Elli kogub rahatarkust

 Meie peres on nüüd uus olukord tekkinud. Vanemast lapsest on saanud meiega võrdselt iga päev tööl käiv noor ehk siis võiks teda nüüd ju täiskasvanute ritta arvata.  Sellega seoses on mul tekkinud tõsine dilemma, mida olen juba arutanud mõnede tuttavatega ning saanud arvamusi väga seinast seina. Väga hea oleks teada, mida minu teema jälgijad, kes minu majanduslikku olukorda veidi enam teavad, sellest asjast arvavad. Nimelt on meil tekkinud küsimus,  kas noor, kes teenib vanematega samaväärselt ja elab kodus, peaks ka pere eelarvesse panustama või mitte? Väike kergendus eelarvele on ju juba seegi, kui ta ise omale riideid ostab ja näiteks kõik oma autoga seotud kulud ise tasub. Eelmisel talvel oli ta ca 6 kuud praktikal, kus sai ka juba tasu, kuid see tundus väga loogiline noorele endale kulurahaks jätta. Nüüd on aga olukord minu jaoks muutumas, sest ilmselt elab ta veel mõned aastad meie juures. Kogub vaikselt esimese kodu sissemakset ning saab end rahulikult ette valmistada iseseisvak

 Või noh, mina teen. Tänan mõtlemapaneva kommentaari eest. Vaatasin selle kuu eelarvet üle ja püüdsin siis prioriteete kuidagi paremini paika seada, kuid see pole sugugi kerge ülesanne ning seetõttu ma ju siin rööprähklemise sasipuntras ju olengi. Kõik tundub oluline.  Auto on minu jaoks igapäevaselt hädavajalik tarbeese. Ma ei ole eriti edev ja ma pole kunagi tahtnud asju, mis oleksid viimase peal, kuid praegu on mu auto küll juba sellises seisus, et ma tahaks selle võimalikult ruttu välja vahetada. Mõra klaasis, mõlk ukses, rooste, värvi koorumine siit-sealt. Lisaks siis veel loomulik "siseorganite" kulumine. Peidan oma auto töö juures kaugele nurka, et ehk keegi ei märka. Kui mõni töökaaslane soovib küüti, siis otsin vabandusi, miks ei saa või siis võtan küll peale, kuid tunnen end ise alati ebamugavalt, et mis ta küll nüüd minust mõtleb. Pikemaid sõite ma temaga enam teha ei julge, sest kardan tee peale jääda. Seetõttu on auto välja vahetamisest saanud hetkel nagu mingi k