Aegajalt vilksab ju ikka läbi mõni infonupuke selle kohta, kui palju on meie vabariigis suhtelises vaesuses ja absoluutses vaesuses elavaid inimesi. Iga kord, kui ma mõnda sellist nupukest märkan, siis arvutan ka meie pere hetkeseisu. Praegu on siis suhtelise vaesuse piiriks 523 eurot iga leibkonna liikme kohta. Statistikaameti andmete järgi elab Eestis suhtelises vaesuses üle kahekümne protsendi inimestest ning absoluutses vaesuses üle kolme protsendi.
"2018.a elas 24 protsenti kogu rahvastikust suhtelises vaesuses, sügavas materiaalses ilmajäetuses või väikese tööintensiivsusega leibkondades. 2017. aastal oli neid inimesi 23 protsenti. " Allikas: Statistikaamet.
Mida ma siis seekord teada sain? Seda, et oleme väga piiri peal. Praegusel hetkel, kui suudan teist töökohta pidada, oleme napilt 100 euroga üle suhtelise vaesuse piiri ja seda ka vaid tänu riigi poolt saadavatele toetustele. Nimelt ilma nendeta kuulub suhtelise vaesuse hulka lausa kolmandik meie rahvast. Statistikaameti andmetest võib leida sellise numbri: "Suhtelise vaesuse määr enne sotsiaalseid siirdeid: 38,8%". Seega on meie pere hetkel suhtelise vaesuse piirist ülalpool, vaid eelkõige tänu riigi poolt saadavatele toetustele.
Kas peaksin sellepärast häbenema või piinlikkust tundma? Ilmselt mitte, sest teen kõik, mis minu võimuses, et mu lastel oleks parem olla ja hea ning turvaline üles kasvada.
Kui aga riigi toetus kaob ...ja ka minu jaks kahte töökohta pidada, siis kukume kolinal allapoole ning sissetulek iga leibkonnaliikme kohta jääb umbes 400 euro piirimaile. Kuna meie kulud on teatavasti suured, siis tekitaks see päris korraliku segaduse. Selline pidev ebakindlus on aegajalt masendav, kuid ega see liigne ettemuretsemine ju midagi paremaks muuda. Seega elan päev või kuu korraga ja lähtun hetkeolukorrast.
Viimasel ajal on kogu aeg megakiire olnud ja uute kohustustega lisandunud koormus on oodatust suurem. Loodan, et ehk läheb peagi rahulikumaks, kuid momendil ma veel ei näe seda hetke, mil saab veidi kergemalt hingata.
Seda tunnetan küll, et see paarsada eurot lisasissetulekut on andnud juba veidi hingamisruumi. Sel kuul on olnud palju väljaminekuid riietele (jope, tossud, matkasaapad, soe pesu), kuid olen nende kulutustega üpris stressivabalt toime tulnud. Lubasin endale isegi ühe allahindlusega kleidi, mis oli sobilik ühel ametlikumal üritusel kandmiseks ning sain ka üle pika aja taas juuksuris käidud. 😊 Mul on super hea ja soodne juuksur. 😉
Krediitkaardiga sain ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt oli üks teenus otsustanud end ise automaatselt ära maksta. Seda makset (89 eurot) ma kahjuks peatada ei saanud, kuid otsisin kohe üles koha, kust see automaatne makse ära tühistada, et edaspidi selliseid ebameeldivaid üllatusi vältida.
Veidi häid uudiseid on ka. Ma pole ju veel rääkinud, et meie noorem kutt sai tänu pikaajalisele kogumisele ning suvel hoolsale töötamisele endale arvuti ja korraliku arvutitooli ostetud.
Vanemal lapsel on jällegi õppeedukus hea ning ta saab sel õppeaastal kahte stipendiumit. Teine stipp rändab kohe kogumisarvele, mis teeb ainult rõõmu, sest on näha, et meie lapsed oskavad oma unistuste nimel raha koguda. Iga ostu kaalutakse mitu korda läbi ja tihtipeale mõistetakse mingil hetkel, et esmane soov polnudki võibolla nii oluline. Pole mõtet iga tehnika moeröögatuse peale reageerida, sest peagi on see hullus möödas ja taas moest läinud. Seega on kogumisel lisaboonuseks see, et sul on aega aru saada, kas sa tegelikult ka tahad või vajad seda asja, mille jaoks sa kogud.
Sellised veidi hüplikud mõttevälgatused seekord. Keskkonnasäästlikumast käitumisest räägin pikemalt siis, kui kuu läbi. Tegin endale väikese väljakutse ning peagi saan teada anda, kuidas õnnestus.
Mitte liiga vaene
Elli
 |
| Tõetamm (Allikas: https://tamm.stat.ee) |
"2018.a elas 24 protsenti kogu rahvastikust suhtelises vaesuses, sügavas materiaalses ilmajäetuses või väikese tööintensiivsusega leibkondades. 2017. aastal oli neid inimesi 23 protsenti. " Allikas: Statistikaamet.
Mida ma siis seekord teada sain? Seda, et oleme väga piiri peal. Praegusel hetkel, kui suudan teist töökohta pidada, oleme napilt 100 euroga üle suhtelise vaesuse piiri ja seda ka vaid tänu riigi poolt saadavatele toetustele. Nimelt ilma nendeta kuulub suhtelise vaesuse hulka lausa kolmandik meie rahvast. Statistikaameti andmetest võib leida sellise numbri: "Suhtelise vaesuse määr enne sotsiaalseid siirdeid: 38,8%". Seega on meie pere hetkel suhtelise vaesuse piirist ülalpool, vaid eelkõige tänu riigi poolt saadavatele toetustele.
Kas peaksin sellepärast häbenema või piinlikkust tundma? Ilmselt mitte, sest teen kõik, mis minu võimuses, et mu lastel oleks parem olla ja hea ning turvaline üles kasvada.
Kui aga riigi toetus kaob ...ja ka minu jaks kahte töökohta pidada, siis kukume kolinal allapoole ning sissetulek iga leibkonnaliikme kohta jääb umbes 400 euro piirimaile. Kuna meie kulud on teatavasti suured, siis tekitaks see päris korraliku segaduse. Selline pidev ebakindlus on aegajalt masendav, kuid ega see liigne ettemuretsemine ju midagi paremaks muuda. Seega elan päev või kuu korraga ja lähtun hetkeolukorrast.
Viimasel ajal on kogu aeg megakiire olnud ja uute kohustustega lisandunud koormus on oodatust suurem. Loodan, et ehk läheb peagi rahulikumaks, kuid momendil ma veel ei näe seda hetke, mil saab veidi kergemalt hingata.
Seda tunnetan küll, et see paarsada eurot lisasissetulekut on andnud juba veidi hingamisruumi. Sel kuul on olnud palju väljaminekuid riietele (jope, tossud, matkasaapad, soe pesu), kuid olen nende kulutustega üpris stressivabalt toime tulnud. Lubasin endale isegi ühe allahindlusega kleidi, mis oli sobilik ühel ametlikumal üritusel kandmiseks ning sain ka üle pika aja taas juuksuris käidud. 😊 Mul on super hea ja soodne juuksur. 😉
Krediitkaardiga sain ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt oli üks teenus otsustanud end ise automaatselt ära maksta. Seda makset (89 eurot) ma kahjuks peatada ei saanud, kuid otsisin kohe üles koha, kust see automaatne makse ära tühistada, et edaspidi selliseid ebameeldivaid üllatusi vältida.
Veidi häid uudiseid on ka. Ma pole ju veel rääkinud, et meie noorem kutt sai tänu pikaajalisele kogumisele ning suvel hoolsale töötamisele endale arvuti ja korraliku arvutitooli ostetud.
Vanemal lapsel on jällegi õppeedukus hea ning ta saab sel õppeaastal kahte stipendiumit. Teine stipp rändab kohe kogumisarvele, mis teeb ainult rõõmu, sest on näha, et meie lapsed oskavad oma unistuste nimel raha koguda. Iga ostu kaalutakse mitu korda läbi ja tihtipeale mõistetakse mingil hetkel, et esmane soov polnudki võibolla nii oluline. Pole mõtet iga tehnika moeröögatuse peale reageerida, sest peagi on see hullus möödas ja taas moest läinud. Seega on kogumisel lisaboonuseks see, et sul on aega aru saada, kas sa tegelikult ka tahad või vajad seda asja, mille jaoks sa kogud.
 |
| Üks sügisene hetk. :) |
Sellised veidi hüplikud mõttevälgatused seekord. Keskkonnasäästlikumast käitumisest räägin pikemalt siis, kui kuu läbi. Tegin endale väikese väljakutse ning peagi saan teada anda, kuidas õnnestus.
Mitte liiga vaene
Elli
Kommentaarid
Postita kommentaar