esmaspäev, 30. detsember 2019

Head vana aasta lõppu!

Hakkabki see aasta lõppema. Kes kogu minu teekonda jälginud, siis see teab, et sellesse jääb hunnik ebaõnnestumisi ning ka kordaminekuid. Igast läbikukkumisest või libastumisest sain võtta omad õppetunnid ja veidi targemana edasi minna.  Üks suurim õppetund on see, et ega keegi sind päästma tule, kui kaelani sees oled. Ikka ise pead välja ronima. Selleks, et pääseda pidevast muretsemisest raha pärast, tuleb parematel aegadel teha ettevalmistusi kehvemateks perioodideks. Olin ju olukorras, kus ka 100-eurone äkiline väljaminek tähendas kriisi.
Kõike pole võimalik rahas mõõta 💟

Seetõttu seadsin aasta alguses eesmärgi koguda säästupuhver  ja luua meelerahufond. Ma ise ka ei usu, kuid ma sain sellega hakkama ja mul on aasta lõpuks tekkinud üle 500-eurone säästupuhver. Loomulikult kavatsen seda juba lähiajal suurendada ning see peaks uuel aastal olema juba lihtsam, sest krediitkaardivõlg (900 eurot) saab kohe-kohe nulli (ootan hetkel ühe tehtud töö tasu). Lisaks sellele sai lapse arvele kantud 12x10 eurot ehk siis 120 eurot, järelmaksuvabalt pliit soetatud ning pidime aasta jooksul mitu korda lagunevaid autosid laskma kõpitseda (sellele kulus üle 1000 euro 😖). Me saime selle kõigega hakkama.

Seega said kõik seatud eesmärgid täidetud ja saan rahuliku südamega minna vastu uuele aastale. Jaanuaris tulevad juba uued eesmärgid, sest ilma nendeta pole võimalik õnnestuda. Eesmärgid peavad olema kindlalt paigas, siis tead kuhu liikuda ja mida selleks ette võtta, et need täituda saaksid. Keskendasin kogu tähelepanu tegevustele, millega saaksin aasta lõpuks oma eesmärgid täidetud. See polnud kerge, kuid ma sain sellega hakkama. Jeeeee!!!!!

Naljakas tunne on kohe poodides ringi käia. Kunagi ütles üks mulle lähedane inimene: Kui mul on raha, siis tundub kõik nii odav, kui raha ei ole, siis on kõik nii kallis.....Nüüd jalutan poes ringi ja tõepoolest ma saaksin kogutud raha eest juba nii mõndagi endale osta. Kõik tundub palju odavam.  Siinjuures on oht libastuda ning säästupuhver laiaks lüüa, kuid seda ma loomulikult ei tee, vaid panengi uueks aastaks täpselt kirja, mida mul lähiajal on vaja endale muretseda ning hakkan aga taas kogumisega pihta.


Selle aasta suurim mõistmine oli see, et mul on juba olemas midagi väärtuslikumat kui suur hunnik raha. Minu suurim varandus on minu teadmised ja oskused, kui peaksin kasvõi puupaljalt tänaval seisma, siis on see varandus ikkagi minuga kaasas. Oluline on vaid näha takistuste asemel võimalusi, siis saab kõik vaid paremaks minna.

Mul on uueks aastaks kokku lepitud juba mõned lepingud, mille pealt saan taas veidi lisaraha teenida. Hetkel tunnen, et jaksan veel ka seda pisikest lisatööd teha, millega septembrist alustasin ning kui enam ei peaks jaksama, siis õnneks saan jätkuvalt väiksema sissetulekuga kuudel rahalist toetust.

Suur, suur tänu kõigile, kes mulle sel aastal kaasa on elanud! Kindlasti sundis seegi mind enam pingutama, kui teadsin, et keegi minu õnnestumistest ja ebaõnnestumistest loeb. Ma ei tea, mis blogiga edasi teha ...kas jätkata, kuni minust saab rikas ja edukas inimene... või jättagi see teema siin selliseks aastaseks projektikeseks. Ise kaldun viimase variandi kasuks, kuid kes teab... võibolla on mul ka edaspidi veel midagi öelda....

Mõnusat aasta lõppu ja paremat uue algust!

Rahulolev ja veidi rahatargem
Elli


esmaspäev, 9. detsember 2019

Jõuluootus

...alanud on jõulukuu. Tegemisi on endiselt kuhjaga. Ootan juba väga jõule, lootes, et ehk saan siis veidikeseks aja maha võtta ja lihtsalt olla ning nautida lähedaste seltskonda ja head sööki. 

Mõnikord teeb elu meile ise kingitusi. Nii saime me kalli kaasaga kingituseks lõõgastava spaapaketi. Peaaegu kolm päeva mittemidagi tegemist mõjus meile mõlemale värskendavalt. Tegelikult tuleks selliseid hetki endale tihemini lubada. Eriti nüüd hilissügisel, kus see hallus ja kaamos masendab täielikult. Kuna meil raha soojamaareisiks pole ning ilmselt poleks me ise raatsinud endale ka spaapuhkust lubada, sest alati on ju midagi olulisemat, siis olen südamest tänulik selle mõnusa kingi eest. 
                                  
Teine kink tuli veel. Kui elektrikatkestus viis meie külmkapist umbes 30 euro eest söögikraami prügikasti, siis tõi see teisipidi meile umbes samas vääringus toitu, mida ei tohi kaubanduses müüa, kuid mis on täiesti söögikõlbulik. Elus kohe peab mingi tasakaal valitsema. 

Ega ma siis muidu ka ole käed rüpes istunud. Teatavasti on detsembri algus suur jõululaatade aeg. Kuna see aasta oli hea pohla-aasta, siis panime ühe suure portsu pohli purki ja kuna me ise ei jõua 40 purki moosi ise ära süüa, siis läks veidi üle poole sellest laadale müüki. Lisaks tegin veidi jõuluehteid ning piparkoogitainast. Kuidas nüüd öeldagi? Midagi me ju teenisime, kuid kui arvestada seda, mitmeid tunde ma ettevalmistuseks kulutasin, siis saaksin enda tunnitasuks umbes 50 senti või võibolla veelgi vähem. Seega ei pea ma seda väga tulusaks raha teenimise võimaluseks. Samas ei kahetse ma sellegipoolest seda ettevõtmist, sest müügiletis kohtusin erinevate inimestega ja laadamelu oli mõnus. Kõik naeratasid ja olid kuidagi sõbralikumad kui tavaliselt. Seega sain suurema tasu hoopis nendest emotsioonidest. See mõnikümmend eurot kasumit rändas minu hädaabifondi. Seatud eesmärgist on veel veidi puudu. 

Esimesed piparkoogid (omavalmistatud piparkoogitainast)
Nüüd, kui laat läbi, saan enam pühenduda kodustele jõulude ettevalmistustele. Piparkoogitainast jätkub kenasti ka jõuluajaks. Panen selle sügavkülma oma õiget aega ootama. Lisaks sellele tuleb lähipäevil valmis keeta kõrvitsasalat. Kindlasti teen ise ka praekapsa, sest õllega isetehtud kapsas on maailma kõige parem. Kallis kaasa plaanib nädalavahetusel õlle käima panna. 

Jõululauale tuleb kõik kõige traditsioonilisem: ahjupraad, verivorstid, pohlamoos, kõrvitsasalat, mõned hapukoorega salatid, isetehtud kringel ning piparkoogid ja ilmselt mitteisetehtud mandariinid. 

Kingitustega on nii, et ma ei armasta pudi-padi. Seega saab iga pereliige ühe kingi, mida ta väga on soovinud või mida tal on reaalselt vaja ning üldjuhul on need kingid veidi kallimad (vahemikus 50-100 eurot). Nii tubli ma paraku pole, et kõik kingid juba varakult valmis oleksin ostnud, kuigi olen juba aastaid mõelnud, et see vähendaks märgatavalt jõulustressi. Kes minu looga paremini kursis, see teab, et ega mul eriti palju võimalusi siiani midagi valmis osta pole olnudki, sest pidin tegelema igakuiste väljaminekutega toime tulemisega. Oktoober ja november on olnud juba veidi stressivabamad, kuid eks  on tulnud tegeleda ka varasemast kitsikusest tekkinud aukude lappimisega. 

Sugulaste ja sõpradega on tehtud kokkulepped, et me ei tee teineteisele eraldi kingitusi. Emale olen ikka alati midagi väikest viinud. Enamasti enda heegeldatud pitsiga käterätid, kootud pitssokid vms kena, aga praktilist. Selleaastase kingituse sain mõne euro eest laadalt, lisan midagi magusat ja omatehtut juurde ja ongi üks kena ja südamest tulev kingike valmis. Hindan aina enam lähedastega koosveedetud hetki ning kingitused tunduvad teisejärgulised. Ma ei soovi, et keegi end minu või mu pere pärast vaeseks peaks ostma. 

Ilmselt jääb meie kogu pere jõulueelarve kuskil 300 euro kanti (söök ja kingid). Osa sööki on arvestatud iganädalasest toidueelarvest. 

Jõulu(puhkuse)ootuses 
Elli








neljapäev, 21. november 2019

Kodukulud - kust veel säästa annaks?

Käimas on kodukuu ja teen siis pisikese analüüsi meie kodukulude kohta. Kust veel pitsitada annaks, et mõned eurod kokku hoida või mida oleme juba teinud, et olla võimalikult säästlikud.

Teenused:
1. Elekter. Meil oli elektril väga soodne Kindel pakett, kuid kahjuks oktoobrist hind tõusis. Muidu jäid meil kolides arved praktiliselt samaks, kuigi elektrit tarbivaid aparaate tuli juurde. Elektriga saame majja nii sooja kui ka külma vee, süüa valmistan elektripliidiga ning osa kütet on elektri pealt. Peale hinnatõusu vajab nüüd pakett üle vaatamist ja ilmselt oleks mõistlik see millegi soodsama vastu vahetada. Ma isegi korra juba uurisin erinevaid võimalusi, kuid ei suutnud ära otsustada, kas meil oleks mõistlik edaspidi jätkata börsi hinnaga või mingi kindlama paketiga.
2. Internet ja mobiilid. 
Hiljuti sai vahetatud kodune internet soodsama teenusepakkuja vastu. Hinnavõit ca 5 eurot ning pean tunnistama, et teenuse kvaliteet on sellel soodsamal hetkel märgatavalt parem, sest alla- ja üleslaadimise kiirused on paremad, kui vanal teenusepakkujal.
Mobiilipakettidega oleme aga hetkel jäänud kallima teenusepakkumise juurde, sest aegajalt kuuleme ikka, et üks või teine teiste pakkujatr levi üle kurdavad. Senini on meie piirkonnas kõige paremini leviga kaetud Telia. Kuigi pean tunnistama, et aasta-aastalt on levi ka neil halvenenud, kas see tuleneb ülekoormatud või vananevast tehnikast, eks nad ise teavad paremini. Hoian silmad ja kõrvad lahti ning niipea, kui tundub, et keegi pakub midagi kvaliteetsemat ja parema hinnaga, siis ilmselt vahetan koheselt firmat.  Praeguse paketi puhul oleme igal aastal oma vajadused üle vaadanud ning soodsamaks teeb paketi see, et igaühel on maht vastavalt vajadustele ning igal võimalusel kasutame Wifile ümberlülitamist.
3. Televisioon on meil Elisa. Loomulikult kõiki pakutavaid kanaleid me ei kasuta, kuid pole uurinud, kas tuleks odavam, kui loobuks osadest, mida me mitte kunagi ei vaata. Kas üldse on sellist varianti? Hetkel maksame kahe televiisori teenuse eest. Teine telekas ei ole küll järjepidevalt kasutuses, kuid samas on vahepeal ikka nii hea, kui saame ekraane jagada, sest üks tahab vaadata üht ja teine teist saadet.
4. Vesi ja kanalisatsioon . Veearved langesid meil kolides märgatavalt, st vee eest me eraldi enam ei maksa ning nagu eelpool mainisin, siis elektritasu meil märgatavalt ei tõusnud. Vee ja kanalisatsiooni eest pidime varem igakuiselt maksma umbes 45 eurot, seega on see päris kopsakas kokkuhoid. Kanalisatsiooni eest peame veidi maksma, sest see vajab vähemalt korra aastas tühjendamist, mis teeb ca 50 eurot aastas.
http://insedia.me/idea/
5. Puukütte saamiseks peame kulutama raha bensiinile ja saehoolduse vahenditele ning panustama päris suurel hulgal oma aega.  Siiani on puud tulnud oma metsast. Hetkel on kahe talve puud valmis ning tuulemurruga sai ca 8 rummi veelgi juurde. Kui veel korteris elasime, siis ostsime alati kolmemeetrised puud, mille ise parajaks saagisime ja halgudeks lõhkusime. Mina siis peamiselt ladustaja rollis, mehed lõhkujad ja saagijad.
6. Ajalehed - tellitud on vaid 1 ajakiri. Kuutasuga 3.20.
7. Teenused. Suurte rallifännidena maksame iga kuu WRC paketi eest 8.99. Väga odav ju, kui võrrelda rallidele kohale sõitmisega. Ilmselt saab meie suurem välisreis olema just mõnele rallile. 😛
Netflixi, Spotifyd jms me ei kasuta
Mul on tasuline Office programm, sest ma pole osanud seda tasuta variandi vastu vahetada 😟

Igapäevane säästlik ja vähem säästlik käitumine.
Dušivee kinni keeramine on meie jaoks iseenesestmõistetav. Elektripliidi lülitan alati välja veidi enne toidu lõplikku valmimist. Talvel püüan enamus sööke puupliidil teha.
Dušinurka kütame elektriradiaatoriga vaid siis, kui keegi läheb pesema või kui ilm väga külm. Selleks, et niiskust liiga palju ei koguneks, hoiame iga päev duširuumi ust lahti ja laseme köögisooja sinna sisse. Kuna köök läheb küttes niikuinii liiga kuumaks, siis on see nö 2in1, jahutab kööki ja soojendab duširuumi.
Nõudepesu on üks nõrk koht.  Nõudepesumasinat meil pole ja ma armastan jooksva vee all nõusid pesta.Võiks ju enam kausis pesta, hoiaks suure hulga vett ja elektrit kokku. Sorteeritava prügi puhastamiseks olen hakanud kasutama nõudepesust tekkivat vett, mis pole rasvane. Näiteks valan teetassist ülejääva vee konservipurki vms.

Tuled on meil alati kõikides ruumides ära kustutatud, kui keegi seal ei viibi, va arvatud üks väike lamp köögis, sest köök on maja keskpunkt ja kogu liikumine käib läbi köögi. Õues on üks liikumisanduriga lamp. Teisi kasutame vaid vajadusel. Mul ei ole vajadus öö läbi ümber maja valgust hoida. See on ju ka lisa elektrikulu. Tasapisi läheme üle ledpirnidele, mis on säästlikumad.

Pesu pesemine, kui masin on täis - see tundub mulle nii iseenesestmõistetav, et lugedes, et see on ka säästunipp, olin veidi üllatunud. Pesu pesemisel võiks ehk tihemini kasutada kiirpesu programme, kuid kui seal on juba mõni määrdunum ese sees, siis kardan, et pesu ei lähe puhtaks ja panen ikkagi pikema programmi peale. Olen pesupulbri fänn, sest kapslid määravad ära, kui palju pesukordi ma nendega pesta saan. Pesugeelidega olen katsetanud, kuid pole endale meeldivat leidnud. Pähklitesse jm ökoloogilisematesse variantidesse pole mul eriti usku.

Uudis....kannatlikkuse peatükis rääkisin kattemadratsist, mida ma ei raatsinud ära osta. Mul on kahju, et ma selle hinda ei jäädvustanud, sest nüüd ei usu ma enam ise ka, et see esialgne soodushind oli 169.- eurot ja täishinnaks oli sel hetkel pandud 229 vms. Vaid kaks nädalat hiljem maksis sama madrats 118.- eurot. Taas väidetav 40% allhindlus ning nüüd oli täishind 169.- eurot. Müstika. Igatahes oli see hind ja meie uni väärt seda, et klappisime mehega 50:50 .....ärge naerge midagi, kõik peab olema aus värk. Igaühel on ju oma eelarve ja kuu väljaminekud juba ära arvestatud....ja ostsime madratsi ära. Head und meile!


Uskumatu, ongi aasta viimane kuu ukse ees. Valmistun tasapisi juba jõuludeks. Püüame võimalikult mõistlikult ja säästlikult oma jõulud veeta.

Peaks avama kihlveokontori: kas Elli saavutab oma aastaeesmärgid või mitte? 😏 ...ja ma ei jõua ära oodata, et teile veel üht uudist rääkida, kuid olen otsustanud, et enne aasta lõppu ei räägi midagi. Kerin vaid veidi teie uudishimu.

Tegelikult jube väsinud, aga siiski veel elus
Elli








pühapäev, 10. november 2019

Meie kodu lugu

Kodukuul otsustasin teha väikese tagasivaate meie kodu saamise loole. Siin tuleb veidi juttu laenusaagast ning palju juttu kodu remondist.
Vaatamata sellele, et oleme alati kuulunud nn "suhteliselt vaeste" perekondade hulka, siis on ka meil olnud alati unistus oma majast. Meie esimene kodu oli kahetoaline korter, milles oli 39rm. Lastetuba oli näiteks 11 ruutu ja meenutas kahe meetri laiust koridori. Sellesse tuppa pidi ära mahtuma riidekapp, kummut, kaks kirjutuslauda ja narivoodi.

Hakkasime sobivat kodu otsima juba aastaid tagasi. Panin vaikselt raha kõrvale ning sirvisin vist iga päev kinnisvarakuulutusi. Loomulikult oli ka siis tagasilööke. Kui olin juba peaaegu 2000 eurot kokku saanud, siis lagunes üks autodest ja pidin pea poole kogutust autoremondile kulutama, kuid ma ei jätnud jonni. Kõrvale pandud summad ei olnud väga suured. Enamasti vahemikus 50-100 eurot.
Umbes neli aastat tagasi astusime esimest korda oma praeguse kodu õuele. Kant oli väga tuttav ja tegelikult olime sellest majast korduvalt mööda sõitnud, aimamata, et see võiks kunagi meie koduks saada. Kohe, kui esmane tutvus majaga tehtud, viis tee meid panka. Tol hetkel oli meil kaelas veel väikelaen, mis oli võetud autoostuks ja paar järelmaksu. Kõik tundus suhteliselt võimatu. Läksime esmalt SEB panka, et saada Kredexi käendust omaosalusele, kuid sealne klienditeenindaja tegi meile ruttu selgeks, et sellisesse piirkonda Kredex oma toetusega ei tule....ja üldse ei tundu see maja piisavalt elamiskõlblik. Sel hetkel puudus majas pesemisruum ja isegi toimivat sauna polnud, korraliku wc asemel oli kuivkäimla. Meie olime aga "armunud" ja need pisivead meid ei heidutanud. Esimesest pangast lahkusime veidi solvununa. Kuhu jääb mõtteviis "maale elama"? Kusjuures mul on tunne, et nüüd on asjad veelgi keerulisemaks muutunud, sest ka väga korraliku ja kindla sissetulekuga inimestele öeldakse EI.

Igatahes viis meie tee siis juba kodupanka Swedi, kus pidime arvestama 20-30% sissemaksega, millest oli meil olemas vaid osake. Kuid juba esimene vestlus oli ülimalt meeldiv ja meis tekkis lootus, et see isegi võib õnnestuda, sest saime sissemaksul arvestada korteri müügist saadava rahaga (meie piirkonnas on korteri müümisel jutt summast  vahemikus 5000-10000). Tellisime maja hindamisakti ja põrkusime järgmise probleemi otsa. Meie ostetava maja väärtus oli maakleri arvates mitutuhat eurot madalam, kui müüja selle eest saada soovis. Helistasin omanikule ja ütlesin, et meil pole sellist raha, et puudujääv summa oma taskust kinni maksta. Heal juhul suudaksime omalt poolt 1000 eurot lisada. Loobusime tehingust......ja ootasime, palvetasime ning lootsime, et ehk juhtub mingi ime. Ootasime 4 kuud. Paaril korral oli omanik meiega veel püüdnud diili teha, kuid ma pidin oma tingimustele kindlaks jääma .....ja siis ühel päeval juhtuski ime. Ma ei lasku hetkel detailidesse, kuid peale viiekuust ootamist olime majaomanikud. Istusime maja elutoas ja süda värises sees. Mis nüüd edasi? Me peame sellest nüüd endale elamisväärse kodu tegema.  Millest üldse alustada? Igalt poolt vaatas vastu palju tööd. Minu peas oli vaid üks mõte: ära vaata kõike, mida on vaja teha, vaid keskendu ühele probleemile korraga. Ja nii me siis alustasimegi. Esmalt tuli teha palju koristus- ja lammutustöid. Tuletan veelkord meelde, et erilist raha meil ju ehitamiseks polnud. Käisin sel hetkel 1,5 koormusega tööl ning palgarahast saime umbes 200-300 eurot ehitusse panna. Kuna majja jäi osa kraami sisse, siis saime mõned meile mittevajalikud esemed maha müüa ja selle abil mõnisada eurot ehituseks juurde saada. Liikusime sammhaaval, keskendudes konkreetsetele tegevustele.

Üks suuremaid töid oli maja põrandate soojustamine. Võtsime kõik vanad lauad üles ning kuna meil puudus ressurss uue materjali jaoks, siis pidi kõik olema nii võetud, et saaks hiljem ka tagasi panna.

Põranda üles võtmine
Tagasipandud vana põrand
Lihvitud ja lakitud põrand
Põranda vahetus tõi nii mõnegi üllatuse. Näiteks tuli ühel majapoolel välja vahetada neli tala. Ühe vaheseina all oli ka tala ära pehkinud ja selle vahetamine võttis praktiliselt terve päeva. Osa põrandaalust vajas lisatäidet. 8 tonni liiva sai käsitsi põranda alla veetud.
Põranda üles võtmine sai tegelikult alguse vajadusest paigaldada uus torustik. Õnn oli nii mõnigi kord meie poolel. Näiteks saime täiesti uue sissevoolu toru prügikonteineri kõrvalt (ilmselt oli mingitest torutöödest kellelgi just meile paras jupp üle jäänud). Kanalisatsiooni väljavoolu toru oli meil ka olemas - taas ühe objekti ülejääk, mille sugulane meile tõi. Selle maasse kaevamine oli eraldi hull töö, sest meie tuttav, kes meid torutöödel aitas, sai tulla ühel detsembrikuu õhtupoolikul seda paigaldama. Kaevamisel jäi tee peale ette aga üks suur kivi. Mina näitasin taskulambiga valgust ja mehed mässasid paar tundi selle kiviga. Kuid igatahes saime majja täiesti uue torustiku.

Järgmine teema oli elekter. Meil oli vana juhtmestik, kuid kuna tegu oli juba vaskjuhtmetega, mitte alumiiniumiga, siis lootsime, et saame mõned aastad ka nii ära elatud. Kuid seda oli kohe näha, et elektriga pole kõik päris korras. Kui veekeedukannu sisse lülitasin, tõmbas laepirni kohe tumedamaks, tolmuimejalt sain mõned korrad voolu ning lihvimismasin ei püsinud kuidagi taga, sest oli liiga võimas meie süsteemi jaoks.
Esmalt oli plaan panna uued juhtmed kööki ja uude dušinurka. Kutsusime elektriku kohale ja lasime teha hinnapakkumise. See tuli tublisti üle tuhande euro, mis tundus meile kallivõitu. Nalja tegi elektriku lause: Teeme siit nii, siis kui kipsimehed tulevad, siis on neil parem.... "Kipsimees" seisis samal ajal elektriku kõrval, sest mees ise oligi ju see, kes kõik kipsid ise seina pani. Kuid väga oluline oli teada saada, et meie juhtmestikuga ei ole siiski kõik nii korras, kui me esmalt lootsime ning suurim probleem oli see, et puudus maandus, sellest siis ka minu sirakad tolmuimejalt.
Taas üks mure juures. Kuid tundub, et kui on probleem, siis on sellele ka lahendus. Leidsime ühe väga toreda meesterahva, kes töötab Eesti Energias ja oli nõus meile hullukestele appi tulema. Ta sai kohe aru, et rahadega on meil nii nagu on ja pakkus lahendusi, kuidas mõistliku hinnaga kõik korda saab. Samas oli ta väga hea nõuandja, et kasutaksime ikka kvaliteetseid materjale ja kõik saaks nii nagu peab. Kokkuhoid tuli siis eelkõige selle pealt, et juhtmed vedasime ise mööda maja laiali ning olulised ühendused tegi siis elektrik ning seda väga mõistliku hinnaga. Seal hulgas sai maja uue kilbi, peakaabli ja maanduse. Selleks hetkeks olime võtnud juba ühe väikelaenu, et saaksime remondi lõpuni teha. Elasime siis veel korteris ja ootasime kannatamatult juba majja kolimist.

Dušinurk....kes on pidanud vannitoa remonti tegema, see teab, et plaatimine on maailma kõige kallim töö. Hakkasime juba väsima ja kuna meil oli veel veidike laenuraha alles, siis mõtlesime, et tellime plaatija, mis see 20 ruutmeetrit ikka on, aga oli ikka küll. Iga ruudu eest 15 eurot tööraha pluss siis veel kõik materjalid sinna juurde. Seega ei jäänudki muud üle, kui tuli ise seegi töö ära teha. Sõber ehitusmees näitas ette, mis ja kuidas ja mees siis panigi plaadid ise seina. Päris nii tiptop muidugi ei saanud, nagu mõni proff oleks teinud, kuid seinas nad püsivad ja me ise oleme rahul. Kui kunagi rikkaks saame eks siis teeme paremini või laseme ümber teha.
Meie tulevane dušinurk

Esimesed plaadiread

Dušikabiini paigaldamine
Dušinurga lagi sai tehtud ehitusjääkidest ja on üks minu lemmikuid.


Dušinurga valmimise ajal kolisime sisse. Ma ei hakka kirjeldama siin selliseid pisitöid nagu värvimised, lihvimised, tapeetimised jne, kuid kes on remondiga kokku puutunud, see teab, et iga asi võtab oma aja. Ostust sissekolimiseni kulus meil 8 kuud.

Üks väga meeletu töö oli veel järgmise aasta fassaadi värvimine. Taaskord pidime leidma soodsamaid võimalusi ja lahendusi. Selle asemel, et maja soojustada ning vanad lauad uutega asendada, saime teha kilplaslikku tööd - lihvisime kogu vana värvi maha ning katsime uuega. Maja sai peale 5 uut värvikihti ja uued "iluliistud". Tasapisi oleme välja vahetanud kõik maja aknad ja ühe välisukse.
Nüüdseks on meie entusiasm veidi raugenud ja peame nii füüsiliselt, vaimselt kui ka majanduslikult kõigest sellest taastuma. Järgmisena oleks vaja remontida maja veranda, lisada ühte tuppa kamin, juurde ehitada terrass ja võimalusel siis väljaehitada ülemine korrus, kuhu saaksime oma magamistoa. See oli meie ühine otsus, et lapsed saavad oma toad ja me elame senikaua elutoas, kuni ülemise korruse korda saame (või mõni lastest välja kolib 😛).

See on olnud üks hullumeelne teekond. Küll on hea, et me maja ostes ei teadnud, mis meid ees ootab, sest võibolla oleksime siis põnnama löönud. Kuid kui maja juba olemas oli, siis ei olnud meil enam tagasiteed ja tuli lihtsalt tegutseda.

Koduomanik
Elli

pühapäev, 3. november 2019

Kannatlikkuse õppimiseks on vaja palju kannatlikkust.

....ja mul on hetkel tunne, et mu kannatus on katkemas ja kiusatused viivad selge mõistuse peast. Olen jõudnud punkti, mis tundub mulle tõeliselt suure väljakutsena. Mul on nüüd kogunenud veidi raha meelerahufondi, sos-fondi ja ka krediitkaart on veidike kosunud. See kõik on ju kena, kuid nüüd tahavad kiusatused mõistuse peast viia, sest nii palju asju oleks ju vaja. Loodan, et siinne pihtimine aitab mul mõistuse selge hoida ja aasta lõpuni vapralt edasi pingutada, sest tean, et peale seda saab hakata keskenduma asjade uuendamisele.

"Kaks kuud Elli... sa oled siiani hakkama saanud, siis kannatad need paar kuud, mis veel aasta lõpuni on jäänud ju ka ära."
Täna näiteks katsusin Jyskis pool tundi uut kattemadratsit, mis oli hea soodustusega. Me nimelt magame juba aastaid diivanil ning selle kattemadrats on vist ca 10a vana ja täiesti ära vajunud. Vahekohad on magades juba külje all tunda ning hommikuti vaevab meid nii mõnigi kord selja- või kaelavalu. Lapse voodi teemat olen juba mitu korda maininud. Sirvin ikka aegajalt kasutatud asjade saite, kuid siiani pole midagi sobilikku silma hakanud. Elutoa diivanilaud logiseb, köögitoolidel on pinnud väljas (katsin need toolipatjadega), külmkapp on liiga vana jnejnejne....Kas ma jälle virisen? Oijah, virisen vist tõesti....vabandust ega see ju  miskit muuda. Sellest olukorrast ongi ainuke väljapääs varuda kannatust ja teha seda, mida vaja - tekitada puhvrid ja teha korda krediitkaardi arve. Kuid usun, et minu olukorras murduvad nii mõnedki, sest olin minagi täna murdumise äärel, kuid astusin siiski vapralt poest välja. Peas mõtted, et kui olen senini hakkama saanud, siis tulen veel mõnda aega toime.

Muidu on mu elu üks Suur kiire. Sattusime meiegi tormiohvriks ja pidime ca 4 päeva ilma vooluta hakkama saama. See halvas meie igapäeva elu ja sulatas üles suure osa talvevarusid. Õnneks armastan ma ka keedumoose ning seetõttu ei olnud kõik värskena külmutatud ning kahju polnud nii suur. Ära sulanud  marjad keetsin moosiks. Lihakraami polnud õnneks väga palju ja see sai ruttu ära tarvitatud. Külmiku ülaosas olnud toitudest pidin küll osad minema viskama, sest jäime liiga kauaks voolu taastumist ootama ning ei tõstnud õigeaegselt kuhugi jahedamasse. Arvan, et kogu kahju jääb 30-50 euro vahele.

Keskkonna säästmisega seadsin endale ühe konkreetse eesmärgi: Kuu aja jooksul mitte ühtki uut kilekotti elamisse juurde osta. Selleks, et see paremini õnnestuks tellisin endale helkur.net lehelt kaks vahvat helkurornamendiga kotti.

Kui tavaliselt ostsin iga nädal 3-5 kilekotti, mis teeb kuu aja jooksul kuni 20 kotti, siis sel kuul olin sunnitud vaid ühe koti ostma, sest mul polnud kilekotti kaasa võetud ning ma ei saanud lapsele oma kotti ära anda. Seega õnnestus päris kenasti.

Ma olen juba aastaid üpris hoolas prügi sorteerija. Kompost läheb õue ja sellest tekkinud väärtuslikku mulda saime juba sügisel aias kasutada. Pakendid sorteerime eraldi ja senini kasutasin nende kogumiseks tavalisi kilekotte, kuid otsustasin üle minna prügikottidele. Mul oli tükk aega vaja enda jaoks välja mõelda, kus on sääst?.....välja mõtlesin!!! Esiteks prügikotid maksavad vähem ja teiseks, mõistlik on osta suuremad kotid, kuhu mahub rohkem prügi, siis ei teki nii palju kilekotte, millesse kogu see kraam pakendada. Lugesin ka sellest, et mõni kogumispäeviklastest kogub ämbrisse, kuid hetkel tundub ikka kottidega pakendamine mõistlikum. Üks oluline tarkus veel - nimelt sain ühest podcastist teada, et biolagunevad kotid ei lagune koduses kompostihunnikus, seega polegi need nii loodussõbralikud ühti ja nendele raha kulutamine ei pruugigi nii mõistlik olla. 😕

Üks keskkonnasõbralik põhimõte on mul veel - ma väldin oma kodus ühekordseid nõusid. Isegi ca 40in korraldatud õuepeod oleme teinud tavaliste nõudega. Ma  sain kunagi ammu äravisatavate nõude seast 30 taldrikut, mille purunemise korral poleks kahju suur.

Loomulikult on mul keskkonnasäästlikumaks saamisel arenemisruumi veel kuhjaga. Nimelt ei ole meie kaevuvesi joogikõlbulik ja seetõttu ostame joogivee poest 5l kanistritega. Oleme otsinud erinevaid võimalusi kuskilt vett tuua, kuid pole leidnud ühtki avalikku kaevu. Sõpradele ja tuttavatele on vesi ju ka mingi tasu eest (elekter või vee- ja kanalisatsioonitasu näol) ning seetõttu pole tahtnud kellelegi puugiks kaela peale hakata. Ilmselt oleks üks võimalus ka filtrid, kuid kuna meie vesi on väga rauarikas, siis tähendaks see iganädalast filtrivahetust, mis poleks soodsam, kui need mõned kanistrid poest osta.
Seega tekib meil igal nädalal 5-8 viieliitrist tühja kanistrit, mille me siis ka pakendiprügisse paneme, kuid toredam oleks, kui sellist prügi ei tekikski.
Meie vesi tuleb Värska Vee kaevudest. Käisime ja vaatasime ise üle.

Teine suur arenemise koht on väikesed kilekotid. Üksikud puuviljad ja juurikad jätan pakendamata, kuid ma pole ikka veel suutnud võtta kasutusele võrkkotte, mida saaks ju mitmekordselt kasutada. Edusammuks saan pidada seda, et mul on materjal kottide valmistamiseks olemas. Poekottidele ei soovi ma raha kulutada, taaskasutus on ju in.

Uus kuu on kodukuu. Meil on endiselt suurim kuluteema remont. Hetkel oleme kõik projektid ootele pannud, kuigi vajaksime üht küttekeha, üks esikutest vajab renoveerimist ja unistan endiselt oma magamistoast ning saunast😏.....see nimekiri on tegelikult lõputu. Ma hetkel siinkohal peatuksin. :) 

Kannatamatu 
Elli



teisipäev, 22. oktoober 2019

Suhteliselt vaene

Aegajalt vilksab ju ikka läbi mõni infonupuke selle kohta, kui palju on meie vabariigis suhtelises vaesuses ja absoluutses vaesuses elavaid inimesi. Iga kord, kui ma mõnda sellist nupukest märkan, siis arvutan ka meie pere hetkeseisu. Praegu on siis suhtelise vaesuse piiriks 523 eurot iga leibkonna liikme kohta. Statistikaameti andmete järgi elab Eestis suhtelises vaesuses üle kahekümne protsendi inimestest ning absoluutses vaesuses üle kolme protsendi.

Tõetamm (Allikas: https://tamm.stat.ee)

"2018.a elas 24 protsenti kogu rahvastikust suhtelises vaesuses, sügavas materiaalses ilmajäetuses või väikese tööintensiivsusega leibkondades.  2017. aastal oli neid inimesi 23 protsenti. " Allikas: Statistikaamet.


Mida ma siis seekord teada sain? Seda, et oleme väga piiri peal. Praegusel hetkel, kui suudan teist töökohta pidada, oleme napilt 100 euroga üle suhtelise vaesuse piiri ja seda ka vaid tänu riigi poolt saadavatele toetustele. Nimelt ilma nendeta kuulub suhtelise vaesuse hulka lausa kolmandik meie rahvast.  Statistikaameti andmetest võib leida sellise numbri: "Suhtelise vaesuse määr enne sotsiaalseid siirdeid: 38,8%". Seega on meie pere hetkel suhtelise vaesuse piirist ülalpool, vaid eelkõige tänu riigi poolt saadavatele toetustele.
Kas peaksin sellepärast häbenema või piinlikkust tundma? Ilmselt mitte, sest teen kõik, mis minu võimuses, et mu lastel oleks parem olla ja hea ning turvaline üles kasvada.
Kui aga riigi toetus kaob ...ja ka minu jaks kahte töökohta pidada, siis kukume kolinal allapoole ning sissetulek iga leibkonnaliikme kohta jääb umbes 400 euro piirimaile. Kuna meie kulud on teatavasti suured, siis tekitaks see päris korraliku segaduse. Selline pidev ebakindlus on aegajalt masendav, kuid ega see liigne ettemuretsemine ju midagi paremaks muuda. Seega elan päev või kuu korraga ja lähtun hetkeolukorrast.

Viimasel ajal on kogu aeg megakiire olnud ja uute kohustustega lisandunud koormus on oodatust suurem. Loodan, et ehk läheb peagi rahulikumaks, kuid momendil ma veel ei näe seda hetke, mil saab veidi kergemalt hingata.
Seda tunnetan küll, et see paarsada eurot lisasissetulekut on andnud juba veidi hingamisruumi. Sel kuul on olnud palju väljaminekuid riietele (jope, tossud, matkasaapad, soe pesu), kuid olen nende kulutustega üpris stressivabalt toime tulnud. Lubasin endale isegi ühe allahindlusega kleidi, mis oli sobilik ühel ametlikumal üritusel kandmiseks ning sain ka üle pika aja taas juuksuris käidud. 😊 Mul on super hea ja soodne juuksur. 😉

Krediitkaardiga sain ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt oli üks teenus otsustanud end ise automaatselt ära maksta. Seda makset (89 eurot) ma kahjuks peatada ei saanud, kuid otsisin kohe üles koha, kust see automaatne makse ära tühistada, et edaspidi selliseid ebameeldivaid üllatusi vältida.


Veidi häid uudiseid on ka. Ma pole ju veel rääkinud, et meie noorem kutt sai tänu pikaajalisele kogumisele ning suvel hoolsale töötamisele endale arvuti ja korraliku arvutitooli ostetud.
Vanemal lapsel on jällegi õppeedukus hea ning ta saab sel õppeaastal kahte stipendiumit. Teine stipp rändab kohe kogumisarvele, mis teeb ainult rõõmu, sest on näha, et meie lapsed oskavad oma unistuste nimel raha koguda. Iga ostu kaalutakse mitu korda läbi ja tihtipeale mõistetakse mingil hetkel, et esmane soov polnudki võibolla nii oluline. Pole mõtet iga tehnika moeröögatuse peale reageerida, sest peagi on see hullus möödas ja taas moest läinud. Seega on kogumisel lisaboonuseks see, et sul on aega  aru saada, kas sa tegelikult ka tahad või vajad seda asja, mille jaoks sa kogud.
Üks sügisene hetk. :)

Sellised veidi hüplikud mõttevälgatused seekord. Keskkonnasäästlikumast käitumisest räägin pikemalt siis, kui kuu läbi. Tegin endale väikese väljakutse ning peagi saan teada anda, kuidas õnnestus.

Mitte liiga vaene
Elli


kolmapäev, 2. oktoober 2019

Säästa või mitte säästa?

Miks me üldse säästame? Kas kõik peaksid säästma? Kas kõik saavad säästa?
Need küsimused tekkisid, kui lugesin Delfist toredat lugu meie aktiivsest kogumispäeviklasest. Küsimusi ei tekitanud loomulikult lugu ise, vaid kommentaarid selle juures.

Kuulusin minagi ju sellesse klubisse, kes oli täiesti veendunud, et meie pere ei suuda midagi säästa, sest kuu lõpus jääb alati pigem puudu kui üle. Samas see pidev ebakindlus sundiski mind tegutsema. Ma ei taha olla hirmul, et mis saab siis kui...Soovin, et mu elus oleks stabiilsus ja kindlustunne, et ma saan hakkama. See ajendaski mind sel aastal end käsile võtma. Oma tuludele ja kuludele kriitiliselt peale vaatama ning tegema oma võimalustest lähtuvalt konkreetseid samme säästude suurendamiseks ning ka kohustuste vähendamiseks.

Allikas: Facebook


Kas kõik peaksid säästma? Eks see jääb igaühe otsustada. Kui pere sissetulek on tubli mõnituhat eurot (vähemalt 3000+ eurot) ja igakuised kohutused kuni 50% sellest, siis ilmselt ei juhtu sellest midagi väga hullu, kui pesumasin üles ütleb või laps oma telefoni katki kukutab, sest alati saab ju uue osta. Iseasi, kas see hea sissetulek jääb kestma ja kas inimesed soovivad end kindlustada nendeks juhtudeks, kui keegi peaks äkitselt pikemaajaliselt haigestuma, töö kaotama vms.
Väiksema sissetulekuga perekondadel on säästa tunduvalt keerulisem, kuid samas on just nemad haavatavamad, sest kui pole sääste, siis on iga suurem väljaminek "väike isiklik katastroof".
Seega on minu arust oluline just sellistel peredel kasvõi väga pisku kõrvale panna. Kui seda ei saa teha igakuisest sissetulekust, siis tasuks mõelda võimalusele, kuidas teenida säästetav raha. Tähtis on see, et see raha lähebki päriselt säästupuhvrisse, mitte poodi, näiteks selleks, et täna veidigi head ja paremat osta. Kui ma olen siiani oma sissetulekutega kuidagi toime tulnud, siis sama plaani jätkates saan ju ka edaspidi hakkama. Tähtis on hoida eesmärk silme ees. Nagu minul on seatud üheks (vahe)eesmärgiks hetkel siis 300-eurose säästupuhvri loomine. Kui säästusumma on väike (1-10 eurot), siis võiks seada vahe-eesmärgid. Kasvõi näiteks koguda aastaga 100 eurot, mida niisama kulutamiseks ei kasuta.

Meie peres oli masu ajal üks aasta, kus mees kaotas töö. Pidime neljaliikmelise perena toime tulema ühe palgaga, mis oli sel hetkel umbes 60% Eesti keskmisest palgast. Ma ei tea miks või kuidas, kuid hakkasin intuitiivselt iga kuu osa raha kõrvale panema ja siis ühel päeval oligi meil seda raha väga vaja. Olin selleks hetkeks suutnud koguda umbes 2/3 suuruse summa oma igakuisest palgast. Ma tõestasin iseendale, et see on ka kõige keerulisemas olukorras võimalik ja samas väga vajalik.

Mulle tundub, et me mõnikord tahamegi olla ohvrid ja siis on raske näha lahendusi. Kui mu tervis halvenes, siis nägin kõike läbi väga mustade prillide ja olin lootust kaotamas. Loomulikult pidingi sel perioodil esmalt vaid tervisele keskenduma, kuid rahatarkuse aastal tabasin end mingil hetkel mõttelt, et ma olin endale teadlikult valinud rolli - olla ohver ja kannataja. Sellises olukorras sa ei näe lahendusi ja keskendud vaid oma probleemile.
Allikas: Pinterest

Kui ma hakkasin oma rahaasjadel enam silma peal hoidma ja keskendusin eesmärkidele ning protsessile, kuidas oma eesmärke saavutada, siis märkasin mingil hetkel, et ma ei näegi meie olukorda nii lootusetuna. Kui ilmnes probleem, siis keskendusin selle lahendamisele. Tekkisid pisikesed edusammud ja need andsid julgust jätkata.

Seega soovin täna kõigile positiivsemat maailma!😊

Elli

PS. Ja, eks igaüks saab ise otsustada, kas säästmine muudab tema elus midagi paremaks.
Mina igatahes kavatsen jätkata 😇


teisipäev, 24. september 2019

Mida olen õppinud selle aastaga

Sel kuul on Kogumispäevikus palutud mõelda säästunippidele, mida oled selle aastaga teada saanud ja kasutusse võtnud. Mul pole kõik nüüd säästlikkusega seotud, vaid pigem nimetaksin neid tarkusteks, mida olen praeguseks kogunud:

1. Tulud ja kulud
Igaüks meist saab aru, et on mõistlik hoida kulud väiksemad, kui tulud. Kuid mina leidsin end aasta alguses olukorras, kus tundus, et mul on hunnik kulusid, kuid tuludega on suhteliselt kehvasti.
Mõistsin peagi, et kulusid vähendada on keeruline, sest elasime niigi võrdlemisi säästlikult. Meil lihtsalt ongi palju kohustusi: lapsed, autod, maja, lemmikud ja eks me ise ka siis sealhulgas.
Seega oli hädavajalik tulusid suurendada. Kevadel sain seda teha juhuslike tööotstega, kuid sügisest otsustasin taas osakoormusega väikese lisatöö võtta.

2. Varad
Mõistan, et minu varade seis on suhteliselt nutune, sest maja, kus elame ei tooda meile kasumit, vaid on üks lisakohustus, kuigi ma endiselt väidan, et pigem meeldiv kohustus. Seega tuleb mõelda, kas ma saaksin oma maja või maaga tekitada lisaväärtust ehk siis panna mingi osa sellest teenima, nt istutades midagi, mida saaks müüa või rentida tuba välja või hakata pidama loomi/linde, kellelt saaks midagi, mida müüa. ... hetkel pole ma veel miskit kindlat välja mõelnud, kuid ma tegelen sellega.
Lisaks olemasolevale, tuleks kindlasti tulevikus mõelda ka muude varade suurendamisele.

3. Lisateenimise võimalused
Kui meid tabas augustis tõsine kriis sissetulekute vähenemise ja autoremondi näol, siis ei jäänud ma käed rüpes norutama, vaid leidsin võimaluse lisaraha teenida ja me saime selle keerulise olukorraga hakkama.
Lisaks marjade korjamisele tegin ka veidi käsitööd, mille plaanin ilmselt mõnel laadal maha müüa.
Igatahes tõestasin taas endale, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Vaja on vaid pea tööle panna...ja enamasti siis ka käed tööle, et saaks mingi lisaraha tekkida.


4. Säästupuhver 
See on nüüd küll A ja O. Praegugi on Kogumispäevikus küsitlus, kui kaua saaksite hakkama, kui sissetulekud kaoksid. Meie jääksime ehk paar nädalat ellu, kuid samaväärset elustiili ei suudaks me nädalatki endale lubada.
Meil on küll tehtud ka kindlustused, mis peaksid kaitsma meid äkilise töötuse või pikema haiguse eest, kuid siiski tuleks tegeleda ka enam sellega, et mul oleks isiklik säästupuhver, mis aitab keerulisemal ajal hakkama saada.

Minu eesmärk on sel aastal saada meelerahufondi 200 eurot ja hiljem suunata praeguse krediitkaardivõla makse sinna fondi otsekorraldusega. Ma tunneksin end kaitstumalt, kui selles fondis oleks vähemalt 2000 eurot.

5. SOS- ehk hädaabifond
Igapäevaseks toimetulekuks on see isegi olulisem kui meelerahufond. Kui ikka pesumasin katki läheb või auto vajab äkiliselt remonti, siis on mõistlik omada puhvrit, kust raha võtta.
NB! Kes nüüd mõtleb, et mul pole küll mitte kuidagi võimalik kõrvale panna, siis mõelge palun uuesti - iga kuu 20-50 eurot kõrvale panna on märksa lihtsam, kui äkki tegeleda mitmesajaeuroste väljaminekutega.
See, et alustasin jaanuarist raha kõrvale panemist äkilisteks juhtumisteks, päästis mind juba paaril korral. Ma tegin väikese vea, kui kulutasin pliidiostu ja väikese reisiga kõik rahad nulli, kuid niipea kui sain, alustasin taas kogumist ning hetkel on mul tagasihoidlik ca100-eurone puhver taas olemas. Loodan, selle peagi 300-euroseks kasvatada.

6. Järelmaksud on saatanast!
Oleme aasta otsa maksnud 359 eurot maksnud pesumasina järelmaksu ja kui vaatasin laenu põhiosa jääki, et see kiiremini ära maksta, siis oli summa septembris 258 eurot. Masendav. Ma olen terve selle aasta põhimõtteliselt intresse maksnud. 😔
Seega pean selle aasta õnnestumiseks järelmaksuvabalt elektripliidi ostmist ja loodan, et suudan edaspidi järelmakse ja kõrge intressiga laene vältida.

7. Taaskasutus on IN
Osta-müü-vaheta...Oleme saanud oma asjade müügist väikest lisaraha ning sain käe valgeks endale korralike riideesemete ostmisega taaskasutusest. Nüüd olen lapsele mõistliku hinnaga korraliku voodi otsinguil, sest hetkel pole mul võimalust uut osta, kuid ta vajab suuremat voodit, kuna kasvuspurt on kahel viimasel aastal olnud meeletu.

8. Väärtusta teiste tööd!
See pole säästunipp, vaid hoopis vastupidine soovitus.
Sel suvel pohlade müümisel kohtusin paljude toredate inimestega, kes olid nõus ostma meilt marju. Väärtustades iseenda ja oma lapse pingutusi, ei pakkunud ma neid kõige soodsama hinnaga ja olen tänulik kõigile, kes meilt ostsid ning 13a kutt sai erilisi kiidusõnu, et ta arvutis istumise asemel, hoopis marjade korjamisega viitsib mässata.
Peale seda käis minus mingi klõps ja ma olen valmis mõne töö eest enam tasuma, mitte ei otsi alati kõige odavamat varianti. 😊 See kehtib siis eelkõige kodumaise toodangu kohta. 😇 


Minu leiutatud sibulavõrk 

9. Investeerimine 
polegi võibolla nii hirmus
Seoses pensionisamba teemaga olen kuidagi enam hakanud vaatama oma tulevikku ja aina enam tunnen vajadust ise tekitada varasid, mis mulle lisa toodaksid. Seetõttu olen juba veidi uurinud lihtsamaid investeerimisvõimalusi, kuid saan sellega reaalselt alustada siis, kui mul on loodud korralik hädaabifond ning mu krediitkaardivõlg on nullis. Ma ise loodan, et juba uuel aastal teen esimese katsetuse oma raha veidi kasvatada.

10. Kõige olulisem on TEGUTSEDA!!!
Alusta kohe täna!
Vaata otsa oma kuludele ja tuludele. Kas need on mõistlikud? Võibolla annab mõne kulutuse arvelt kokku hoida.
Pane paika plaan, kui palju hakkad iga kuu raha kõrvale panema. Alusta kasvõi paarikümnest eurost.
LISATUD: alustada võib misiganes summast. Panin siia esialgseks summaks 20 eurot, sest siis on mõne kuu pärast juba näha, et sul on midagi kogunenud. Tekib eduelamus ja soovid enam pingutada.😉
Kui meil eelmisel sügisel oli palju segaseid väljaminekuid, siis panin mõni kuu vaid 10 eurot kõrvale. Oluline on see, et sul tekib harjumus midagigi kõrvale panna.
Tublimad peavad ka iga kuu eelarvet. Mulle see ei sobi. Armastan endiselt numbreid paberite peale kritseldada. Liidan, lahutan ja jagan. Kuid olen hakanud mõtlema, et see vist ongi minu eelarvestamise viis.




Igatahes usun, et igaühel meist on võimalik säästa ja julge pealehakkamine on juba pool võitu 😉

Tervitades
Elli







kolmapäev, 18. september 2019

Me kõik jääme vanaks...:)


...sealhulgas ka mina. Hiljuti oli siis minu sünnipäev. Veidi tähistasime ka lapse sünnipäeva, kelle sünnipäev on vaid kolm päeva peale mind. Seekord olin siis hoolsam ja planeerisin kõike juba veidi ette. Kuigi mul pole sel aastal juubel vms, siis nägime suvel kalli kaasa sünnipäevast, et ega me tähistamisest niikuinii ei pääse, sest meil on lihtsalt nii lahedad sõbrad, kes tahavad meile toeks olla nii heas kui ka halvas (vt kaarti). Andsin sõpradele, kes niikuinii külla tulevad, kohe varakult teada, et võtan kõiki soovijaid vastu vaid laupäeva pealelõunal. Seda pean siis esimeseks säästunipiks - üks korralik sünnipäev on soodsam, kui mitu pisikest tähistamist. Pidu planeerides pidin arvestama kuni 20 täiskasvanu võõrustamisega. :)

Teiseks tegin nimekirja söökidest ja jookidest ning püüdsin leida kõik vajaliku võimalikult soodsalt. Valisin poodideks Maxima ja A1000. Arve sai kokku 44.04. Sinna sisse jäi ka 11 eurot alkoholikulu. Järgmisel päeval oli vaja veel osta mõned ununenud asjad, mis lisasid arvele 4.80. Seega kõik kokku 48.84 ehk jäin taas 50 euro piiridesse.

Ma ei tea, kas see kedagi huvitab, kuid panen siiski kirja, mis siis seekord menüüs oli:
- klassika: isetehtud karulisalat ja rosolje
- kanafileepulgad (1kg 5.02)
- kodused kotletid (need osutusid lausa hitiks ja said palju kiidusõnu)
- singirullid
- lillkapsas, porgand ja kurk dipikastmega
- magusaks oli isetehtud porgandikook (plaaditäis kooki maksis vaid paar eurot, sest enamus materjali sai võtta kodustest kapivarudest ja aiast). Ka kook sai kiidusõnu ja kadus kiirelt laualt. Sõid nii suured kui ka väiksemad. 😊
- viinamarjad
- joogiks tegin morssi enda tehtud punasesõstra- ja arooniasiirupist
- alkoholiks oli paar soodsamat veini.

Sain palju toredaid õnnitlusi, sületäie lilli, hunniku magusat ning ühtteist aeda pistmiseks (lillesibulatest suuremate istikuteni). ...ja loomulikult kogusin suure kuhja häid emotsioone, mis kannavad mind veel terve järgmise aasta. 💗

Sügis on suur sissetegemise ja talvevarude kogumise aeg. Nii olen ka mina ühtteist purki ja sügavkülma pannud. Sahvrisse on kogunenud maasika-, vaarika- ja pohlamoos, marineeritud kukeseened, riisisalat, borš, letšo ja täna plaan veel üks suvikõrvitsasalat purki panna.
Meie pere üks lemmikuid - riisisalat.

Sügavkülmas on maasikad, murelid, mustikad, mustsõstrad. Kahjuks osa aedvilja läks untsu. Oleksin tahtnud sügavkülmutada ka värsket tilli ning kurke sisse teha, kuid pole hullu, mis sel aastal kehvasti, see uuel aastal uuesti. Kindlasti peame mõtlema, kust saada üks korralik ports looduslikku väetist ehk sõnnikut, sest ilma selleta ei kasva küll mitte midagi. See on taas väljaminek, kuid samas toob see ju hiljem tulu.

Meil on esimesed öökülmad juba olnud

Rahaliselt on see kuu märksa stressivabam kui viimased kuud on olnud. Sel nädalal olen suutnud piirduda vaid ühe poeskäiguga ja mu rahakott tänab mind selle eest. Kohe kuidagi kergem on olla. Muidu pidin kogu aeg nuputama, et mis ja kuidas ja kas tuleme ikka kuidagi kuu lõpuni välja. Oktoobrist sissetulekud suurenevad ja see lisab ka hingerahu.
Loomulikult on ka palju väljaminekuid ees ootamas, kuid eks tuleb kõik väljaminekud tähtsuse järjekorda panna. Kiireloomulisemad probleemid eelkõige ja siis kui võimalust on saab tegeleda pikemaajaliste eesmärkide täitmisega. 😊

Hetkel täitsa rahulolev
Elli






esmaspäev, 9. september 2019

Lihtsalt rahast ja tulevikust ....

Töövestlustel käidud. Ühe pakkumise ütlesin kohe telefoni teel ära, sest see oleks eeldanud üle 50km sõitu ja suurema osa teenitust oleksin niisama maha sõitnud. Teise vestluse käigus mõistsin, et mul oleks sellelt töölt raske lahkuda, kui mu tervis seda pinget siiski vastu ei pea. Kolmas pakkumine sobis väga hästi ja juba järgmisest nädalast mu koormus tõuseb 0,3 võrra ehk siis 0,8 peale.
Olen mõnusalt ootusärev, sest saan oma mõnedelt oskustelt taas tolmu maha pühkida, pööningule veetud töövahendid välja otsida ja vaadata, kas olen väga roostes või tulen toime. Tegelikult ma ei karda, et ma ei saa hakkama. Ainult kahe töö lisakoormuste kokkulangemisel võib tekkida lühis, kuid loodan, et suudan end piisavalt hästi organiseerida, et seda ei juhtuks.

Tänu lisatööle peaks minu sissetulek kasvama oktoobrist umbes kolmandiku võrra, mis on ju juba suureks abiks. Esialgne plaan on kõik see oma rahaliste eesmärkide täitmisesse suunata. Sellegipoolest ei tohi ma enne õhtut hõisata ja rõõmu saan tunda siis, kui olen mõned kuud selviisil töötada suutnud ja kõik toimib.
Pildiotsingu säästmine tulemus
Pildi allikas: Rahafoorum.ee

Viimase aja kuum teema on II pensionisammas. Seoses sellega netis ringi surfates jäi mulle hoopis silma üks väga normaalne artikkel raha kogumise teemast, kuidas väiksema sissetulekuga peredel ongi raskem säästa. Seal pole küsimus valikutes, kas ostan uue koti või seeliku, söön restoranis või võtan kodust söögi kaasa, jätan selleaastasel soojamaareisil käimata või mitte. Eelnevatest valikutest saab enamus madala sissetulekuga inimestest vaid unistada. Jõukamatel inimestel on rohkem võimalusi, et osta näiteks suuremas koguses soodsamaid asju või käia välismaal, et osta korraliku alega kvaliteetseid riideid. Seega neil on võimalus olla säästlikum. Järelmaksude teemagi kuulub siia hulka. Kel on säästud, see saab ju vajaliku kohe välja osta. Palgapäevast palgapäevani elaja peab mõnikord hädaga järelmaksu võtma (nt kui neljalapselisel perel pesumasin katki läheb, siis ilma ei saa ju kuidagi).
Vaesematel perekondadel on küsimused rohkem selles, kuidas igapäevaste kuludega toime tulla. Näiteks lükatakse edasi hambaravi, käiakse 10a vanade saabastega, mis ei pea sooja ega vett, kodude renoveerimine (seega säästlikumaks ja mugavamaks muutmine) käib üle jõu jnejnejne. See artikkel kõnetas mind väga just seetõttu, et hetkel kuulume meiegi pigem nende hulka, kes peavad kuust kuusse niigi säästlikult majandama, et kõik arved makstud oleks, kõht täis ja lastel ning endal hädapärane olemas.
Meie mõningad stiilinäited lähiaja valikutest: kas osta lapsele laiem voodi (kasutatud) või uued talvesaapad (no selle valikuga on veidi aega, aga siiski pean sellele juba mõtlema)? Lastel on vaja see kuu juuksurisse minna, st et mina pean oma uute teksade ostmisega veel veidi kannatama (mul on üks viledaks kantud sinine teksapaar, mille kõrvale sooviksin veidi värskemaid musti). Maksin krediitkaardile igakuise 50 eurot, kuid samas vajavad mu auto pidurikettad väljavahetamist (seda lugedes tundub see mulle eriti jabur, sest kui ma kuskil pidurdamisega hiljapeale jään, siis võib see mulle enam kui 50 eurot maksta). Lähiajal tuleb otsustada, mis kuus tellida korstnapühkija ja millal sibipütt (nende muredega tegeleb õnneks teine pool). Mul on üks hammas külmale tundlikuks muutunud ja vajaks ülevaatamist. Olen juba mõnda aega soovinud osta endale inglise keele õpikuid, et täiendada oma keeleoskust, kuid alati on midagi olulisemat ning minu juuksurisse minek on nagu üks suur kauge sinine unistus, mis ei täitu veel niipea. See on minu elu ja tervitan kõiki, kes iga päev samasuguste valikute ees seisavad. 😀
Vaatamata sellele pean oluliseks mingite säästude loomist ja järelmaksude nõiaringist pääsemist. Loodetavasti saan peagi tänu laenukoormuse vähenemisele ning sissetulekute suurenemisele end veidi vabamalt tunda. 😊
*Vabandan autori ees, sest kahjuks ei leia ma seda artiklit enam üles, et sellele viisakalt viidata. 😳

Pensionifondi teemast nii palju, et ma usun, et me kõik vastutame selle eest, mis saab meie pensionieas. Eriti vastutustundetu on öelda, et võibolla ma ei elagi nii kaua või meie vanuses on pensioniiga nii kõrge, et me ei saagi pensionile, .....aga kui sa siiski elad, siis kuidas sa kavatsed näiteks ca 20a toime tulla??? Jah, riik maksab sulle midagi, et sa elus püsiksid, kuid kas see on mingi elu. Seetõttu olen mina esialgu otsustanud kindlalt jätta oma II samba rahulikult edasi tiksuma. Pigem muretsen sellepärast, et tean, et teisest sambast ei tule pensionile väga palju lisa ning meil on vaja rohkem mõelda sellele, kuidas oma pensionipõlve veelgi enam kindlustada. Ma pole veel süvenenud III samba võimalustesse, sest mul pole olnud piisavalt ressursse, et sinna midagi lisaks maksta, kuid tõenäoliselt oleks see üks võimalus.

Väike lootus on ju, et kui ma oma laenud klatiks saan, siis suudan osa rahast kuhugi lisaraha koguma suunata. Minus on vist hakanud tasapisi kasvama investeerimise pisik, sest mõistan, et see võib aidata mul tulevikku kindlustada. 😇 Ma ei unista sellest, et ma ei peaks tulevikus tööl käima, kuid rahulik pensionipõlv on mulle küll oluline.

Uutest väljakutsetest ootusärev
Elli


neljapäev, 5. september 2019

Esimene koolinädal

Algas taas uus kooliaasta. Küll on raske suverežiimist taas koolirütmi saada ehk siis normaalsel ajal magama minna ja siis reipana 6.30 ärgata. Õhtul ei taha kuidagi uni tulla ja hommikul põõnaks veel mõnuga edasi. Samas on nagu mõnus ka, et saab tagasi rutiini.
Kui enamasti armastatakse öelda, et kõik on uus septembrikuus, siis meil ei ole väga palju uut. Ikka sama rütm juba üle kümne aasta. Hommikul kooli, õhtul koju. Peagi algavad taas trennid, siis on sõitmist veelgi rohkem. Selle nädala põhiteema on õpikutele ja töövihikutele paberite ümber panemine.
Sügis :)

Sel kuul on Kogumispäevikus siis seniste eesmärkide ülevaatamise ja uute püstitamise kuu ja seoses sellega mõtlesin esmalt teha väikese tagasivaate ja kirjutan veidi sellest, mis on hästi läinud. Vahepealse segaduse ajal jäid kuidagi need positiivsed asjad kirja panemata. Nimelt uurisin juba kevade lõpupoole veidi internetiavarustes pakutavat ja tänu sellele kasvas minu garderoob 5 kardigani võrra, mis maksid mulle vaid 13 eurot. Lisaks sellele sain kuue euroga  kaks paari väga korralikke dressipükse. Mõne euroga sain kolm väga mugavat tuunikat. Kahjuks kolm riideeset ei sobinud ja 8 eurot pidin nö korstnasse kirjutama, sest mul ei olnud mingit mõtet 70km maha sõita ja siis need postiga tagasi saata, et siis raha tagasi saada (kulud oleks tuluga peaaegu samaväärsed olnud). Sellegipoolest olen rahul, et minu garderoob on soodsalt täienenud ja ilmselt julgen edaspidigi aegajalt selliseid oste sooritada. 😊


Järgmiseks õnnestumiseks saan pidada suve keskel lapsele korraliku madratsi leidmist. Kirjutasin juba mõnda aega tagasi, et vanal madratsil on vedrud väljas. Mingi aeg panime ajutiselt vatiteki peale, kuid see ei olnud ju sobilik lahendus. Kuid siis avastasin suht meie lähedalt ühe taaskasutuskeskuse, kus oli ka madratseid. Hinda küsides pidin pikali kukkuma, sest see oli nii odav - 3 eurot. 😮 Kodus pesin katte üle ja mõneks ajaks on meil madratsimure lahendatud. Uus mure on see, et tegelikult on kutt nii palju kasvanud, et peaks hakkama talle suuremat voodit vaatama.

Kuna ma korrigeerisin oma eesmärke juba mõnda aega tagasi, siis ma hetkel neid ei uuenda. Endiselt soovin detsembriks krediitkaardi nulli saada ja tekitada vähemalt 300-eurone säästupuhver, ideaalis 500 eurot. Nende eesmärkide täitmiseks panen iga kuu alguses 50 eurot nii krediitkaardile kui ka säästupuhvrisse ning kõik lisatasud liiguvad ka sinna.


Uudiseid on mul ka. Viimase nädala jooksul olen saanud kolm tööpakkumist. See on tegelikult üpris tavapärane, et mulle aegajalt helistatakse ja tööd pakutakse, kuid olen juba kahel korral selle reha otsa astunud, et pooleteise koormusega töötades end läbipõletanud.
Hetkel püüan osakoormusega kuidagi toime tulla, kuid aegajalt käib ju ikka peast läbi mõte, et seda on liiga vähe ja tunnen end muidusööja ja laiskvorstina. Talvel saab mu osalise töövõimetuse periood läbi ja ma ei saa kindel olla, et suudan tõestada, et ma pole endiselt suuteline täiskoormusega töötama, sest väsin kiiresti ning mu liigeshaigus pigem progresseerub ja segab aegajalt päris korralikult igapäevaseid toimetusi. Eks pean sellega lähiajal tegelema hakkama, kuid igaksjuhuks pean valmis olema ka eitavaks vastuseks ning see tähendab igaljuhul töökoormuse suurendamise vajadust.

Hetkel pean aga tegema otsuse, kas võtta veidi tööd juurde või mitte. Rahaliselt oleks see ju suureks abiks ja aitaks kiiremini seatud eesmärke täita. Eks võtan väikese mõtlemisaja ja annan peagi siis teilegi teada, mida ma otsustasin. 😊

Mõtlik Elli

laupäev, 31. august 2019

Me saime hakkama...

...selle augustikuuga, kuigi üllatusmomente jagus ikka terveks kuuks. Nüüd jääb üle elada september ja siis saab üle kolme kuu taas täispalga. Septembrikuu rahad panin kohe puhkuseraha saabudes kõrvale. Seda on küll vähem, kui tavapärane kuueelarve ning kooliajaga seoses kulud taas tõusevad märkimisväärselt, kuid kui mingeid üllatusi taas ei tule, siis peaks kõik kenasti kontrolli all olema. Arvestada tuleb ka vähemalt kolme väga lähedase inimese sünnipäevaga. Sellegipoolest olen hetkel optimistlik ja arvan, et kui me selle segase augustiga juba hakkama saime, siis küll saame ka septembriga. 😊

Seadsin augustikuu eesmärgiks püsida toidueelarvega 350 euro piires. Kõige lihtsam oli seda mul taas teha nii, et võtsin igal nädalal 80 eurot välja (lisasin nädala söögirahale10 eurot, sest lapsed söövad kõik toidukorrad kodus). Kahel korral maksin ka pangakaardiga. Kokku 17.20. Kogu kuu toidukulu tuli 337.20.
Eelarvesse jäämisel oli suureks abiks muidugi ka see, et nüüd tuleb osa toiduaineid oma aiast. Kuigi selleaastane kurgikasvatus läks suhteliselt aiataha ja tomatid jäid veidi hiliseks, sest ootasin e-poest tellitud mulda 3 nädalat, siis salatikraamiks juba piisab. Porgand, sibul ja punapeet on enam-vähem normaalselt valminud. Samuti saab õunu ja ploome aiast ning hetkel poest puuvilju eriti ei osta.

Kohe kohe algab kool. Sõna KOOL mainimine on meil viimased kuu aega täiesti keelatud olnud. Noorem kutt ei taha sellest veel mitte midagi kuulda. Ta tegi vahepeal ka oma pohlaäri ja teenis päris korraliku kopika. Kui tegemist on tööga, mille eest makstakse, siis võib ta uskumatult usin olla. Sel ajal, kui minul oli vaevalt pool ämbrit pohli korjatud, tuli tema juba kümneliitrise pohlaämbriga üle mäe ja võttis uue ämbri, mille ta ka täis jõudis korjata. Mina varusin viimased pohlad juba endale moosiks ja sügavkülma panemiseks. :)

...aga veidi kooliteemast. Saime riietega ülisoodsa diili. Mul oli planeeritud riiete ostmiseks kuni100 eurot, kuid saime kõik vajaliku vaid 49.98 eest. Käisime mitu poodi läbi ja võrdlesime hindu. Õnneks olid poisid ise ka tähelepanelikud, kui ma ütlesin, et ma ei ole nõus 20 euro eest dressipükse ostma, siis teadis üks lastest, et teises poes olid ju 9 euroga. Läksime siis tagasi sinna "teise" poodi ning niimoodi uurides ja hindu jälgides saimegi kõik vajaliku väga mõistliku hinnaga. Ülejäänud 50 eurot sain panna säästupuhvrisse. Seega oli meil kõik esmane kooliks olemas ja saime mõnusalt seda viimast puhkusenädalat nautida. See tähendab lapsed said, mina pidin juba taas vaikselt tööellu sukelduma, kuid tunnen end sel aastal piisavalt puhanuna ja olen täitsa valmis tööle asuma. 😇


Puhkuse ajal püüdsin ma ka veidi rahatarkuseid juurde koguda ning lugesin uuesti läbi Kiyosaki raamatu Rikas isa, vaene isa. Kuna ma esimest korda lugesin selle läbi aastaid tagasi, kui olin veel korteri-inimene, siis nüüd majainimesena sain mõnedest kohtadest palju paremini aru. Nimelt olen ma osanud endale hunniku kohustusi tekitada, kuid mul praktiliselt puuduvad varad, mis midagi sisse tooksid. Minu suurim vara on ilmselt minu haridus, kuid mul puuduvad  oskused seda piisavalt hästi rakendada, et see rohkem sisse tooks. Samas on positiivne see, et minu valdkonnas on töö alati kindlustatud.
Veidi häiris mind Kiyosaki kriitika keskklassi suhtes. Mina arvan, et kõik ei pea saama miljonärideks. Sain aru tema mõttest, et oleme kui oravad rattas, kuid mõni inimene, kes töötab erialal, mis talle meeldib,  võib ka selviisil ju oma eluga väga rahul olla. Vaesuse ja "laenatud rikkuse" rattast võiks muidugi hoiduda.

Oma vigadest õppiv
Elli

esmaspäev, 19. august 2019

Mul on pohlad...

Ei, ei, mul ei ole ükskõik, mis hetkel toimub. Vastupidi - me peame ju taas kuidagi hakkama saama.
Ilmselt oleks sobilik kõigepealt teha väike kokkuvõte, mis meie autoremondist sai.
Õnneks mootor oli seekord terve, kuid remonditav varuosa oleks meile uuena maksnud ca 500 eurot ning taastatud jupp maksab alates 300st eurost, kuid kuidagi juhtus nii, et meie tuttaval sattus just üks selline üle olema ja saime selle poole odavamalt.

Siiski läks kogu remont meile maksma ligi nelisada eurot. Osa sellest rahast oli kaasal kogutud ühe teise meile vajaliku asja ostmiseks, kuid nüüd siis pidi ka tema oma säästud kõik mängu panema. Väike summa läks mehe palgarahast ning 107.- eurot läks ikkagi krediitkaardilt. 😕 Selle püüame esimesel võimalusel muidugi kõik taas tagasi panna, kuid veidi kurb ikkagi, et me ilma toime ei tulnud. Samas pole see nii hull, kui esialgu kartsime ja võib öelda, et hea, et niigi läks.

Kui ma viskasin õhku küsimuse, et kuidas sellest olukorrast ilma laenu võtmata välja tulla, siis ei saanud ma kahjuks ühtegi vastust. Ainuke vastus, mille oskasin iseendale anda oli - kus sa enne olid? Miks sa kõik säästud vahepeal nulli lasid? Kuid siis sain ise ka kohe vastata, et segadus tekkis seoses minu sissetulekute järsu vähenemisega. Kuna ma pole uue tulumaksusüsteemi ajal pikalt puhanud, siis ei osanud ma kõige sellega, mis juhtuma hakkas, arvestada. Põhimõtteliselt on hetkel veidi üle 380 euro minu raha riigi käes hoiul. Osa sellest saan siis oktoobris tagasi ja ülejäänu tuludeklaratsiooniga.

Ah, mis sellest enam. Mõnes mõttes oli seda autojama isegi vaja, et ma veel enam püüaksin tekitada ja hoida alati varuks mingid säästud. Ma ei taha rohkem sellist tunnet kogeda, mida tundsin, kui auto tee äärde seisma jäi.

Mul ongi pohlad :)

Tegelikult tekitas see olukord minus väikese paanika ja mõtlesin, et pean kohe midagi ette võtma. Sel aastal on hea pohla-aasta ja otsustasin osa pohli müügiks korjata. Noorem laps tuli mulle appi ja tegime temaga väikese diili, et ta saab igalt liitrilt euro endale. Suurendasin sel viisil oma eelarvet 75 euroga. See pole suur raha, kuid abiks ikka ja annab veidi kindlustunnet, et me saame hakkama. Võibolla suudan nädala-paari pärast veel ühe korje teha, kuid praegu peavad mu käed veidi taastuma.

Homme plaanin minna kooliks vajalikud riided ja jalanõud ära osta. Nimekirjas on 1 paar vahetusjalanõusid, 2 paari dressipükse, 1 pusa, 1 paar teksapükse (noorema kuti varuteksadelt leidsin augu ja nii ma teda küll kooli saata ei saa). Loodan saja euroga hakkama saada. 😊

Üks mõte veel. Oleme abikaasaga jõudnud täielikule üksmeelele, et ei mingeid järelmakse, krediitkaardivõlast tuleb kiiremas korras ühiselt lahti saada ning meil peab olema säästupuhver. Kui kõik need kolm punkti täidetud, alles siis saame mõelda uute asjade ostmisele. Olen hakanud veidi positiivsemalt suhtuma ka kasutatud asjadesse. Alati ei pea kõik olema täiesti uus. Mõnikord võib mõni kasutatud asi olla kvaliteetsemgi, kui odavam uus.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Elli

laupäev, 10. august 2019

"Kirss tordil" ehk ootamatu väljaminek

Olin oma eelarve enam-vähem tasakaalu saanud ja tundus, et suudan eelarveauguga kenasti toime tulla, kui ühtki üleliigset kulutust hetkel rohkem ei tee.
Kooliasjadele viskasin pilgu peale ning mõned kulutused tuleks teha vaid jalanõude ostmiseks. Riideid hakkan aasta jooksul juurde ostma. Tänu ühele poes töötavale sugulasele oleme t-särke saanud varuda ülisoodsa hinnaga ja hetkel neid juurde pole vaja. Noorema poisi ühed teksad tunduvad küll juba kukekad, kuid ehk venitab esimese kuu kuidagi ära ja teine paar teksasid (kulunumad, kuid parajamad) on ka õnneks olemas.
Mõned kaustikud ja vihikud on eelmistest aastatest alles ja igaksjuhuks võtsin peotäie kaustikuid A1000-st (tükihind 60lk kaustikul oli 50 sendi kandis). Üks koolikott vajab väikest remonti, sest koer üritas koti kõrvalsahtlist endale maiuspala välja närida. Õnneks on mul veidi helkurpaela ja see sobib augu lappimiseks ideaalselt. Pinalid, joonlauad, kustukummid jms träni on veel eelmistest aastatest olemas võibolla 2 harilikku peab veel juurde ostma. Seega ei ole meil seoses kooliminekuga vaja eriliselt suuri kulusi teha ja saame hakkama.


....kuid nüüd siis sellest kirsist tordil. Elu olekski ju liiga kerge, kui meie majandussurutis oleks piirdunud paarisaja euro puudumisega kuu eelarves. Nimelt otsustas täna üks autodest keset linna lepingu meiega lõpetada ja hakkas paksu tossu välja ajama. Pidime ta nööriga lähimasse remonditöökotta talutama. Nüüd siis ootab ees remont. Loodame parimat, kuid oleme siiski valmis ka kõige hullemaks ehk siis mootoriremondiks, mis ilmselt vajaks ca tuhandet eurot, mida meil ei ole.
Ma teadsin, et oleme sellise olukorra ees kaitsetud ja vajame sos-fondi, kuid suvine eelarvesegadus ei võimaldanud mul suveperioodil raha kõrvale panna. Kahjuks ei oota jamad, millal sa raha kogud.
Ja nii tundub ilmvõimatu sellest laenamise rõngast välja saada, sest meil ei jää taas ühtki muud varianti, kui veel üks laen kaela võtta. .....või noh, me ei oska mitte ühtki mõistlikumat varianti hetkel välja mõelda. Kui kellelgi on mõni parem idee, siis öelgu see julgelt välja.



Hetkel veidi õnnetu

Elli


kolmapäev, 31. juuli 2019

Puhkus ja ettevalmistused eriti säästlikuks augustiks...

Tere, tere :)

Aeg lendab kiiresti. Selja taha jääb üks mõnus puhkusekuu. Vaatamata säästlikule eelarvele, püüdsime puhkusest viimast võtta.

Meie puhkust sobiks seekord iseloomustama lause: Enne, kui lähed Pariisi, käi Nuustakul ära!
Võtsime seekord ette kodulähedased vaatamisväärsused, mida polnud ammu lastega koos külastanud. Ühel päeval külastasime Haanja kanti ning Suure-Munamäe torni, teisel korral võtsime suuna Setomaale ning käisime Piusa koobastes ning piiri ääres. Külastasime ka avatud talude päeval paari talu ning käisime kohalikel kodukandipäevadel, mis on õnneks täitsa tasuta üritused.

Loomulikult jääb selle aja sisse ka mõnusalt palju ujumist, sest viimased kaks nädalat olid ilmad ju suviselt soojad. Puhkus lõppes kolmepäevase mere ääres viibimisega ühe kalli sugulase juures.

Minu ametlik puhkus kestab veel, kuid pean hakkama tegelema ühe projektiga, mis lõpeb alles talvel (st tasu selle eest saab ka siis).

Nüüd siis rahast. Puhkusekuul lubasime endale ikka mõne jäätise, eelarvet kergitasid meie pisikesed tripid. Kõige kulukam neist siis viimane. Sõidukulu umbes 25 eurot, külakost, tee peal söömine ja kaasa ostetud söögikraam lisaks ca 50 eurot.

Igatahes tulime kenasti otsotsaga kokku. August enam nii roosiline ei ole, sest sain teada, et kuna juunis laekus nii palk kui ka puhkusetasu, siis minu sissetulekud ületavad (napilt) 1700 eurot ning jään sel kuul osalise töövõimetoetusest ilma (eelarveauk üle 200 euro). Tegin küll avalduse, kuid see tasaarveldatakse alles oktoobris. Probleem tekkiski sellest, et mul pole varem olnud vaja sellega arvestada ning kogemus puudus. Järgmisel aastal saan olla targem ning selleks juba paremini ettevalmistuda.

Kahjuks jäi suurem maasikate korjamise aeg minu tööaja lõppu ning ma ei saanud seda maksimaalselt ära kasutada. Seega ei tekkinud ka hooajatööst piisavat puhvrit, kuigi midagi siiski sai kõrvale pandud ja see leevendab hetkel veidigi puhkuserahadest maksude maha arvamise miinust.
Sirvin igapäevaselt tööampse pakkuvaid portaale, kuid jään kahjuks paljude tööde jaoks liiga kaugele.

Huuuhhhh!!! Ees ootab väljakutse missugune. Taas leian end mõttelt, et kuidas paganama päralt teistel kõik nii roosiliselt ja kergelt läheb ja muudkui panevad kõrvale ja koguvad ja säästavad....
Kas oleksin pidanud juunis kõik kutsed tagasi lükkama ja selle raha kõrvale panema??? Kas keegi teist on loobunud igasugusest suhtlemisest sõprade ja sugulastega, et raha säästa?

Teada saades, et minu augustikuu eelarve kahanes veel kahesaja euro võrra, mõtlesin esialgu plaani, et laenan laste juuniorkontolt raha, kuid kahjuks ei ole sealt võimalik internetipanga kaudu raha välja võtta. Õnneks on mul meelerahufondi 106 eurot kogunenud. Seega sada eurot saan sealt laenata, kuid vähemalt sada eurot jääb veel puudu. Hetkel otsutasin, et ei tee midagi meeletut, vaid panen eelarve paika ja vaatan kuu jooksul, mis saab. Kõige sobimatum variant oleks see teine sada krediitkaardilt laenata, kuid see on siiski ka üks võimalus, kui ikka asjad väga hulluks lähevad.
Kui püüdsin juuniorkontolt raha endale kantida, siis rääkisin sellest ka oma lapsega, kes minu lähedal oli. Seega sai ta teada ka selle, et see mul ei õnnestunud ning ta lubas ise mulle raha laenata, sest ta ei soovi nälga jääda. :) Lohutasin, et näljast on asi ikka väga kaugel, et see puudujääv osa oleks pigem nende kooliasjade ostmiseks vajalik. Ma ei tea miks, kuid ma ei tahaks niiviisi lapselt raha laenata. Mina pean vanemana ikka ise hakkama saama.

Vot nii siis läheb meil. Endiselt nagu ameerikamägedel, kord tundub juba kõik hästi ja siis siuhhhh läheb taas kõik täie hooga allamäge. Ma poleks nagu mitte midagi õppinud...või siiski. Vigadest ju õpitaksegi. Sain ju tõestuse, et meie pere vajab vähemalt 300-eurost puhvrit, ideaalis muidugi veel suuremat. Niipea, kui järgnevad kaks hullumeelset kuud läbi saavad, keskendun meile korraliku puhvri loomisega. See ei ole normaalne ja nii edasi ei saa ega tohi.

Augustikuu eesmärgiks sean taas söögieelarve korralikult kontrolli all hoida  ning hakkama saada 350 euroga. Kuna kõik toidukorrad on neljal pereliikmel kodus, siis on see tõsine väljakutse, aga me saame hakkama. :)

Ma ei teagi mida siia kirjutada. Puhanud, kuid segaduses....oleks vist kõige täpsem...

Elli


PS. Trennikuu teemasse nii palju, et mul on tehtud Endomondo konto ja osalen seal mitmes väljakutses.
Seoses minu liigeshaigusega on mu liikumine veidi piiratud ja põhiline trenn, mida teha saan on  kõndimine, rattasõit ja ujumine. :)



teisipäev, 9. juuli 2019

Hullumeelne juuni...

Juuli on täie hooga juba alanud, kuid mul on veel juunikuu kokkuvõtegi tegemata. See oli üks päris hullumeelne kuu. Rahalises mõttes oli pidevalt tunne nagu ameerikamägedel ja pidevalt oli õhus küsimus, kas või kuidas me kuu lõpuni välja veame.

Esimesed kukeseened

Mõnikord lihtsalt on nii, et igasugused üritused langevad ühele ja samale kuule.
Juunis oli meil sel aastal kolm lõpetajat, üks juubilar, pereliikme sünnipäev, Riia reis ning jaanipäev. Meie suve suursündmuse Rally Estonia 2019 passid oli vaja ka selle kuu eelarvest välja osta, sest hilisem kokkuhoid on märkimisväärne.

Uskumatu, aga ma olen elus ja isegi veidi plussis. Teen siis kõigest väikese kokkuvõtte:
Riia reis toimus kohe juuni alguses. Saime tuttavate kaudu kaasa grupiga, mille bussisõidu tasu edasi-tagasi oli vaid 15 eurot inimene. Lisaks siis loomaaia ning automuuseumi külastus. Kõik piletid kokku 55 eurot. Reisiraha võtsin allesjäänud säästudest. Mingeid erilisi kulutusi me reisil ei teinud. Paar söögikorda ja mõned meened. Reisi kogukuluks kujunes 97 eurot.

Siis algas suur lõpupidude ja sünnipäevade trall. Lõpupidudeks kulus kokku lillede, kaartide ja kaardi vahele läinud sisuga ümardatult 90 eurot. Juubilarile kaart, lilled ja kingiraha kokku 55 eurot. Seega saab siit kokku juba 145 eurot.

Selleks, et veidigi kokku hoida, oli meil kindel plaan sel aastal mehe sünnipäeva mitte pidada, kuid lõpuks kukkus kõik välja nii nagu alati. Õigel päeval tuli üks sugulaste perekond meile külla ning nädal hiljem võõrustasime sõprade seltskonda. Tagantjärele arvutades oleks ilmselt soodsam tulnud üks pidu pidada. Pean piinlikkusega tunnistama, et ma päris täpset summat ei teagi, aga mõlemad peod jäid  ca 35-40 euro kanti. Õnneks oli mul jaanipäevaks valmistatud 6kg šašlõkki, millest osa tegime siis päev enne sünnipäevalauale. Poe šašlõkiga oleks vähemalt 10 eurot arvele juurde läinud.

Jaanipäeval käisime ise külas ja võõrustasime ka külalisi. Kogukulu: ca 30 eurot.
Kui need summad kõik kokku lüüa, teeb see 424 eurot. Reisiraha oli mul olemas, seega jääb alles 327 eurot, mis pidi tulema pere igakuisest eelarvest.
Kuidas me siis ikkagi ellu jäime?
1. Osa sünnipäevaks saadud kingiraha läks tagasi ringlusesse, et pidulauda katta ja jaanipäeva pidada.
2. Suutsime taas veidi müüa asju, mida meil endal vaja pole.
3. Sain käia mõned päevad lastega hooajatööd tegemas.

Kogu selles arvepidamises on üks suur viga, mida ilmselt nii mõnigi teist märkas....osa arvutusi on tehtud umbes-täpselt, sest minu eelarve pidamine on hetkel kiires elutempos täiega omadega uppi lennanud ja elan päev korraga. Püüan seda viga kiiremas korras parandada.

Vaatamata sellele on ka ühtteist positiivset:
1. Igakuine krediitkaardi tagasimakse sai tehtud ja ma ei pidanud sealt sentigi tagasi näpistama.
2. Lisatööga teenitud rahast olen püüdnud osa taas kõrvale panna.
See on ülioluline, sest puhkuserahadega kaotasin tulumaksu maha võtmise tõttu korraliku summa ja minu järgmise kahe kuu eelarves on üle 200-eurone auk ja seda on vaja täita, sest muidu olen septembris väga suurtes raskustes.
PS. Kuulun ka nende õnnelike hulka, kelle puhkus kestab 56 päeva.
3. Suvel on meil mõned kulud õnneks väiksemad kui talvel: nt elektriarve, vanema lapse koolikulud, ühe auto kütusekulud.

Tutvusime ralliradadega. Alaküla hüpe.


Ilmselt on enamus huvilisi tutvunud meie puhkuseplaanidega , millest põhiline plaan on veeta koos lastega kodus toredalt aega. Praegusel hetkel ei ole kaugemad reisid meie prioriteediks ja seetõttu ka nii lihtsad puhkuseplaanid. 😊

Juba sellel nädalal on ralli, mida ootame pikisilmi ja ilmselt ülejärgmisel nädalal teeme ühe pisikese reisi pealinna. Noorem laps puhkas juba terve nädala mere ääres elavate sugulaste juures. Väike vaheldus ikka.
Mina igatsen niisama olemist ja õnneks on see hetk ka saabunud, et saan veidi lihtsalt olla, puhata, nautida ning tegeleda asjadega, mis mulle tõeliselt meeldivad. 



Puhkust nautiv Elli