kolmapäev, 12. veebruar 2020

Jõud lõpeb, ei jaksa enam ...

Pean oma lisatööst loobuma, sest olen hetkel seisus, kus sooviksin ainult magada. Juba hommikul ärgates olen väsinud. See mõjutab minu üldist toimetulekut ja töö(de)le keskendumist ning kuigi see töö väga meeldis mulle ja seal olid maailma kõige toredamad kolleegid, siis pean tegema otsuse, et end mitte pikaajaliselt haiguslehelt leida.

Rahaliselt kaob eelarvest ca 12%, mis ei mõjuta loodetavasti väga palju meie igapäevast toimetulekut, kuid pikendab kõikide eesmärkide täitumist, sest me ei saa eriti raha kõrvale panna.

Kogumispäevikus sattusin arutellu tulude suurendamise teemadel. See võib olla suureks abiks, et kitsikusest välja pääseda, kuid see pole alati nii lihtne. Esiteks on mõnedel inimestel piirid ees oskuste puudumise tõttu, lisaoskuste omandamiseks vajaksid nad lisaaega ja raha. Kuid kuidas seda niigi vähese palga kõrvalt otsotsaga kokku tulles teha saab? Olen minagi mõelnud enda täiendamisele või eriala vahetamisele, sest aegajalt mulle tundub, et mu eriala on minu jaoks liiga kurnav ja seetõttu ma kolistan siin pidevalt august-auku. Teen, teen ja siis olen jälle täiesti tühjaks pigistatud sidrun, kuid võimalik, et see on hoopis minu iseärasus ja olengi kehv pingetaluja ja väsin kergemini kui enamik. Kuid pere kõrvalt õppimine tundub liigse luksusena ja nii on need plaanid sinnapaika jäänudki.
Teine probleem tulude suurendamisel, kust piir ette võib tulla, ongi iseenda suutlikkus ja võhm. Mõni suudab töötada 16h päevas, kuid mina tulen vaevu 7-8h toime. Mingi periood on võimalik töötada ülekoormusega ja nö piiripeal, kuid ilmselt jätab see igale tervisele oma jälje ja pikemas perspektiivis pole see eriti jätkusuutlik. Pealegi ei tohiks olla raha teenimine ja töö kunagi eespool perekonnast. Ma pigem lähen koos perega tasuta rabamatkale, veedan õhtuti pere seltsis kvaliteetaega, kui rabelen pikki päevi tööd teha selle nimel, et korra aastas soojamaareisile saada. Mulle meeldis väga see lõik filmist "Eia jõulud Tondikakul", kus ema planeerib kauget reisi ja tüdruk tahaks lihtsalt koos emaga kelgutada vms teha. Kuigi hetkel lebaksin vist meelsasti nädal aega mitte midagi tehes kuskil palmi all. Mitte midagi tegemine ja korralik väljapuhkamine oleks hetkel suurim soov.
Kolmandaks - kõik ei saa olla ülemused. Keegi peabki olema koristaja, müüja, liinitööline või bussijuht vms. Ma imetlen väga inimesi, kes suudavad oma tööd täieliku pühendumusega teha, pole oluline, mis töö see on.
Mulle ilmselt sobivadki kõige paremini sellised minispurdid. Mingi aeg saan suurema töökoormusega hakkama, kuid pean ise tunnetama, millal piir ette tuleb ning siis paraku pidurit tõmbama. Alati, kui seisan taas valiku ees, kas jätkata või lõpetada, lohutab mu kallis kaasa mind, et tal on (elu)rõõmsat naist rohkem vaja kui raha. 😍 See otsus ei tule mul kunagi kergelt. venitan alati viimse hetkeni.

Nüüd siis peame oma elukorralduses veidi muudatusi tegema. Tõmbame püksirihmad jälle koomale ja küll me hakkama saame. Üks koht, kus ma nüüd ilmselt taas koonerdama kipun, on endale lubatud korralikud esemed. Hetkel ootab ikka veel selle kuu planeeritud ese oma aega (kulu ca 50-70 eurot) ja mul tekib juba kahtlus, et ma ei raatsi seda raha taas enda peale kulutada.

Tegelikult on head uudist ka. Kui mina vähendan oma sissetulekut, siis õnneks mehe palk veidi suurenes. Need palgatõusud käivad küll tibusammul, aga iga kümme eurot on ju abiks ikka. See on ka positiivne, et sel aastal on vanem laps end suuresti juba ise ära majandanud ja seegi on eelarves tunda andnud. Näiteks ostis ta ise endale korraliku talvejope, saapad ning uue mobiiltelefoni. Kõikidel üritustel on ta saanud sel aastal hakkama oma rahaga.

See kuu ootab veel ees auto ülevaatus, loodetavasti ei too see eelarvesse mingeid lisaüllatusi.

Hetkel megaväsinud
Elli


kolmapäev, 5. veebruar 2020

Järg läks veidi käest

Üks kiire ajab teist taga. Pidevalt on vaja tegeleda saja asjaga korraga ning teemasid, mida isiklikus elus vaja edasi arendada on ka hetkel mitu. Tunnen, et eelarve ja rahateema on kuidagi käest libisenud ja ma pole kindel, kas mul on hetkel täielik kontroll selle üle. Samas ei suuda ma hetkel ka leida ressursse, et sellega taas tõsisemalt tegeleda ja ilmselt on see hetkel suur viga, sest mida täpsemalt oma rahaasjadel silma peal hoida, seda teadlikum oled, kust raha tuleb ja kuhu läheb.



Kuna veebruar on toidukuu, siis otsustasin kõik selle kuu toidukulud vähemalt kirja panna. Peale seda, kui muutsime oma menüüd tervislikumaks, tõstsin teadlikult nädala toiduraha kuni 100 euroni, et saaksin kõike menüüks vajalikku osta. Võtan raha kahes osas välja. Enamasti juurde pole pidanud lisama ning mõni nädal oleme näiteks 80-85 euroga hakkama saanud, sest tasapisi on tekkinud varud kallimatest toiduainetest (oliiviõli, täisteramakaronid, riisinuudlid, kaerajahu jms).
Minu poes käimised on olnud väga kaootilised. Mõni nädal teen korraliku menüü (3-4 päeva kaupa) ning ostan vajaliku kraami valmis, kuid vahel ostan suvalist materjali kokku, et ehk midagi ikka sellest valmis nuputan.
Nii on juhtunud, et ostan kaks piima ja avastan kodus, et kapis on niigi juba 3 piima, mis ma üleeile ostsin, samas on juust täiesti otsas. Ühesõnaga on mul hetkel kena kaos tekkinud.

See nädal püüan hakkama saada kahe poeskäiguga ja kasutada võimalikult ära kõike seda, mis mul juba kappi varutud on.

Sularahaga arveldamise kohta leidsin superlaheda video - taas Ramsey videote seast.



Põhimõtteliselt on siin 2 head mõtet:
1. Mida raskem on sul osta ehk mida suurema pingutuse pead sa ostmiseks tegema, seda suurema tõenäosusega sa ei osta. Mõni inimene lahkub näiteks järjekorrast, sest see nõuab pingutust.
2. Sularahas maksmine "teeb haiget", sest sa jääd millestki ilma, kuid kaardiga makstes sa ei tunne seda.
Raha on vahetuskaup. Sina annad raha ja saad vastu mingi asja. Sa tajud seda vahetust selgemalt. Samas kaardiga makstes saad sa kaardi alati tagasi :D. Ajule jääb mulje, et sa annad neile tüki plastikut, kuid nad annavad su plastiku tagasi ning saad ka asja. Seega vahetust ei toimu.
Sularahas arveldades oled sa teadlikum oma kulutustest. Seetõttu eelistan minagi maksta toidu eest aina enam sularahas, kuigi aegajalt on mul sellega segadusi. Näiteks külakost ei ole arvestatud minu nädala söögiraha sisse, kas maksta see siiski sularahas ning võtta sama summa juurde või maksta kaardiga, sest see läheb nö külaskäikude/meelelahutuse realt. Siiani olen oma mugavusest maksnud kaardiga, kuid samas tundub see mulle endale veidi petukas.

Millegipärast on veebruarist saanud taas autoremondikuu. Eile lendas mu autol suure pauguga vedru pooleks, õnneks ta midagi ära ei lõhkunud ja saime ka koheselt uued vedrud ostetud ning isegi ära vahetatud, sest autot on ju iga päev vaja. Kulu sellele oli peaaegu ühe nädala söögiraha. Samas on mul nüüd  ju SOSfond, millest näpistasin 50 eurot, et kuu eelarvet mitte liiga lõhki ajada.
Kuu lõpus saabub taas tuludeklaratsioon eks siis panen sellest taas tagasi ja loodetavasti saan fondi suurendada 500 euroni, sest nii on turvalisem. Kui varem oleks selline äkiline väljaminek tekitanud minus suurt nördimust, siis nüüd sain võtta ikka märksa rahulikumalt, sest mul on selleks raha olemas ja ma ei pea minema näiteks krediitkaardi kallale.

Alustasime vaikselt ka oma saunaehitust. Ostsime ära kogu soojustusmaterjali, selleks leidsime odavaima variandi Ehituskaup24 ehituspoest. Valmis juba esimene vahesein ja mehe remondifondist plaanime osta ära ühe akna, mis tuleb eesruumile. Kuna me saame teha mõõdu akna järgi, siis tellime aknafirmast seismajäänud valmisakna, Soovist jms pole me enam-vähem sobivat kahjuks hetkel leidnud, muidu tuleks ilmselt veelgi soodsam.

Selle kuu "osta midagi endale" on mul juba valmis mõeldud, kuid hetkel jälgin pingsalt oma väljaminekuid ja enne kuu lõppu ilmselt ostu ei soorita.

Juba vaikselt kevade ootuses
Elli