Elli kogub rahatarkust

 Nüüd on see siis läbi - lapsel põhikool ja minul suuremat sorti peo korraldamine. Lõpuks kujunes nii, et kõik samas klassis käinud kolm sugulast soovisid lõpupidu ühiselt tähistada ning meie hoov sobis selleks hästi. Seega tuli planeerida pidu ca 40le inimesele. Rentisime kolme pere peale 5x8m telgi, jagasime ära, kes mida toob ning nii sai taas üks päris uhke pidu maha peetud.  Polegi veel kõiki numbreid kokku löönud, kuid söök ja jook läks minu eelarvest umbes 200€. Nii olin ma ju ka planeerinud. Riide teema. Käisime veel päev enne pidu lapsega vesti ostmas. Nii kujunes lõpetaja outfiti lõpphinnaks 226€ (ülikond, triiksärk, lips, kingad, püksirihm, vest). Ülikonna ja valdava osa sinna juurde kuuluvast saime Sepa turust. Vesti ostsime Lõunakeskusest.  Jalutasime lõunakas poodide vahel. Tundsin, et pean peokleidi alla saama ühe korraliku pesuelemendi. Esialgselt hinnasildilt vaadatud 25€ tundus küll kallis, kuid kuna see oli mugav ja hoidis tüdrukuid kenasti paigas, siis otsustasin se

 Nii palju mõtteid, et ei teagi mis otsast alustada. Kõigepealt tegin mais väikese eelarve puhkuse, sest mu sissetulekud olid suuremad, sain paar lisatasu ning müüsin oma vana auto maha. Suurem osa automüügist saadud rahast liikus köögi laua ja toolide fondi.  Kuidagi kummaline tunne oli niimoodi teadmatuses olla, st mul oli teadmine, et mul on arvel veel raha, kuid ikkagi kuidagi kripeldas. Ümbrikud on ka suures osas tühjaks saanud ja siis ma ei saagi enam aru, kas mul nüüd on raha, et osta endale näiteks uued tennised või tööl käimiseks üks bleiser. See ebakindlus oli piisavalt häiriv, et võtsin juuni alguses taas oma eelarvetabeli välja ja täitsin ära. Kohe on selgem pilt eest ja rahasid kõigi kategooriate vahel ära jagades jäi mul alles vaid 50 eurot. Kui ma ei planeeriks, siis oleks ju väga kerge see 50 eurot kogemata ära kulutada.  Hetk iseendale Põlva Tillu kohvikus  Vajadused versus tahtmised? Mis on siis ikkagi vajadus? Kust see piir läheb? Ma saan aru, mis on meie jaoks hädav