Elli kogub rahatarkust

 Meid ootab nüüd ees hoopis teistsugune september. Homme lähen viin lapse hunniku tavaariga kutsekooli ühiselamusse. Ära jäävad hommikused koolibussile kiirustamised ja õhtused logistika paika seadmised. Ma muidugi tegin oma selle sügisese töögraafiku veel vanast harjumusest kõike seda arvestades ja siis järsku tabas mind suur taipamine, et seda pole enam vaja. Ma olen vaba. Suurema osa nädalast ei pea mina ja ka mees enam täitma taksojuhi rolli.  September on rahaliselt alati veidi keeruline kuu. Meie tööandja maksab puhkuserahad juulis ära ja siis kuni septembri lõpuni ma korralikku palka ei saa. Augustis töötatud päevade eest tuleb mingi paar-kolmsada eurot. Loomulikult on mul puhkuseraha kenasti kõrvale pandud, kuid see ei ole päris samaväärne summa, mis oleks palgana saaduna. Mu meelerahufondis on endiselt veidi enam kui ühe kuu jagu sääste. Seega olen ma hetkel palju paremas paigas kui 2019a augustis , mis oli ikka võrdlemisi hullumeelne kuu.  Head meelt teeb see, et söögirahadeg

Viimane puhkusenädal on käimas ja olen augusti algusest peale tegelenud ühe ajamahuka, aga vähetasuva projektiga. Püüan end motiveerida sellega, et see on ülitähtis töö ja jääb aastateks minu nimega kõigile nähtavaks, kuid minus ei ole piisavalt ambitsioone, et selle üle nüüd nii palju ka uhkust tunda. Pigem tunnen, et see on taas midagi, mis tuleb ära teha ja kui sellise suhtumisega midagi teha, siis ma pole kindel, kuivõrd hea ja kvaliteetne see saab.  Seetõttu on minus hakanud aina enam pead tõstma mõte, et ma ei tee enam õiget asja. Tegelikult oli mul juba jaanuaris tunne, et ma sooviksin oma praeguselt töölt lahkuda, kuid mõnede asjaolude tõttu ei ole see võimalik enne uue aasta jaanuari. Kuna kevad on juba mõnes mõttes kergem, siis võibolla venitaks isegi kevadeni välja, kuid igatahes on mul plaan minna kohe peale praeguse puhkuse lõppu bossi juurde, et anda teada, et 99% tõenäosusega on see minu viimane tööaasta antud töökohas.  Ma olen väga tänulik sellele tööle, sest olen väga

 Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada minu jaoks väga hästi toiminud süsteemist, mis aitas mind välja palgapäevast palgapäevani hädavaevu toime tulemise nõiaringist. Tänu ümbrikumeetodile olid minu eelarves olevad kategooriad jagatud reaalseteks rahaümbrikuteks. Iga kuu lisasin sinna mingi summa ning kuu lõpus sain otsustada, kas panen selle summa suuremasse säästu või jätan samasse ümbrikusse/kategooriasse alles.  Mul hakkasid selviisil tekkima tasapisi igas kategoorias minisäästud (neid nimetatakse ka sinking funds).  Tänu sellele jäin ma iga kuu paremini eelarvesse ning samas hakkasid tekkima väikesed lisasäästud.  Näiteks riiete kategooriasse lisan ma enamasti 30-50 eurot. Seega võis paari-kolme kuuga sellesse kategooriasse koguneda juba ligi 100€. Kui samal ajal hoida pilku peal oma garderoobil ning jalatsite riiulil, saab kenasti teha plaane, millal ja milleks see raha kulutada. Mina kulutasin sel kevadel lapse lõpupeoks kleidi ja uute jalanõude ostmiseks. Kui on teada, et mõni