teisipäev, 19. märts 2019

Sünnipäev on tore päev...

....kauaks, kauaks meelde jääb. Seda tahaks ju loota igast sünnipäevast. Vähemalt lastele on sünnipäevad midagi, mida nad väga ootavad. Kuid lapsevanemale on see enamasti päris kopsakas kulu, sest tuleb mõelda, kus ja kuidas, mida lauale panna ning mida kinkida. Kuna meil on hetkel pigem säästuaeg, siis oli oluline mõelda, kuidas teha sünnipäev toredaks, kuid jääda siiski eelarve piiridesse.
Meie noorim pereliige sai aastakese vanemaks. Oleme pidanud sünnipäevi mängumaades, liikluslinnas, bowlingus, Aura veepargis, kinos... Käinud teiste sünnipäevadel batuudikeskuses, militaarseikluse toas, põgenemistoas, VirtualZone-s, Ahhaas - need on siis sobilikud peopaigad 10+ vanuses lastele Tartu linnas. Kuid sel aastal oli meie kindel otsus, et pidu tuleb kodus. Mitmed sõbrad ei ole veel meile küllagi jõudnud ning see oli hea võimalus neid endale külla kutsuda. Lisaks arvan, et see on tore vaheldus sellele, et minna viiendat korda sõpradega batuudikeskusesse või bowlingusse.
Kutil oli endal plaan paigas. Esmalt tehti ühine filmi vaatamine, siis olid plaanis väikesed võistlusmängud PS4-s. Vahepeal käidi ka õues, kuid kahjuks oli ilm pikemaks õuesviibimiseks jahe ja õu lume sulamisest porine.
Seekordne peo eelarve


Peo söögieelarveks seadsin ca 20le inimesele 50 eurot (lapsed ja täiskasvanud umbes 50:50) ja ma sain sellega põhimõtteliselt hakkama.😊
Tegelikult ei ole laste jaoks söök esmatähtis ja sellega pole mõtet üle pingutada. Suurem rõhk tuleb panna joogile, sest seda kulub, ning suupistetele, mida on hea näksida. Eks igaüks saab siin ise teha valikuid tervislikkuse aspektidest. Kuna me igapäevaselt tarbime rämpstoitu pigem harva, siis on sünnipäeval kõik lubatud.

Sünnipäevalaps koostas taas ise menüü - tal kulus sellele ca 5 minutit. Mina lasin nimekirja silmadega üle ja pakkusin lisaks köögiviljakangid dipikastmega ning siis meenus talle endale, et tema lemmiksuupiste - lavašš, ei ole veel nimekirjas. Koogiks valis ta küpsisetordi - see on laste puhul üldjuhul kindlapeale minek, sest kõik need uhked suhkrumassiga või martsipanikattega tordid olen pidanud suures osas poolikute tükkidena lihtsalt prügikasti viskama, vaid üksikud lapsed söövad need korralikult ära. Seekord jäi 2,5-kilosest tordist alles vaid neli tükikest.

Teen siis täpsema ülevaate menüüst ja poenimekirjast. Kahjuks läks mul veidi kiireks ja ma ei saanud poodide sooduslehti läbi lapata, kuid siinkohal tuli kõrgem jõud meile appi ja kõik läks vaatamata sellele plaanipäraselt.
Menüü:
- Kartulisalat
- Riisisalat
- Rosolje (see oli täiskasvanud sugulastele. Mul oli kapis paar heeringat ja pidin poest vaid peeti juurde ostma, sest ülejäänud koostisosad kattuvad kartulisalatiga)
- Lavaširullid
- Köögiviljakangid: kurk, paprika, lillkapsas
- Krõpsud
- Popcorn
- Dipikaste
- Küpsisetort

Poenimekiri ja hinnad, millega kauba kätte sain:
A1000
6 pakki Estrella krõpse 1.14 (see oli lihtsalt eriline vedamine)
2 pakki dipikastmepulbrit 0,92
3x2l mahla 2.97
2 pakki toorjuustu Creme Bonjour maitserohelisega 2.10
1 pakk pikateralist riisi 0.90
Punapeet 0.69
Maxima
8 pakki vaniljeküpsist 3.12 (taas vedamine, sest pakihind oli 0.39)
6 pakki hapukoort 5.94
2 pakki salatikastet 1.36
400ml vahukoort 1.45
4 pakki mikropopcorni 1.94
3 lavašši 1.77
Salat potis 0.77
Paprika 0.66
Lillkapsas 2.08
Kurk 2.88
Tomat 1.45
3 pakki pereviinerit 3.87
300gr krabimaitselisi pulkasid 1.09
2 pudelit limonaadi 1.58
2 siirupit 1.98
Kohv Löfbergs presskannu 2.69
Turult:
1kg Rakvere lastevorsti 3.00 (sellest jäi üle poole alles)
500 gr kanasinki 1.75
1kg vaniljemaitselist kohupiimakreemi 3.50
500 gr majoneesi 0.80

Heeringas, kartul, maitseained, marjad küpsisetordi kaunistamiseks, olid juba kodus olemas.
Sellest nimekirjast jäi nii mõndagi üle, võtsin pigem varuga ning seetõttu konkreetselt sünnipäevale kulus alla 50 euro.

Söökidest said kõige kiiremini otsa suupisted. Salatit kulus pigem vähe ning seda jätkus oma perele veel järgimseks päevakski. Nagu ütlesin, siis kook läks väga hästi peale.

Kes on kodus sünnipäevi pidanud, see teab, et kodus pidamine nõuab mõnes mõttes enam isiklikku pingutust, kui mõnes mängutoas pidutsemine. Väljas pidades ostavad nii mõnedki poest salatid, suupisted, võtavad kaasa tellitud tordi, lähevad kohale ning paari-kolme tunni pärast sõidavad koju. Ma tean mitmeid, kes ei soovi oma koju mingit segadust ja juba seetõttu käivad väljas sünnipäevi pidamas. Teiseks põhjuseks on enamasti see, et väljas on ruumi rohkem kui kodus. Kolmas põhjus siis uudsus ja võimalusterohkus kogu kamp korraga midagi huvitavat tegema panna.
Kodus pidamise juures meeldib mulle aga see, et puudub ajalimiit. Pidutseme nii kaua, kui tuju jätkub. Meie sünnipäev kestis seekord üle kuue tunni.

Laste lahkudes kuulsin lauset: " Nii lahe oli!". Seega mõnikord peitub lihtsuses võlujõud. See oli midagi uut ja teistmoodi ja mulle tundus, et lapsed ise jäid rahule.
Lõpetuseks ütlen, et eks igaüks saab korraldada pidusid vastavalt oma võimalustele. Meie võimalused on hetkel kasinamad ja pidime sellest lähtuma. Kuid tahan uskuda, et olulisim on mälestus ja emotsioon, mis sellest lõpuks lastele jääb.

Tervitades
Elli













pühapäev, 10. märts 2019

Veidi sellest, kuidas elu muudkui juhtub...


Kogun hoolsalt rahatarkuseid. Sel kuul olen surfanud veidi Rahafoorumis ja võtsin lugemiseks Teet Parringu raamatu " Kuidas kodustada raha". Kui ma selle raamatu kohta Googlest infot otsima hakkasin, siis pakkus Google mulle üheks otsinguvariandiks: kuidas kodus raha teha 😁 Mõtlesin, et paistan vist isegi Googlele meeleheitlik välja ja ta soovis mind veidi aidata😂.  Keskendun kõikides allikates hetkel eelkõige sellele, kuidas hoida fookus tulude ja kulude kontrolli all hoidmisel, säästude kogumisel ja üleüldse paremini toime tulemisel. 


Räägin veidi tarkustest, mida olen kogunud ja siis peatun veidi pealkirjaga seotud teemadel.
Taavi Pertman jagas Kogumispäevikus oma artiklit Mida ma õppisin Delfi kommentaariumist. Mind tabas seda lugedes lausa suur "äratundmisrõõm", sest mina olen elu aeg olnud just üks nendest, kes ruttavad kohe põhjendama miks ei saa, et kuidas mul on väike sissetulek, pere, kohustused ja kõik muu.  Ma mõtle(si)ngi nii. Nagu silmaklapid oleksid peas ja muu maailm minuni ei paista. Mul puudus teistsugune kogemus, et saab küll, kui sa hakkad midagi teisiti tegema. 

Üks tarkus, mis mind Rahafoorumis väga kõnetas oli: Eksponentsiaalne vähenemine  - see tähendab, et sul tuleb aja möödudes maksta järjest suuremaid summasid selleks, et säilitada oma senist elukvaliteeti...". Nagu püüaks vesiliivast end välja kaevata, mida enam kaevad (laenad ja elad palgapäevast palgapäevani, omamata sääste või mingeid konkreetseid plaane olukorra muutmiseks), seda enam tegelikult sisse vajud. Ja see langus on ajas kiirenev, mida on hirmutav teada....Jama värk ju....Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui sul on rahadega jamasti ja sa ei tee midagi, et seda muuta või ei näe võimalusi, midagi ette võtta, siis võid päris kindel olla, et peagi on kõik veel s...temini. Selle koha peal jõudis mulle kohale lause, miks on vaja alustada kohe. Enamasti käib see küll investeerimise kohta, aga ka üldüldiselt kulude ja tulude kontrolli alla võtmine on väga oluline samm. 

Teine rahatarkus tuli mul siis juba Teet Parringu raamatust. Ma pole lugenud raamatut "Rikas isa, vaene isa" või võibolla olen kunagi ammu, kuid ei osanud üht olulist seost sellest raamatus märgata. 
See on kulude ja tulude omavaheline suhe. Eelkõige kõnetas mind tabel, kus on selgelt öeldud, et laenu võttes suurendad sa oma tekkinud kohustustega kulud tuludega võrdseks ja tuluteenivate varade soetamiseks raha ei jätkugi. 
Minu hetkeseis

Ma mõistan, et see peaks olema niisamagi mõistetav, kuid päriselt ka - ma pole osanud sellele nii mõelda. Eelkõige siis sellele, et kui ma hoian kogu aeg laenudega kulud kõrged, siis mul ei tule kunagi aeg, mil saaksin mõistlikult oma varasid kasvatada. Ideaalis siis ka tulu teenivaid varasid, millega võiks jõuda kunagi eksponentsiaalsesse kasvu, selle asemel, et olla pidevalt eksponentsiaalses languses. 
Varade kasvatamise tabel

....aga samal ajal, kui ma neid tarkuseid kogun, minu elu muudkui juhtub. Hiljuti oli tuludeklaratsiooni täitmise aeg ja oli meilgi rõõm, et saame sealt arvestatava summa tagasi. Osa sellest summast läks segasteks väljaminekuteks, millest ma täpsemalt rääkida ei saa, kuid siis jäi alles kena summa, millest lootsin osta enda autole suverehvid, lapsele uue madratsi, sest vana on hakanud sõna kõige otsesemas mõttes vedrusid välja viskama ning siis oleks jäänud veidi minu pliidifondi, kuid siis selgus auto ülevaatusel, et peame selle vanadaami remonti viima, sest tal ilmnesid varjatud puudused. Kõik minu ilusad plaanid jooksid liiva. 
Peale autoremonti oli mul sellest kenast summast alles vaid 50 eurot, selle eest saab ühe suverehvi. 😛 Seega pean nüüd hoopis oma pliidirahast näpistama, et saaksin suverehvid muretsetud, sest märtsi lõpp polegi ju enam nii kaugel ja lapse madrats peab veel veidi ootama või kui laps ikka väga kurdab, siis on ainus võimalus mul see raha kogutud pliidirahast võtta ja see tegelikult sulatab minu kogutu peaaegu olematuks. Teeb ju kurvaks ja tahaks kõigele käega lüüa, aga ei saa ega tohi. Pean hoopis rõõmu tundma, et mul oli juba midagi kõrvale pandud, sest muidu oleksin taas pidanud krediiti kasutama. 

Olen hetkel kõigi vajalike kohustustega toime tulnud, kuid see näitab aina enam, et selline hädaabifond on ülivajalik. Kahju ainult, et minu soov elektripliiti osta lükkub taas kuu või paar edasi. Hea, et vana veel vapralt vastu peab. 
Mõtisklesin siin veel endamisi, et meelerahufond peab kindlasti olema hädaabifondist eraldi. Need on kaks täiesti eraldi fondi. Üks aitab sul igapäevaselt toime tulla, kuid teine kogub end tasapisi just eriti keerulisteks aegadeks, mil mitte kuidagi muudmoodi ei saa. Seetõttu ongi meelerahufondi kogumine aeglane, kuid see-eest peaaegu märkamatu (ei mõjuta igapäevaelu) ja raskesti kättesaadav (ilma kaardita arvel).

Sellised mõtted siis seekord. Oma kuu-eesmärgi täitmiseks sorteerisin välja riided, mida võiksin müüa. See on minu jaoks tohutu eneseületus, kui ma need nüüd kuhugi ülesriputatud saan ja kui peaks õnnestuma mõni tõepoolest ka maha müüa. 


Kevadet oodates
Elli


esmaspäev, 4. märts 2019

Toidukuu tagasivaade. Minu 7 nippi.

Olin veidi pettunud, et mul ei õnnestunud veebruaris eelarvesse jääda, kuid tegelikult tõmbasin ma oma toidukulud korralikult koomale juba eelmise aasta sügisest. Võtsin juba siis kasutusele mitmed nipid, mis aitasid meie toidukulusid vähendada ca 500-600 euro pealt alla 400 euroni.
Talvel vajavad lisaöötmist mõned sulelised....

 Millised on siis meie põhilised nipid, et oleme saanud toidukulud ca 20% alla:
1. Planeerimine.
Püüan enamasti teha nädala menüü või ostan iga päeva kohta konkreetse tooraine, millest hakkan süüa tegema. Loomulikult jälgin planeerides nädala soodushindasid.

2. Nädala eelarve.
Ma olen viimased kuud toimetanud nii, et kuu alguses muretsen vajalikuma ja täidan sügavkülma ja kuivainekappi (kulu jääb 60-100 euro kanti) ning ülejäänud kuu on iga nädala eelarveks 70 eurot, mille armastan sularahas välja võtta, sest nii on kogu aeg konkreetselt silma all, kui palju raha on kulunud ja kui palju veel alles.

3. Jää ostunimekirjale kindlaks!
Harva poes käimine on hea nipp, kuid olulisem on harjutada end nimekirjast võimalikult täpselt kinni pidama (mõnikord võib ju arvestada 2-5 eurot segasteks väljaminekuteks, kuid see peab olema nii planeeritud). Kui sul on vaja poest piima juurde minna ostma, siis ostagi ainult piima. Seda on vaja lausa harjutada. Mina käisin nii näiteks soola ostmas, sest unustasin selle õigel ostupäeval muretseda. Mu silmad käisid ikka ringi, et seda oleks vaja ja seda võiks osta, kuid ma pidin ainult soola ostma ja väljusingi poest ainult soolaga. Mul oli eelmisel kuul 3-4 tšekki, mille arve oli 1-2 eurot, sest käisin mõnd hädavajalikku ostu sooritamas.

4. Soodushinnad/soodsamad hinnad
Jälgin kõige enam kilohindu ning mõnede toodete puhul ei karda kasutada odavamaid alternatiive.
Ma ei osta täishinnaga mitte kunagi juustu, võid, ketšupit, wc paberit, pesupulbrit...

5. Hulgi on odavam.
Väikeste pakendite ostmise asemel eelistan osta suuremas koguses pakendamata tooteid, sest nende kilohind on üldjuhul odavam. Näiteks hakkliha võib saada pakendamata 2.90 kilohinnaga, samas pakendatud kujul jäävad kilohinnad 4-5 euro kanti. Kartulit ostame lausa 50kg kaupa (0.20 kilohinnaga). Sinke ja vorste eelistan osta lahtisest lihaletist.

6. Leia oma sooduspoed!
Erinevatel poekettidel on samad tooted väga erineva hinnaga. Hiljuti juhtusin nägema hinnavõrdlust, kus samade toodete poekorvi hind kõikus 27 eurost 38 euroni. Kui juba selliste summade juures tuleb nii suur erinevus, mis siis veel suurematest summadest ja kuulõikest rääkida. Ma olen maininund juba, et minu lemmikud on Maxima, A1000 ja Meie poekett, kuid hiljuti käisin Grossis, kus seekord õnnestus saada hea kaubandusliku välimusega raieliha 1.98 kilohinnaga. Liha läks riisi sisse ja kondist sai järgmisel päeval maitsev supp.

7. Ise kokkamine.
Meie laualt on peaaegu kadunud poolfabrikaadid ja purgisupid (võrdlus kolm purki rassolniku suppi maksab ca 6-7 eurot, sama supp isetehtuna max 3.50). Kui mul mõnikord on siiski nii kiire, et pean purgisuppi kasutama, siis kasutan sellist nippi, et ostan ühe lihaga purgi, mis on enamasti paari euro kandis ja siis juurde kaks ilma lihata odavamat varianti.
Selleks, et söögikulud kontrolli all hoida teen praktiliselt iga päev sooja sööki.

...ja mõned karvased :)

Kavatsen märtsis jätkata tšekkide kogumisega ja eelarve pidamisega. Toidueelarves sean realistlikuma eesmärgi. Kuna kuu on pikem kui veebruar ja mul kulus veebruaris ca 360 eurot, siis seadsin eelarveks 400 eurot.  Seda enam, et minu sügavkülm oli varudest täiesti tühjaks saanud ja vajas korralikumat täiendust.
Vägagi tühi sügavkülmik (oligi hea võimalus jää ära sulatada)

Tunnen, et olen saanud juba natukene rahatargemaks. Arvan, et säästmise juures olulisim on planeerimine, eesmärkide seadmine ja tegutsemine. Nii võib jõuda reaalsete tulemusteni. Mõnikord võtan ma paberi ja pliiatsi ning sirgeldan selle igasugu numbreid täis. Panen kirja, kui hästi mul juba on läinud, kuivõrd olen suutnud oma eesmärke juba täita ja milline on lähem ning kaugem prognoos. Kas on vajalik veel midagi teha, et aasta lõpuks eesmärgid ikkagi täituksid? Selline visualiseerimine aitab mul end õigel sihil hoida ja oma eesmärkidele kindlaks jääda.


Juba veidi sihikindlam
Elli


reede, 1. märts 2019

...karda väikeseid sissetulekuid

Nii ütles kunagi üks tuttav meile. Tegelikult oli see pikema lause: Ära karda suuri väljaminekuid, vaid karda väikeseid sissetulekuid.
Minu rahatarkuste kogumise vihik. Kõik head mõtted lähevad sellesse  vihikusse kirja. 

Mis on minu oskused, mida ma müüa võiksin või saaksin, et oma sissetulekuid suurendada? Alustuseks soovitatakse siis kirja panna vähemalt 10 oskust, millega võiks lisaraha teenida. Lubagem mulle väike eneseiroonia, kuid loodetavasti leidub selles nimekirjas ka ühtteist tõsisemalt võetavamat. Esmane mõte on, et selliseid eriti ju polegi, kuid ma siiski püüdsin midagi välja mõelda ja kirja panna.

Teen siis pisikese ülevaate oma "annetest":
1. Rääkimine. Väljend: "meil lobisemise eest palka ei maksta", minu puhul küll ei kehti. Ma olen kogu oma elu saanudki palka põhiliselt lobisemise eest. No seal on omad nüansid, aga ikkagi. Ma saan raha selle eest, et ma räägin midagi. Pikemalt järele mõeldes, saavad tänapäeval väga paljude ametite esindajad just "lobisemise" eest raha.

2. Esinemine. Üks võimalus oleks hakata tasu eest lasteüritusi vedama, sest olen seda ilma tasuta ligi 15a teinud...ise ka ei usu, et nii kaua, aga see kõik oli kogukonna hüvanguks. Vastlapäevad, jaanipäevad, külapäevad jnejnejne. Olen olnud kuri röövel, lumememm, suure peaga päkapikk (nagu Disney multikas), Lotte ja Karupoeg Puhh jne. Kuna tegin seda kõike tasuta, siis ehk ei tule keegi minult selle eest autoritasusid nõudma.

3. Mulle meeldib väga tantsida. Tegelesin aastaid kõhutantsuga ja mõnikord me saime trupiga selle eest isegi raha, kuid see läks enamasti ühiskassasse nt kostüümide täiendamiseks vms. Kahjuks lagunes trupp laiali ja üksiküritajana pole mul piisavalt julgust ....no ja, kes see tahab 40+ aastase daami naba raha eest vaadata? 😁Ma tean, et on ka ilusaid üle neljakümneseid nabasid, aga minu oma nende hulka ei kvalifitseeru.

4. Käsitöö....Mul on jäänud mulje, et käsitööle pean ma pigem peale maksma, kui ma midagi tehtud saan ja seda maha püüan müüa. Olen käinud mõnel laadal oma heegeldatud linikute ja kõrvarõngastega. Tulevad, vaatavad, kiidavad ja siis lähevad edasi.
Pigem olen käsitöö tegemist saanud sedapidi säästunipina kasutada, et kingin oma asjakesi inimestele, kellele mu tegemised meeldivad. Päriselt ka meeldivad. Mõnikord ma küsin, et mida kingiks soovid ja siis palutaksegi mõni kindla kujuga linik heegeldada või nt pitsilisi köögirätikuid. Omamoodi on see ju kokkuhoid, sest siis ei pea ma nii palju raha selle kingi eest välja käima.
Väike vahemärkus: õmblemises olen täielik kobakäpp. Mul on raskusi isegi padjapüüri normaalselt kokku õmblemisega.

5. Söögitegemine. Sellega on tegelikult nii ja naa. Ma ei pea end eriliseks kokaks, kuid olen osalenud nii pulmade kui ka suuremate sünnipäevalaudade valmistamisel (taas paraku heakorra korras). Lisaks sellele olen mõned korrad võtnud julguse kokku ja käinud üritustel isetehtud snäkke müümas. Kuid see oleneb väga palju üritusest. Näiteks ühel kontserdilaadsel üritusel läks kogu kraam hästi peale, sest olin ainus selliste suupistete müüja. Kui ma sama plaaniga laadale läksin, siis pidin suure hunniku snäkke ise ära sööma ja sõprade vahel ära jagama.

6. Minu päristöö.....või spetsialiteet. See on hetkel vägagi nõutud (aga mitte eriti kõrgesti tasustatud, nagu võib minu hetkelisest majanduslikust olukorrast eeldada), kuid paraku kaotasin oma tervise paar aastat ülekoormusega töötades ja püüan momendil ennast veidi säästa. Muidu olen kaalunud võimalusi luua erapraksis, kuid selleks oleks vaja üürida pind ning muretseda sinna sisustus ja vajalik varustus, sest ainult rääkimisest ei piisa. Veidi vahendeid on ka vaja. Sellised investeeringud tõmbaksid aga sissetulekud mõneks ajaks hoopis miinusesse ja hetkel ma sedalaadi riski võtta ei soovi.

7. Koristamine....no seda tegevust ma tegelikult ei naudi karvavõrdki, kuid elu jooksul on ette tulnud, et olen sellega lisa teeninud. Ma tõeliselt imetlen inimesi, kes seda tööd pühendumusega teevad. See on minu arust anne ja seda täiesti irooniavabalt.

8. Kisub juba keerulisemaks. Selline tunne, et rohkem ma ei oskagi midagi....suvel saaks ju oma aias midagi sellist kasvatada, mida hiljem teistele müüa.
Suveti oleme lastega käinud ka veidi juhutöid tegemas: nt maasikaid korjamas, kuigi ma olen võrdlemisi flegmaatiline tüüp ja mingit masskorjet minult ei saa. Mõnel talul on lausa ettekirjutus, et peab a'la 100 kg maasikaid päevas ära korjama, ma olen häppi, kui ma poole sellestki tehtud saan. Nüüd on sellised hooajatööd ametlikuks tehtud ja tulumaksustatud, see tõmbab teenistuse veelgi väiksemaks.

9. Nüüd on küll mõtted juba täitsa otsas..... Selline ostan-müün-vahetan tüüp ma ei ole....Ahjaa, ma oskan natuke autot juhtida. Meil keskkoolis jagati peaaegu niisama juhilube. Eks olen oma "kooliraha" pidanud selle eest juba ära maksma ja nüüd saan igapäevase liiklemisega enam-vähem sujuvalt hakkama. Seega võiks olla see ka mõni tegevus, kus on vaja autoga sõita.

10. Peab ikka 10 täis tulema või?.... Mul kargavad ainult need asjad pähe, mida ma ei oska. Keeli ma piisavalt heal tasemel ei valda, internetis saan hakkama pigem lihtsamaga, loomi kardan (minna nt koerajalutajaks vms), raskeid asju ma tõsta ei või, kaua seista ei saa, joonistada või laulda ei oska....mõtlen, mõtlen, mõtlen...ehitustöödes olen ka pigem algaja, neid oskusi ma veel müüa ei julgeks. Võibolla tuleks kõne alla veel mõni rutiinsem töö: millegi valvamine, telefonile vastamine, andmete sisestamine vms.

Päris keeruline... ja selliseid, mis silma veidigi särama lööks, sai siia nimekirja pigem vähe. Kuna taastun ikka veel aastatagusest terviselangusest, siis olen hetkel pigem ettevaatlik lisatööga finantside suurendamisega, Kuigi veidi on mul ikka õnnestunud midagi lisaks teenida. Nimelt sain veebruaris paari käsitöövidina eest kümneka (selle suunasin krediitkaardi tagasimaksesse) ning mul on tööga seotult vaja korra kuus veidi pingutada ning see pingutus on ka eraldi tasustatud.
Suuremat rõhku panen praegu siiski kulude kontrolli alla hoidmisele ning säästmisele.
Nii ongi :) 


Tervitades
Elli

PS. Rahatarkuse kuu eesmärgiks sean: teenida kuu jooksul vähemalt 50 eurot lisaks. Nt. üleliigsete asjade müümisega või mõne pisikese tööampsuga.  See aitaks veidi kiirendada minu aastaeesmärkide täitmist.