt tundub see pikk aeg, kuid samas, kui töökoht nii kergelt ei kao, siis pigem arvestadagi pikema ajaga. Mina tunnen, et see summa peab olema selline, et see ei häiriks minu igapäevast elu. Seega peab igaüks ise valima summa, millest alustada. Olgu see esialgu kasvõi 5 või 10 eurot. 😊

Mõlemad fondid on olulised, kuid kui pole võimalik mõlemaga korraga alustada, siis mina igatahes soovitan alustada esmalt hädaabifondi loomisest, et saada välja laenamise tsüklist. Siis võiks oma laenud võimalikult kiiresti nulli maksta(va kodulaen) ning seejärel keskenduda meelerahufondi kasvatamisele.

...pean nüüd tegema väikese ülestunnistuse, et olen ikka rahaasjades liiga umbes-täpselt tegutseja. Vaatasin alles eelmisel nädalal täpselt üle, kui suur on minu laenude jääk ja sain selleks summaks veidi üle 2000 euro. Eelkõige üllatusin oma järelmaksu jäägi peale. Olin veendunud, et see on ca 300 eurot, kuid 378 eurot pole sama, mis 300 eurot. Seega võtan selle endale nüüd korralikumalt sihikule, kuid paraku pean arvestama veidi pikema perioodiga, enne kui see nulli saab. Kuid vahet pole millal, oluline on ju, et saaks veidigi varem, kui esialgne graafik ette näeb. Sellest kuust alates teen topeltmakseid ning kui mõni kuu mingi lisatasu tuleb, siis püüan veelgi suuremaid summasid tagasi maksta.


Pohlad on õisi täis. 
Veidi siis sellest, kuidas mul vahepeal läinud on. Arvan, et normaalselt. Tööd on kuhjaga ja kogu aeg tundub olevat kiire-kiire. Sööd seda, mis juhtub, ostad poest kiiruga midagi kappi ja ilmselgelt on see meie söögieelarvet kergitanud ja loomulikult pole mul eriti aimu, kui palju, kuid seni kuni arvel on raha, mille eest süüa osta, ei ole mul aega muretseda. Ses suhtes ongi hea, et kogumise rahad lähevad kohe kuu alguses ise arvelt sinna kuhu vaja ja ma ei märkagi, et nad on läinud. Arveldan selle rahaga, mis siis reaalselt veel kontol alles.


Lõpuks ometigi tegin taas väikese investeeringu iseendasse ja oma heaolusse ning ostsin ära suvekleidi ning kingad. Ma pole impulssostja ja seetõttu juhtus minuga midagi väga enneolematut. Nimelt ma ostsin endale lausa kaks paari kingi, sest ühed olid mugavad, kuid sellist tooni, et ei sobi iga riietuse juurde ja siis said teised sellised veidi neutraalsemad, aga mitte nii suure vauefektiga, nagu esimesed (kogukulu 36 eurot). Igatahes tekitas see hea tunde, et ma ju võin seda endale lubada - ma olen seda väärt. 💗


Lihtsalt
Elli

Kommentaarid

  1. Elli, ma ei tea miks aga ma tohutult naudin Sinu blogi ja käin pidevalt uurimas, kas on ehk juba uus postitus. Kuidagi rahustav on lugeda ja samastuda. Olen samuti lihtsa, keskmise pere ema, samuti pedagoog ja tegelen sarnaste eluliste asjadega. Jaksu Sulle!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o