Elli kogub rahatarkust

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg

 See teema on minu jaoks järjest keerulisemaks muutunud. Tegelikult ellu jäämiseks vajame me ju üpris vähe: soe tuba, (mingisugune) kõhutäide, veidi riideid igaks hooajaks, võimalust liikuda tööle ja koju (seega meil transport), kui on mõni terviseprobleem, siis kindlasti ka ravimid/arstiabi. Kõik muu jääb ju põhimõtteliselt TAHAN kategooriasse. Samas mulle tundub, et ma saan millestki väga valesti aru ja on veel mingid baasvajadused, mis on olulised ja mida tuleks täita (nt ligipääs infole - internet, tv jms). Selleks, et vaimne tervis püsiks käivad inimesed kontsertidel, sõpradega kohvikus või perega reisil, tegelevad kallite hobidega (nt motosport, tennis, ratsutamine jne).  Nad ostavad endale kauneid asju - ilus kleit või kingad teevad ju ikka tuju heaks. Kuldkett või kõrvarõngad? Uuem käekott? Nutikam telefon? Nii palju, kui ma inimesi olen jälginud, siis me leiame alati sellele põhjenduse, et miks meile just seda väga vaja on.  ....ja siin ongi mul suur segadus, et kust läheb sii

 September sai läbi ja suur oli minu üllatus, kui lõpetasin selle 341 euroga pangaarvel. Tegelikult oli vaba kuluraha alles isegi 371€, sest rahakotis oli veel alles 30€ toiduraha.  Ära said ju peetud kõik sünnipäevad. Pulmast pidin küll haiguse tõttu loobuma, kuid kingitus ootab pruutpaariga kokku saamist. Eelarvesse ei olnud arvestatud raha, mis kulus ravimitele, kuid ilmselt samal ajal tuli kokkuhoid kütusekuludelt, sest ma ei sõitnud kaks nädalat eriti kuhugi. Kuna mulle tundus kuu alguses kõike nii palju ja raha peale puhkust pigem väga täpselt, siis olen igatahes ise küll väga üllatunud.  Me siin saime vahepeal taas koroonaga pihta. Muidu polnudki seekord väga hull, kuid mul oli probleeme, et köha lahtisemaks saada. Jõin aga meega teed, sõin igasugu tablette sisse, aurutasin ja tegin sinepi ja meeplaastreid. Lõpuks oli kõige suuremaks abimeheks ikkagi saun. Aururohke leil ning ma ei tea, kas see ka aitas, aga igatahes hõõrusin end igaks juhuks ka veidi soolaga kokku.  Kes nüüd mi

 ...sünnipäev. Kas te mäletate lugu järelmaksu peale võetud pesumasinast, mis oli selline paratamatu sünnipäevakink, sest olime omadega täiesti augus? Pesumasin ütles paar päeva enne sünnipäeva üles ja nii ma selle tookord juubelikingiks sain. Sõpradelt saadud kingiraha läks tookord välisuksele. Seejärel oli meil üks sügis saunaehitus. Kõik  kingiks saadud rahad said pandud saunaehitusse.  Eelmisel aastal sain oma meesperelt suured lillekimbud ja šokolaadikarbid....kuid sel aastal ütlesin kohe otse välja, et ma tahan päris kingitust. Esmalt tegin endale ise kingiks uue spordikella. Tegelikult siis panin kingirahad hiljem eelarvesse tagasi. Siis sain veel juhtmevabad kõrvaklapid - ma olen tõeliselt häppi, sest mulle meeldib kodus ringi toimetades mõnda podcasti kuulata. Lisaks veel Piletilevi ning raamatupoe kinkekaardid. 😍 Rõõmustan nagu mingi viieaastane. Nii lahe. Ma olengi seda kõike väärt. Nädalavahetusel pidasime koos pojaga ka väikese peo ning emotsioonid on ka sellest laes.  Ta

 Oste sooritades olen tihti mõtelnud, et tahaksin oma "avastusi" või mõttekäike, mis poes käies tekivad, kellegagi jagada. Mõeldud, tehtud - tänasest on mul olemas oma instagrami leht. elli_the_saver  Tahtsin esialgseks nimeks panna elli_säästab, aga IG-l pole ju täpitähti ja nii tuli nimeks elli_saastab. 😆 Nime osas võime veel konkursi korraldada. Mis oleks lühike ja lööv? Üheks IG loomise eesmärgiks on ise ka rohkem teada, kust tuleb sääst ning kas see on piisav, et nt 3-4 poodi läbi sõita. Olete oodatud!  Instabeib Elli :D 

 Meid ootab nüüd ees hoopis teistsugune september. Homme lähen viin lapse hunniku tavaariga kutsekooli ühiselamusse. Ära jäävad hommikused koolibussile kiirustamised ja õhtused logistika paika seadmised. Ma muidugi tegin oma selle sügisese töögraafiku veel vanast harjumusest kõike seda arvestades ja siis järsku tabas mind suur taipamine, et seda pole enam vaja. Ma olen vaba. Suurema osa nädalast ei pea mina ja ka mees enam täitma taksojuhi rolli.  September on rahaliselt alati veidi keeruline kuu. Meie tööandja maksab puhkuserahad juulis ära ja siis kuni septembri lõpuni ma korralikku palka ei saa. Augustis töötatud päevade eest tuleb mingi paar-kolmsada eurot. Loomulikult on mul puhkuseraha kenasti kõrvale pandud, kuid see ei ole päris samaväärne summa, mis oleks palgana saaduna. Mu meelerahufondis on endiselt veidi enam kui ühe kuu jagu sääste. Seega olen ma hetkel palju paremas paigas kui 2019a augustis , mis oli ikka võrdlemisi hullumeelne kuu.  Head meelt teeb see, et söögirahadeg

Viimane puhkusenädal on käimas ja olen augusti algusest peale tegelenud ühe ajamahuka, aga vähetasuva projektiga. Püüan end motiveerida sellega, et see on ülitähtis töö ja jääb aastateks minu nimega kõigile nähtavaks, kuid minus ei ole piisavalt ambitsioone, et selle üle nüüd nii palju ka uhkust tunda. Pigem tunnen, et see on taas midagi, mis tuleb ära teha ja kui sellise suhtumisega midagi teha, siis ma pole kindel, kuivõrd hea ja kvaliteetne see saab.  Seetõttu on minus hakanud aina enam pead tõstma mõte, et ma ei tee enam õiget asja. Tegelikult oli mul juba jaanuaris tunne, et ma sooviksin oma praeguselt töölt lahkuda, kuid mõnede asjaolude tõttu ei ole see võimalik enne uue aasta jaanuari. Kuna kevad on juba mõnes mõttes kergem, siis võibolla venitaks isegi kevadeni välja, kuid igatahes on mul plaan minna kohe peale praeguse puhkuse lõppu bossi juurde, et anda teada, et 99% tõenäosusega on see minu viimane tööaasta antud töökohas.  Ma olen väga tänulik sellele tööle, sest olen väga

 Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada minu jaoks väga hästi toiminud süsteemist, mis aitas mind välja palgapäevast palgapäevani hädavaevu toime tulemise nõiaringist. Tänu ümbrikumeetodile olid minu eelarves olevad kategooriad jagatud reaalseteks rahaümbrikuteks. Iga kuu lisasin sinna mingi summa ning kuu lõpus sain otsustada, kas panen selle summa suuremasse säästu või jätan samasse ümbrikusse/kategooriasse alles.  Mul hakkasid selviisil tekkima tasapisi igas kategoorias minisäästud (neid nimetatakse ka sinking funds).  Tänu sellele jäin ma iga kuu paremini eelarvesse ning samas hakkasid tekkima väikesed lisasäästud.  Näiteks riiete kategooriasse lisan ma enamasti 30-50 eurot. Seega võis paari-kolme kuuga sellesse kategooriasse koguneda juba ligi 100€. Kui samal ajal hoida pilku peal oma garderoobil ning jalatsite riiulil, saab kenasti teha plaane, millal ja milleks see raha kulutada. Mina kulutasin sel kevadel lapse lõpupeoks kleidi ja uute jalanõude ostmiseks. Kui on teada, et mõni

 Jõudsin hiljuti ühe väga kummalise avastuseni, seoses reisimisega. Meie poja reis läheb juba praegu igatepidi eelarvest välja, kuigi ta saab sõidu võrdlemisi soodsalt ning ööbimine on praktiliselt tasuta. Peame hetkel siiski arvestama kuni 1000eurose väljaminekuga, milles kolmandiku katame meie mehega ja ülejäänud tema ise. Kui sooviksime kogu perega sellisele reisile minna ja ei saaks kõiki hüvesid kasutada, siis maksaksime vähemalt 5000 eurot ja siin on minu avastuse koht. Mulle tundub see (praegusel ajahetkel) liigse kulutusena, sest selle raha eest saaks teha näiteks terrassi, veranda remondi, tiigi värskenduse, uue kaevu, alustada ülemise korruse väljaehitust, tellida korraliku köögimööbli või lasta teha uue küttesüsteemi jnejnejne... #rallyestonia Seda kõike lugedes tuleb tunne, et meie elud saavad enne otsa, kui me kogu oma majapidamise ideaalsesse korda saame ja reisimine ei mahu kuidagi meie eelarvesse.  Ma tunneksin end peale igat reisi pigem halvasti ja seetõttu on minu rei

... kes TAHAB, see leiab võimaluse. Selline mõte tekib minul, kui loen, miks keegi ei saa/ei taha lisa teenida. Ega ei peagi ju. Nüüd peaksin vist aga ütlema: Ups, ma tegin seda jälle (siiski).  Nagu eelmistes postitustes kirjutasin, siis meie noorem laps soovib minna Norrasse. Kuigi ta saab sinna minna koos heade peretuttavatega ning seetõttu on mõned kulud soodsamad, siis teatavasti on Norra väga kallis riik. Ma kahjuks pole ju ise seal käinud ja ilmselt muretseme hetkel veidi üle, kuid pigem jäägu raha üle kui puudu. Seega oleme arvestanud, et ca 200€ lisaraha oleks kuskilt juurde vaja saada/teenida. Esimene samm oli kõikvõimalike töökuulutuste läbi lappamine. Kuna sobivad pakkumised jäid liiga kaugele, siis tegi ta esimese ringi rattaga metsas. Meil pole head metsmaasika kohta, kuid peaaegu liitri marju ikka leidis ja nii oligi esimene lisaraha eelarvesse olemas.  Täna hommikul tuli mees minu juurde ja näitas kuulutust, kus otsiti hernekorjajaid, kilo korjamise hinnaks 1€. Helistas

Olen sel aastal siis sellise küsimuse ees. Võimalusi lisa teenida leiab alati - vähemalt mina olen küll näinud mitut sobivat varianti, kuid ma olen täiesti läbi ja ma lihtsalt ei jaksa. Pean mõneks ajaks päriselt hoo maha tõmbama ja puhkama, sest juba augustis on vaja hakata tegelema ühe projektiga, mille tasu saan ma ilmselt millalgi hilissügisel.  Oma aia esimesed maasikad  Niisiis, otsustatud - ei mingit lisa teenimist 2022a juulikuus. Kuid tahaks ju ikka veidi ringi käia ja nooremal lapsel on võimalus peretuttavatega välisreisile kaasa minna. Mul on pandud ka paar hambaarstiaega just suvekuudesse. Seega mõned suuremad kulutused on juba ette teada ning ma ei tahaks neid teha meelerahufondi abiga, sest need ei ole ju ootamatud ega nii hädavajalikud. Kuna juurde teenimine ei ole hetkel võimalik, siis tuleb vaadata üle taas säästmise pool.  Olen viimased paar kuud käinud toidupoes võrdlemisi hooletult, st ei mingeid nädalamenüüsid, planeerimist, toidunimekirjade koostamisi või hindade

 Nüüd on see siis läbi - lapsel põhikool ja minul suuremat sorti peo korraldamine. Lõpuks kujunes nii, et kõik samas klassis käinud kolm sugulast soovisid lõpupidu ühiselt tähistada ning meie hoov sobis selleks hästi. Seega tuli planeerida pidu ca 40le inimesele. Rentisime kolme pere peale 5x8m telgi, jagasime ära, kes mida toob ning nii sai taas üks päris uhke pidu maha peetud.  Polegi veel kõiki numbreid kokku löönud, kuid söök ja jook läks minu eelarvest umbes 200€. Nii olin ma ju ka planeerinud. Riide teema. Käisime veel päev enne pidu lapsega vesti ostmas. Nii kujunes lõpetaja outfiti lõpphinnaks 226€ (ülikond, triiksärk, lips, kingad, püksirihm, vest). Ülikonna ja valdava osa sinna juurde kuuluvast saime Sepa turust. Vesti ostsime Lõunakeskusest.  Jalutasime lõunakas poodide vahel. Tundsin, et pean peokleidi alla saama ühe korraliku pesuelemendi. Esialgselt hinnasildilt vaadatud 25€ tundus küll kallis, kuid kuna see oli mugav ja hoidis tüdrukuid kenasti paigas, siis otsustasin se

 Nii palju mõtteid, et ei teagi mis otsast alustada. Kõigepealt tegin mais väikese eelarve puhkuse, sest mu sissetulekud olid suuremad, sain paar lisatasu ning müüsin oma vana auto maha. Suurem osa automüügist saadud rahast liikus köögi laua ja toolide fondi.  Kuidagi kummaline tunne oli niimoodi teadmatuses olla, st mul oli teadmine, et mul on arvel veel raha, kuid ikkagi kuidagi kripeldas. Ümbrikud on ka suures osas tühjaks saanud ja siis ma ei saagi enam aru, kas mul nüüd on raha, et osta endale näiteks uued tennised või tööl käimiseks üks bleiser. See ebakindlus oli piisavalt häiriv, et võtsin juuni alguses taas oma eelarvetabeli välja ja täitsin ära. Kohe on selgem pilt eest ja rahasid kõigi kategooriate vahel ära jagades jäi mul alles vaid 50 eurot. Kui ma ei planeeriks, siis oleks ju väga kerge see 50 eurot kogemata ära kulutada.  Hetk iseendale Põlva Tillu kohvikus  Vajadused versus tahtmised? Mis on siis ikkagi vajadus? Kust see piir läheb? Ma saan aru, mis on meie jaoks hädav

 Ma ei pea enam oma auto pärast häbenema. Mu truu rahvaauto, millel oli mõra klaasis, mõlk ukses ja värv koorunud ning siit ja sealt juba roostes, võib nüüd heal juhul kellegi põlluralli või nt mõne mustema töö tegija autona edasi teenida (müügiga peab alles hakkama tegelema). Mul on nüüd lõpuks ometigi uuem auto.  Olen seda vist juba sada korda korrutanud, kuid ütlen siiski veelkord, et ma poleks elu sees uskunud, et suudan vähem kui aastaga saada kokku vajaliku summa, millega auto kohe välja osta, kuid tegin mõned lisatööd ja sain mõned lisatasud (preemiad), planeerisin ja eelarvestasin korralikult iga eurot ning see viiski mu sihile.  Ma tean, et praeguse suure inflatsiooni ajal ei pea kõik seda mõistlikukski, et auto kohe välja osta. Peale selle on inimesi, kes eelistavad liisida pigem uuemaid autosid, kuid siinkohal olen mina taas Dave Ramsey usku ja olen temaga ühte meelt, et auto ei peaks maksma rohkem, kui poole minu aasta sissetulekust. Minu jaoks on siiani osutunud pigem müüd

Küll on naljakas olla järsku siin teisel pool. Kus arvatakse, et sa oled pigem "rikas" ja liigselt (mõttetult) kulutaja. Te ei kujuta ette, kui suurt head meelt see mulle teeb. See on nii teistmoodi tunne. Jutt on siis Kogumispäeviku lõpupeo teemast. Ilmselt ongi paljudel õigus, et olen selle sündmuse liiga oluliseks mõelnud, kuid ma olen selleks pingutanud ja ma võin seda endale lubada.  Minu põhikooli lõpupidu oli selline, kus kandsin tädilt laenatud pluusi ja seeliku õmbles naabritädi. Midagi erilist ma sellest ei mäleta. Me läksime vist kohe sõpradega edasi ja jätsin paar sugulast koju ema seltsi. Gümnaasiumi lõpus ostsime turult vist kõige odavama kleidi, mis seal üldse oli. See vist oli hooajaväline, sest see oli mingist paksemast materjalist ja pikkade varrukatega ja väga ebamugav suviseks kandmiseks. Soengu ja meigi tegi üks tuttav ja no sry - ei meeldinud need paksult juukselakki täis hiigellokid mulle, kuid pidin leppima, sest mis sa ikka virised, kui sul pole raha

 ...ikka ja jälle libiseme aegajalt sellesse võrku, et hakkame end teistega võrdlema. MÕTTETU! Elu oleks igav, kui oleksime kõik ühesugused, teeksime kõike täpselt samamoodi, omaksime samasuguseid kodusid/riideid/autosid. Erinevused rikastavad. Mul on hea meel omada väga erinevaid sõpru ja häid tuttavaid - maa- ja linnainimesed, praktilise töö tegijaid ja teadlasi/õpetajaid, vaesemaid ja rikkamaid...ja ma ei saa öelda, et keegi neist oleks kuidagi halvem või parem, nad on kõik huvitavad isiksused. Näiteks üksikema, kes pigem läheb lapsega kontserdile, kui täiendab lapse riidevaru, sest vanad tunduvad juba luitunud. Imetlen, millised väärtused annab see ema oma lapsele. Kõike ei saa ja ei tohigi mõõta rahas.  Loomulikult on mõne inimesega end kergem samastada ning mõne puhul tekib tunne, et tema väärtused ei ühti absoluutselt minu omadega ja see ongi normaalne. Kindlasti ei samastu ma inimestega, kes arvavad, et neil on õigus teiste inimeste eludesse sekkuda või neid hävitada.  Kuid jää

Jälgin siis juba teist kuud oma väljaminekuid äpi abil ja see on hetkel veel minu jaoks üks parajalt suur segadus. Mul on kogu aeg kuskil mingi raha üle ja ülevaade kategooriate kaupa on läinud kuidagi veidi lappama. Kui varem sain ma iga kuu iga kategooria puhul eraldi otsustada, mida ma selle kuu lõpus üle jäänud rahaga nüüd siis edasi teen, kas panen mõnda säästu või jätan järgmise kuu eelarvesse, siis nüüd, kui mul seda enam reaalse rahana ei ole ning kõik on ühes potis, on sellist otsustamist millegipärast keerulisem teha. Pean lihtsalt veidi selle koha läbi mõtlema ja endale sobiva süsteemi leiutama.  Aegajalt on mul ka hirm, et äkki olen unustanud mõne väljamineku ikkagi kirja panemata. Ümbrikutega on ju see lugu, et sa lihtsalt ei saa kulutada üle, st seal on ju summa ees ning näed reaalselt, kui see on otsa saanud. Seepärast häirib mind väga mõtteviis, et igakuiselt pole oluline, kui palju sul mingis kategoorias üle läheb. Eelarve ei saa ju olla miinuses. Eriti oluline on palg

 Sellel pealkirjal on nüüd mitu tähendust. Peame täna, rohkem kui kunagi varem, hoidma omavahel kokku. Olema üksteisele toeks, kuid kuidas, kui hing on haige ja igasugu muremõtted varjutavad selle tõe, et siin ja praegu on rahuaeg.  Teiseks siis see, et peame tulevikule mõeldes hakkama kokkuhoidlikumalt elama hakkama. Ma nagu alles sain veidi vabamalt oma finantse planeerima hakata ja kõik liikus tasapisi ülesmäge, kuid nüüd on taas tekkinud nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Kahjuks olen ma ka selline tundlikum natuur, kes võib kergemini paanikasse minna. Tahaks kuidagi arukalt tegutseda, kuid mis on praegu õige.  Mis saab minu pensionisammastest? Mis saab minu kodulaenust? Äkki mu emal oli siiski õigus ja me võimegi oma kodust ilma jääda? Kas praegu on mõistlik osta autot või sõita edasi selle vanaga, sest tema puudustega olen paremini kursis? Kui suur rahapuhver peaks praegu igal perel olemas olema? Kas hoida raha või osta selle eest asju, sest kohe kohe on tulemas suurem inf

 Nagu arvata võite, siis ei piirdunud meie pere ühe positiivsega. Nüüd olen siis ka mina selle kurikuulsa viirusega nakatunud. Esimesed päevad oli olemine ikka päris kehvake.  Külmkapp hakkab tühjaks saama. Võtsin seekord vastu otsuse, et proovin siis ka selle paljukiidetud e-poe teenuse ära. Maal on selleks ainuke võimalus Selver, mis tundub mulle pigem kallima poena ja lisaks pean ju arvestama kulleritasuga.  Tegin sellest "otsereportaaži": Avan lehe ja leian kohe pildikese, kus kirjas, et siit saab teada, kuidas e-poes osta. Hakkan siis neid samme läbi lugema. Hea uudis on see, mul on partnerkaart. Registreerin selle ära ja asun siis uurima.  Teine samm - broneeri kauba kättesaamise aeg. Ma ei leia, kust või kuidas ma seda teha saaksin. Jätan selle otsimise sinnapaika ning lähen poodi kaupa valima.  Esimene e-poe eripära ja minu jaoks ebameeldiv avastus, et avokaadot ei saagi ühekaupa osta. Ega mul polegi nii väga avokaadoisu. Kannatan need paar päeva ära või kui raha alle

Toit on ju päris suur osa meie enamuse eelarvest. Mina siis otsustasin toidukuul taas oma toidukulusid enam kontrolli alla saada, sest mulle tundus, et oleme veidi liigselt laristama hakanud. Tegelikult on ju ajuvaba pool oma palgast lihtsalt nahka pista. Tervislikum tuleb vähem ja normaalsemaid asju süüa.  Seega oleme taas liitunud kavaga, millest tervislikumaid toite valida ning ma alustasin sel kuul järjepidevamalt nädalamenüüde koostamist. Läheb siis teine nädal ja tundub, et päris edukalt. Kui eelmisel nädalal kahte väljas söömist (kogukulu 12€) mitte arvestada, siis kulutasin nädalaga toidule 95 eurot. Eesmärk on jääda 100 euro piiridesse.  Selleks nädalaks valmistusin kohe eriti põhjalikult ette. Tõstsin laupäeval oma kapid tühjaks ja panin kirja kõik nendes hetkel olevad toiduvarud. Nii leidsin ma kaks poolikut poolekilost hernepakki, mitu makaroni pera, mõned ajaületanud jahud ja pudruhelbed, mille plaanin sellel nädalal ära tarbida.  Segadus minu kappides Inventuur Sügavkülma