Elli kogub rahatarkust

 Ma ei pea enam oma auto pärast häbenema. Mu truu rahvaauto, millel oli mõra klaasis, mõlk ukses ja värv koorunud ning siit ja sealt juba roostes, võib nüüd heal juhul kellegi põlluralli või nt mõne mustema töö tegija autona edasi teenida (müügiga peab alles hakkama tegelema). Mul on nüüd lõpuks ometigi uuem auto.  Olen seda vist juba sada korda korrutanud, kuid ütlen siiski veelkord, et ma poleks elu sees uskunud, et suudan vähem kui aastaga saada kokku vajaliku summa, millega auto kohe välja osta, kuid tegin mõned lisatööd ja sain mõned lisatasud (preemiad), planeerisin ja eelarvestasin korralikult iga eurot ning see viiski mu sihile.  Ma tean, et praeguse suure inflatsiooni ajal ei pea kõik seda mõistlikukski, et auto kohe välja osta. Peale selle on inimesi, kes eelistavad liisida pigem uuemaid autosid, kuid siinkohal olen mina taas Dave Ramsey usku ja olen temaga ühte meelt, et auto ei peaks maksma rohkem, kui poole minu aasta sissetulekust. Minu jaoks on siiani osutunud pigem müüd

Küll on naljakas olla järsku siin teisel pool. Kus arvatakse, et sa oled pigem "rikas" ja liigselt (mõttetult) kulutaja. Te ei kujuta ette, kui suurt head meelt see mulle teeb. See on nii teistmoodi tunne. Jutt on siis Kogumispäeviku lõpupeo teemast. Ilmselt ongi paljudel õigus, et olen selle sündmuse liiga oluliseks mõelnud, kuid ma olen selleks pingutanud ja ma võin seda endale lubada.  Minu põhikooli lõpupidu oli selline, kus kandsin tädilt laenatud pluusi ja seeliku õmbles naabritädi. Midagi erilist ma sellest ei mäleta. Me läksime vist kohe sõpradega edasi ja jätsin paar sugulast koju ema seltsi. Gümnaasiumi lõpus ostsime turult vist kõige odavama kleidi, mis seal üldse oli. See vist oli hooajaväline, sest see oli mingist paksemast materjalist ja pikkade varrukatega ja väga ebamugav suviseks kandmiseks. Soengu ja meigi tegi üks tuttav ja no sry - ei meeldinud need paksult juukselakki täis hiigellokid mulle, kuid pidin leppima, sest mis sa ikka virised, kui sul pole raha