Otse põhisisu juurde

Suhteliselt vaene

Aegajalt vilksab ju ikka läbi mõni infonupuke selle kohta, kui palju on meie vabariigis suhtelises vaesuses ja absoluutses vaesuses elavaid inimesi. Iga kord, kui ma mõnda sellist nupukest märkan, siis arvutan ka meie pere hetkeseisu. Praegu on siis suhtelise vaesuse piiriks 523 eurot iga leibkonna liikme kohta. Statistikaameti andmete järgi elab Eestis suhtelises vaesuses üle kahekümne protsendi inimestest ning absoluutses vaesuses üle kolme protsendi.

Tõetamm (Allikas: https://tamm.stat.ee)

"2018.a elas 24 protsenti kogu rahvastikust suhtelises vaesuses, sügavas materiaalses ilmajäetuses või väikese tööintensiivsusega leibkondades.  2017. aastal oli neid inimesi 23 protsenti. " Allikas: Statistikaamet.


Mida ma siis seekord teada sain? Seda, et oleme väga piiri peal. Praegusel hetkel, kui suudan teist töökohta pidada, oleme napilt 100 euroga üle suhtelise vaesuse piiri ja seda ka vaid tänu riigi poolt saadavatele toetustele. Nimelt ilma nendeta kuulub suhtelise vaesuse hulka lausa kolmandik meie rahvast.  Statistikaameti andmetest võib leida sellise numbri: "Suhtelise vaesuse määr enne sotsiaalseid siirdeid: 38,8%". Seega on meie pere hetkel suhtelise vaesuse piirist ülalpool, vaid eelkõige tänu riigi poolt saadavatele toetustele.
Kas peaksin sellepärast häbenema või piinlikkust tundma? Ilmselt mitte, sest teen kõik, mis minu võimuses, et mu lastel oleks parem olla ja hea ning turvaline üles kasvada.
Kui aga riigi toetus kaob ...ja ka minu jaks kahte töökohta pidada, siis kukume kolinal allapoole ning sissetulek iga leibkonnaliikme kohta jääb umbes 400 euro piirimaile. Kuna meie kulud on teatavasti suured, siis tekitaks see päris korraliku segaduse. Selline pidev ebakindlus on aegajalt masendav, kuid ega see liigne ettemuretsemine ju midagi paremaks muuda. Seega elan päev või kuu korraga ja lähtun hetkeolukorrast.

Viimasel ajal on kogu aeg megakiire olnud ja uute kohustustega lisandunud koormus on oodatust suurem. Loodan, et ehk läheb peagi rahulikumaks, kuid momendil ma veel ei näe seda hetke, mil saab veidi kergemalt hingata.
Seda tunnetan küll, et see paarsada eurot lisasissetulekut on andnud juba veidi hingamisruumi. Sel kuul on olnud palju väljaminekuid riietele (jope, tossud, matkasaapad, soe pesu), kuid olen nende kulutustega üpris stressivabalt toime tulnud. Lubasin endale isegi ühe allahindlusega kleidi, mis oli sobilik ühel ametlikumal üritusel kandmiseks ning sain ka üle pika aja taas juuksuris käidud. 😊 Mul on super hea ja soodne juuksur. 😉

Krediitkaardiga sain ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt oli üks teenus otsustanud end ise automaatselt ära maksta. Seda makset (89 eurot) ma kahjuks peatada ei saanud, kuid otsisin kohe üles koha, kust see automaatne makse ära tühistada, et edaspidi selliseid ebameeldivaid üllatusi vältida.


Veidi häid uudiseid on ka. Ma pole ju veel rääkinud, et meie noorem kutt sai tänu pikaajalisele kogumisele ning suvel hoolsale töötamisele endale arvuti ja korraliku arvutitooli ostetud.
Vanemal lapsel on jällegi õppeedukus hea ning ta saab sel õppeaastal kahte stipendiumit. Teine stipp rändab kohe kogumisarvele, mis teeb ainult rõõmu, sest on näha, et meie lapsed oskavad oma unistuste nimel raha koguda. Iga ostu kaalutakse mitu korda läbi ja tihtipeale mõistetakse mingil hetkel, et esmane soov polnudki võibolla nii oluline. Pole mõtet iga tehnika moeröögatuse peale reageerida, sest peagi on see hullus möödas ja taas moest läinud. Seega on kogumisel lisaboonuseks see, et sul on aega  aru saada, kas sa tegelikult ka tahad või vajad seda asja, mille jaoks sa kogud.
Üks sügisene hetk. :)

Sellised veidi hüplikud mõttevälgatused seekord. Keskkonnasäästlikumast käitumisest räägin pikemalt siis, kui kuu läbi. Tegin endale väikese väljakutse ning peagi saan teada anda, kuidas õnnestus.

Mitte liiga vaene
Elli


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg