teisipäev, 22. oktoober 2019

Suhteliselt vaene

Aegajalt vilksab ju ikka läbi mõni infonupuke selle kohta, kui palju on meie vabariigis suhtelises vaesuses ja absoluutses vaesuses elavaid inimesi. Iga kord, kui ma mõnda sellist nupukest märkan, siis arvutan ka meie pere hetkeseisu. Praegu on siis suhtelise vaesuse piiriks 523 eurot iga leibkonna liikme kohta. Statistikaameti andmete järgi elab Eestis suhtelises vaesuses üle kahekümne protsendi inimestest ning absoluutses vaesuses üle kolme protsendi.

Tõetamm (Allikas: https://tamm.stat.ee)

"2018.a elas 24 protsenti kogu rahvastikust suhtelises vaesuses, sügavas materiaalses ilmajäetuses või väikese tööintensiivsusega leibkondades.  2017. aastal oli neid inimesi 23 protsenti. " Allikas: Statistikaamet.


Mida ma siis seekord teada sain? Seda, et oleme väga piiri peal. Praegusel hetkel, kui suudan teist töökohta pidada, oleme napilt 100 euroga üle suhtelise vaesuse piiri ja seda ka vaid tänu riigi poolt saadavatele toetustele. Nimelt ilma nendeta kuulub suhtelise vaesuse hulka lausa kolmandik meie rahvast.  Statistikaameti andmetest võib leida sellise numbri: "Suhtelise vaesuse määr enne sotsiaalseid siirdeid: 38,8%". Seega on meie pere hetkel suhtelise vaesuse piirist ülalpool, vaid eelkõige tänu riigi poolt saadavatele toetustele.
Kas peaksin sellepärast häbenema või piinlikkust tundma? Ilmselt mitte, sest teen kõik, mis minu võimuses, et mu lastel oleks parem olla ja hea ning turvaline üles kasvada.
Kui aga riigi toetus kaob ...ja ka minu jaks kahte töökohta pidada, siis kukume kolinal allapoole ning sissetulek iga leibkonnaliikme kohta jääb umbes 400 euro piirimaile. Kuna meie kulud on teatavasti suured, siis tekitaks see päris korraliku segaduse. Selline pidev ebakindlus on aegajalt masendav, kuid ega see liigne ettemuretsemine ju midagi paremaks muuda. Seega elan päev või kuu korraga ja lähtun hetkeolukorrast.

Viimasel ajal on kogu aeg megakiire olnud ja uute kohustustega lisandunud koormus on oodatust suurem. Loodan, et ehk läheb peagi rahulikumaks, kuid momendil ma veel ei näe seda hetke, mil saab veidi kergemalt hingata.
Seda tunnetan küll, et see paarsada eurot lisasissetulekut on andnud juba veidi hingamisruumi. Sel kuul on olnud palju väljaminekuid riietele (jope, tossud, matkasaapad, soe pesu), kuid olen nende kulutustega üpris stressivabalt toime tulnud. Lubasin endale isegi ühe allahindlusega kleidi, mis oli sobilik ühel ametlikumal üritusel kandmiseks ning sain ka üle pika aja taas juuksuris käidud. 😊 Mul on super hea ja soodne juuksur. 😉

Krediitkaardiga sain ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt oli üks teenus otsustanud end ise automaatselt ära maksta. Seda makset (89 eurot) ma kahjuks peatada ei saanud, kuid otsisin kohe üles koha, kust see automaatne makse ära tühistada, et edaspidi selliseid ebameeldivaid üllatusi vältida.


Veidi häid uudiseid on ka. Ma pole ju veel rääkinud, et meie noorem kutt sai tänu pikaajalisele kogumisele ning suvel hoolsale töötamisele endale arvuti ja korraliku arvutitooli ostetud.
Vanemal lapsel on jällegi õppeedukus hea ning ta saab sel õppeaastal kahte stipendiumit. Teine stipp rändab kohe kogumisarvele, mis teeb ainult rõõmu, sest on näha, et meie lapsed oskavad oma unistuste nimel raha koguda. Iga ostu kaalutakse mitu korda läbi ja tihtipeale mõistetakse mingil hetkel, et esmane soov polnudki võibolla nii oluline. Pole mõtet iga tehnika moeröögatuse peale reageerida, sest peagi on see hullus möödas ja taas moest läinud. Seega on kogumisel lisaboonuseks see, et sul on aega  aru saada, kas sa tegelikult ka tahad või vajad seda asja, mille jaoks sa kogud.
Üks sügisene hetk. :)

Sellised veidi hüplikud mõttevälgatused seekord. Keskkonnasäästlikumast käitumisest räägin pikemalt siis, kui kuu läbi. Tegin endale väikese väljakutse ning peagi saan teada anda, kuidas õnnestus.

Mitte liiga vaene
Elli


kolmapäev, 2. oktoober 2019

Säästa või mitte säästa?

Miks me üldse säästame? Kas kõik peaksid säästma? Kas kõik saavad säästa?
Need küsimused tekkisid, kui lugesin Delfist toredat lugu meie aktiivsest kogumispäeviklasest. Küsimusi ei tekitanud loomulikult lugu ise, vaid kommentaarid selle juures.

Kuulusin minagi ju sellesse klubisse, kes oli täiesti veendunud, et meie pere ei suuda midagi säästa, sest kuu lõpus jääb alati pigem puudu kui üle. Samas see pidev ebakindlus sundiski mind tegutsema. Ma ei taha olla hirmul, et mis saab siis kui...Soovin, et mu elus oleks stabiilsus ja kindlustunne, et ma saan hakkama. See ajendaski mind sel aastal end käsile võtma. Oma tuludele ja kuludele kriitiliselt peale vaatama ning tegema oma võimalustest lähtuvalt konkreetseid samme säästude suurendamiseks ning ka kohustuste vähendamiseks.

Allikas: Facebook


Kas kõik peaksid säästma? Eks see jääb igaühe otsustada. Kui pere sissetulek on tubli mõnituhat eurot (vähemalt 3000+ eurot) ja igakuised kohutused kuni 50% sellest, siis ilmselt ei juhtu sellest midagi väga hullu, kui pesumasin üles ütleb või laps oma telefoni katki kukutab, sest alati saab ju uue osta. Iseasi, kas see hea sissetulek jääb kestma ja kas inimesed soovivad end kindlustada nendeks juhtudeks, kui keegi peaks äkitselt pikemaajaliselt haigestuma, töö kaotama vms.
Väiksema sissetulekuga perekondadel on säästa tunduvalt keerulisem, kuid samas on just nemad haavatavamad, sest kui pole sääste, siis on iga suurem väljaminek "väike isiklik katastroof".
Seega on minu arust oluline just sellistel peredel kasvõi väga pisku kõrvale panna. Kui seda ei saa teha igakuisest sissetulekust, siis tasuks mõelda võimalusele, kuidas teenida säästetav raha. Tähtis on see, et see raha lähebki päriselt säästupuhvrisse, mitte poodi, näiteks selleks, et täna veidigi head ja paremat osta. Kui ma olen siiani oma sissetulekutega kuidagi toime tulnud, siis sama plaani jätkates saan ju ka edaspidi hakkama. Tähtis on hoida eesmärk silme ees. Nagu minul on seatud üheks (vahe)eesmärgiks hetkel siis 300-eurose säästupuhvri loomine. Kui säästusumma on väike (1-10 eurot), siis võiks seada vahe-eesmärgid. Kasvõi näiteks koguda aastaga 100 eurot, mida niisama kulutamiseks ei kasuta.

Meie peres oli masu ajal üks aasta, kus mees kaotas töö. Pidime neljaliikmelise perena toime tulema ühe palgaga, mis oli sel hetkel umbes 60% Eesti keskmisest palgast. Ma ei tea miks või kuidas, kuid hakkasin intuitiivselt iga kuu osa raha kõrvale panema ja siis ühel päeval oligi meil seda raha väga vaja. Olin selleks hetkeks suutnud koguda umbes 2/3 suuruse summa oma igakuisest palgast. Ma tõestasin iseendale, et see on ka kõige keerulisemas olukorras võimalik ja samas väga vajalik.

Mulle tundub, et me mõnikord tahamegi olla ohvrid ja siis on raske näha lahendusi. Kui mu tervis halvenes, siis nägin kõike läbi väga mustade prillide ja olin lootust kaotamas. Loomulikult pidingi sel perioodil esmalt vaid tervisele keskenduma, kuid rahatarkuse aastal tabasin end mingil hetkel mõttelt, et ma olin endale teadlikult valinud rolli - olla ohver ja kannataja. Sellises olukorras sa ei näe lahendusi ja keskendud vaid oma probleemile.
Allikas: Pinterest

Kui ma hakkasin oma rahaasjadel enam silma peal hoidma ja keskendusin eesmärkidele ning protsessile, kuidas oma eesmärke saavutada, siis märkasin mingil hetkel, et ma ei näegi meie olukorda nii lootusetuna. Kui ilmnes probleem, siis keskendusin selle lahendamisele. Tekkisid pisikesed edusammud ja need andsid julgust jätkata.

Seega soovin täna kõigile positiivsemat maailma!😊

Elli

PS. Ja, eks igaüks saab ise otsustada, kas säästmine muudab tema elus midagi paremaks.
Mina igatahes kavatsen jätkata 😇