esmaspäev, 30. detsember 2019

Head vana aasta lõppu!

Hakkabki see aasta lõppema. Kes kogu minu teekonda jälginud, siis see teab, et sellesse jääb hunnik ebaõnnestumisi ning ka kordaminekuid. Igast läbikukkumisest või libastumisest sain võtta omad õppetunnid ja veidi targemana edasi minna.  Üks suurim õppetund on see, et ega keegi sind päästma tule, kui kaelani sees oled. Ikka ise pead välja ronima. Selleks, et pääseda pidevast muretsemisest raha pärast, tuleb parematel aegadel teha ettevalmistusi kehvemateks perioodideks. Olin ju olukorras, kus ka 100-eurone äkiline väljaminek tähendas kriisi.
Kõike pole võimalik rahas mõõta 💟

Seetõttu seadsin aasta alguses eesmärgi koguda säästupuhver  ja luua meelerahufond. Ma ise ka ei usu, kuid ma sain sellega hakkama ja mul on aasta lõpuks tekkinud üle 500-eurone säästupuhver. Loomulikult kavatsen seda juba lähiajal suurendada ning see peaks uuel aastal olema juba lihtsam, sest krediitkaardivõlg (900 eurot) saab kohe-kohe nulli (ootan hetkel ühe tehtud töö tasu). Lisaks sellele sai lapse arvele kantud 12x10 eurot ehk siis 120 eurot, järelmaksuvabalt pliit soetatud ning pidime aasta jooksul mitu korda lagunevaid autosid laskma kõpitseda (sellele kulus üle 1000 euro 😖). Me saime selle kõigega hakkama.

Seega said kõik seatud eesmärgid täidetud ja saan rahuliku südamega minna vastu uuele aastale. Jaanuaris tulevad juba uued eesmärgid, sest ilma nendeta pole võimalik õnnestuda. Eesmärgid peavad olema kindlalt paigas, siis tead kuhu liikuda ja mida selleks ette võtta, et need täituda saaksid. Keskendasin kogu tähelepanu tegevustele, millega saaksin aasta lõpuks oma eesmärgid täidetud. See polnud kerge, kuid ma sain sellega hakkama. Jeeeee!!!!!

Naljakas tunne on kohe poodides ringi käia. Kunagi ütles üks mulle lähedane inimene: Kui mul on raha, siis tundub kõik nii odav, kui raha ei ole, siis on kõik nii kallis.....Nüüd jalutan poes ringi ja tõepoolest ma saaksin kogutud raha eest juba nii mõndagi endale osta. Kõik tundub palju odavam.  Siinjuures on oht libastuda ning säästupuhver laiaks lüüa, kuid seda ma loomulikult ei tee, vaid panengi uueks aastaks täpselt kirja, mida mul lähiajal on vaja endale muretseda ning hakkan aga taas kogumisega pihta.


Selle aasta suurim mõistmine oli see, et mul on juba olemas midagi väärtuslikumat kui suur hunnik raha. Minu suurim varandus on minu teadmised ja oskused, kui peaksin kasvõi puupaljalt tänaval seisma, siis on see varandus ikkagi minuga kaasas. Oluline on vaid näha takistuste asemel võimalusi, siis saab kõik vaid paremaks minna.

Mul on uueks aastaks kokku lepitud juba mõned lepingud, mille pealt saan taas veidi lisaraha teenida. Hetkel tunnen, et jaksan veel ka seda pisikest lisatööd teha, millega septembrist alustasin ning kui enam ei peaks jaksama, siis õnneks saan jätkuvalt väiksema sissetulekuga kuudel rahalist toetust.

Suur, suur tänu kõigile, kes mulle sel aastal kaasa on elanud! Kindlasti sundis seegi mind enam pingutama, kui teadsin, et keegi minu õnnestumistest ja ebaõnnestumistest loeb. Ma ei tea, mis blogiga edasi teha ...kas jätkata, kuni minust saab rikas ja edukas inimene... või jättagi see teema siin selliseks aastaseks projektikeseks. Ise kaldun viimase variandi kasuks, kuid kes teab... võibolla on mul ka edaspidi veel midagi öelda....

Mõnusat aasta lõppu ja paremat uue algust!

Rahulolev ja veidi rahatargem
Elli


esmaspäev, 9. detsember 2019

Jõuluootus

...alanud on jõulukuu. Tegemisi on endiselt kuhjaga. Ootan juba väga jõule, lootes, et ehk saan siis veidikeseks aja maha võtta ja lihtsalt olla ning nautida lähedaste seltskonda ja head sööki. 

Mõnikord teeb elu meile ise kingitusi. Nii saime me kalli kaasaga kingituseks lõõgastava spaapaketi. Peaaegu kolm päeva mittemidagi tegemist mõjus meile mõlemale värskendavalt. Tegelikult tuleks selliseid hetki endale tihemini lubada. Eriti nüüd hilissügisel, kus see hallus ja kaamos masendab täielikult. Kuna meil raha soojamaareisiks pole ning ilmselt poleks me ise raatsinud endale ka spaapuhkust lubada, sest alati on ju midagi olulisemat, siis olen südamest tänulik selle mõnusa kingi eest. 
                                  
Teine kink tuli veel. Kui elektrikatkestus viis meie külmkapist umbes 30 euro eest söögikraami prügikasti, siis tõi see teisipidi meile umbes samas vääringus toitu, mida ei tohi kaubanduses müüa, kuid mis on täiesti söögikõlbulik. Elus kohe peab mingi tasakaal valitsema. 

Ega ma siis muidu ka ole käed rüpes istunud. Teatavasti on detsembri algus suur jõululaatade aeg. Kuna see aasta oli hea pohla-aasta, siis panime ühe suure portsu pohli purki ja kuna me ise ei jõua 40 purki moosi ise ära süüa, siis läks veidi üle poole sellest laadale müüki. Lisaks tegin veidi jõuluehteid ning piparkoogitainast. Kuidas nüüd öeldagi? Midagi me ju teenisime, kuid kui arvestada seda, mitmeid tunde ma ettevalmistuseks kulutasin, siis saaksin enda tunnitasuks umbes 50 senti või võibolla veelgi vähem. Seega ei pea ma seda väga tulusaks raha teenimise võimaluseks. Samas ei kahetse ma sellegipoolest seda ettevõtmist, sest müügiletis kohtusin erinevate inimestega ja laadamelu oli mõnus. Kõik naeratasid ja olid kuidagi sõbralikumad kui tavaliselt. Seega sain suurema tasu hoopis nendest emotsioonidest. See mõnikümmend eurot kasumit rändas minu hädaabifondi. Seatud eesmärgist on veel veidi puudu. 

Esimesed piparkoogid (omavalmistatud piparkoogitainast)
Nüüd, kui laat läbi, saan enam pühenduda kodustele jõulude ettevalmistustele. Piparkoogitainast jätkub kenasti ka jõuluajaks. Panen selle sügavkülma oma õiget aega ootama. Lisaks sellele tuleb lähipäevil valmis keeta kõrvitsasalat. Kindlasti teen ise ka praekapsa, sest õllega isetehtud kapsas on maailma kõige parem. Kallis kaasa plaanib nädalavahetusel õlle käima panna. 

Jõululauale tuleb kõik kõige traditsioonilisem: ahjupraad, verivorstid, pohlamoos, kõrvitsasalat, mõned hapukoorega salatid, isetehtud kringel ning piparkoogid ja ilmselt mitteisetehtud mandariinid. 

Kingitustega on nii, et ma ei armasta pudi-padi. Seega saab iga pereliige ühe kingi, mida ta väga on soovinud või mida tal on reaalselt vaja ning üldjuhul on need kingid veidi kallimad (vahemikus 50-100 eurot). Nii tubli ma paraku pole, et kõik kingid juba varakult valmis oleksin ostnud, kuigi olen juba aastaid mõelnud, et see vähendaks märgatavalt jõulustressi. Kes minu looga paremini kursis, see teab, et ega mul eriti palju võimalusi siiani midagi valmis osta pole olnudki, sest pidin tegelema igakuiste väljaminekutega toime tulemisega. Oktoober ja november on olnud juba veidi stressivabamad, kuid eks  on tulnud tegeleda ka varasemast kitsikusest tekkinud aukude lappimisega. 

Sugulaste ja sõpradega on tehtud kokkulepped, et me ei tee teineteisele eraldi kingitusi. Emale olen ikka alati midagi väikest viinud. Enamasti enda heegeldatud pitsiga käterätid, kootud pitssokid vms kena, aga praktilist. Selleaastase kingituse sain mõne euro eest laadalt, lisan midagi magusat ja omatehtut juurde ja ongi üks kena ja südamest tulev kingike valmis. Hindan aina enam lähedastega koosveedetud hetki ning kingitused tunduvad teisejärgulised. Ma ei soovi, et keegi end minu või mu pere pärast vaeseks peaks ostma. 

Ilmselt jääb meie kogu pere jõulueelarve kuskil 300 euro kanti (söök ja kingid). Osa sööki on arvestatud iganädalasest toidueelarvest. 

Jõulu(puhkuse)ootuses 
Elli