Otse põhisisu juurde

Postitused

Kaoses ei ole korda

Tere taas! Sain ühe kirja, kus üks blogi jälgija andis teada, et ei jõua minu tegemistel instagrammis silma peal hoida ja sooviks väga teada, kuidas mul läheb ning et võiksin ikkagi ka blogisse endast mõnikord veidigi teada anda. Mõistan, et tõesti ei peakski keegi 24/7 kellegi elu jälgides internetis istuma. Seega teen siis siia ka üle pika aja ühe väikese kokkuvõtte.  Tillu kohvikus Olen ikka veel töötu ja see on minu vaba valik. Käisin sügisel alustava ettevõtja koolitusel ning tundsin, et väsisin pikkadest koolituspäevadest ikka veel liiga kiiresti ära.  Seetõttu sain aru, et vajan veel veidi aega, et taastuda. Saan mõned kuud töötuhüvitist ning seega ei ole mul rahaliselt vaja väga palju sellele mõelda, kuidas me igakuiselt hakkama saame.  Ma ju ei tea, kas või millal mu elus enne pensionit veel nii vaba perioodi enam tuleb. Seega püüangi sellest nüüd siis viimast võtta. Kui hüvitis läbi saab, siis saan vajadusel sügiseni veel vabalt kodune olla.  Peamiselt tegelen hetkel siis kod
Hiljutised postitused

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja

Ikka edasi ja enam mitte sammukestki tagasi

 Oehh! Jätsin siin kõik nüüd pikemaks ajaks vaikusesse. Ühelt poolt tundus mulle, et liigun algusest liiga kaugele, kuid antud blogi esimene aasta on minu jaoks rahatarkuse seisukohast väga oluline. See teekond näitab selgelt, kui keeruline see algus võib olla, kui oled päris parajas ummikus.  Kuid samas olen saanud mitu tagasisidet, et see on ka huvitav, mis nüüd minust edasi saab. See aasta võiks tulla selline iseendale keskendunud aasta. Mida ma ikkagi siis tegelikult tahan?  Märtsis käisin ära töötukassa konsultatsioonil ning konsultant soovitas veelgi enam iseendale keskenduda. Mul on olnud aastaid õigus saada tööalase rehabilitatsiooniteenust, seoses oma terviseprobleemidega. Nüüd siis on mul selleks ka reaalselt aega. Käisin juba esimesel kohtumisel ära ning ootan tegevuskava.  Järgmine oluline teema oli see, et mul on soov teha suurem pööre oma karjääris, kuigi mu osaline töövõime seab mõned piirangud (plaatijat minust kahjuks ikkagi ei saa), siis soovin vähemalt mõneks ajaks h

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg