Miks me üldse säästame? Kas kõik peaksid säästma? Kas kõik saavad säästa?
Need küsimused tekkisid, kui lugesin Delfist toredat lugu meie aktiivsest kogumispäeviklasest. Küsimusi ei tekitanud loomulikult lugu ise, vaid kommentaarid selle juures.
Kuulusin minagi ju sellesse klubisse, kes oli täiesti veendunud, et meie pere ei suuda midagi säästa, sest kuu lõpus jääb alati pigem puudu kui üle. Samas see pidev ebakindlus sundiski mind tegutsema. Ma ei taha olla hirmul, et mis saab siis kui...Soovin, et mu elus oleks stabiilsus ja kindlustunne, et ma saan hakkama. See ajendaski mind sel aastal end käsile võtma. Oma tuludele ja kuludele kriitiliselt peale vaatama ning tegema oma võimalustest lähtuvalt konkreetseid samme säästude suurendamiseks ning ka kohustuste vähendamiseks.
Kas kõik peaksid säästma? Eks see jääb igaühe otsustada. Kui pere sissetulek on tubli mõnituhat eurot (vähemalt 3000+ eurot) ja igakuised kohutused kuni 50% sellest, siis ilmselt ei juhtu sellest midagi väga hullu, kui pesumasin üles ütleb või laps oma telefoni katki kukutab, sest alati saab ju uue osta. Iseasi, kas see hea sissetulek jääb kestma ja kas inimesed soovivad end kindlustada nendeks juhtudeks, kui keegi peaks äkitselt pikemaajaliselt haigestuma, töö kaotama vms.
Väiksema sissetulekuga perekondadel on säästa tunduvalt keerulisem, kuid samas on just nemad haavatavamad, sest kui pole sääste, siis on iga suurem väljaminek "väike isiklik katastroof".
Seega on minu arust oluline just sellistel peredel kasvõi väga pisku kõrvale panna. Kui seda ei saa teha igakuisest sissetulekust, siis tasuks mõelda võimalusele, kuidas teenida säästetav raha. Tähtis on see, et see raha lähebki päriselt säästupuhvrisse, mitte poodi, näiteks selleks, et täna veidigi head ja paremat osta. Kui ma olen siiani oma sissetulekutega kuidagi toime tulnud, siis sama plaani jätkates saan ju ka edaspidi hakkama. Tähtis on hoida eesmärk silme ees. Nagu minul on seatud üheks (vahe)eesmärgiks hetkel siis 300-eurose säästupuhvri loomine. Kui säästusumma on väike (1-10 eurot), siis võiks seada vahe-eesmärgid. Kasvõi näiteks koguda aastaga 100 eurot, mida niisama kulutamiseks ei kasuta.
Meie peres oli masu ajal üks aasta, kus mees kaotas töö. Pidime neljaliikmelise perena toime tulema ühe palgaga, mis oli sel hetkel umbes 60% Eesti keskmisest palgast. Ma ei tea miks või kuidas, kuid hakkasin intuitiivselt iga kuu osa raha kõrvale panema ja siis ühel päeval oligi meil seda raha väga vaja. Olin selleks hetkeks suutnud koguda umbes 2/3 suuruse summa oma igakuisest palgast. Ma tõestasin iseendale, et see on ka kõige keerulisemas olukorras võimalik ja samas väga vajalik.
Mulle tundub, et me mõnikord tahamegi olla ohvrid ja siis on raske näha lahendusi. Kui mu tervis halvenes, siis nägin kõike läbi väga mustade prillide ja olin lootust kaotamas. Loomulikult pidingi sel perioodil esmalt vaid tervisele keskenduma, kuid rahatarkuse aastal tabasin end mingil hetkel mõttelt, et ma olin endale teadlikult valinud rolli - olla ohver ja kannataja. Sellises olukorras sa ei näe lahendusi ja keskendud vaid oma probleemile.
Kui ma hakkasin oma rahaasjadel enam silma peal hoidma ja keskendusin eesmärkidele ning protsessile, kuidas oma eesmärke saavutada, siis märkasin mingil hetkel, et ma ei näegi meie olukorda nii lootusetuna. Kui ilmnes probleem, siis keskendusin selle lahendamisele. Tekkisid pisikesed edusammud ja need andsid julgust jätkata.
Seega soovin täna kõigile positiivsemat maailma!😊
Elli
PS. Ja, eks igaüks saab ise otsustada, kas säästmine muudab tema elus midagi paremaks.
Mina igatahes kavatsen jätkata 😇
Need küsimused tekkisid, kui lugesin Delfist toredat lugu meie aktiivsest kogumispäeviklasest. Küsimusi ei tekitanud loomulikult lugu ise, vaid kommentaarid selle juures.
Kuulusin minagi ju sellesse klubisse, kes oli täiesti veendunud, et meie pere ei suuda midagi säästa, sest kuu lõpus jääb alati pigem puudu kui üle. Samas see pidev ebakindlus sundiski mind tegutsema. Ma ei taha olla hirmul, et mis saab siis kui...Soovin, et mu elus oleks stabiilsus ja kindlustunne, et ma saan hakkama. See ajendaski mind sel aastal end käsile võtma. Oma tuludele ja kuludele kriitiliselt peale vaatama ning tegema oma võimalustest lähtuvalt konkreetseid samme säästude suurendamiseks ning ka kohustuste vähendamiseks.
 |
| Allikas: Facebook |
Kas kõik peaksid säästma? Eks see jääb igaühe otsustada. Kui pere sissetulek on tubli mõnituhat eurot (vähemalt 3000+ eurot) ja igakuised kohutused kuni 50% sellest, siis ilmselt ei juhtu sellest midagi väga hullu, kui pesumasin üles ütleb või laps oma telefoni katki kukutab, sest alati saab ju uue osta. Iseasi, kas see hea sissetulek jääb kestma ja kas inimesed soovivad end kindlustada nendeks juhtudeks, kui keegi peaks äkitselt pikemaajaliselt haigestuma, töö kaotama vms.
Väiksema sissetulekuga perekondadel on säästa tunduvalt keerulisem, kuid samas on just nemad haavatavamad, sest kui pole sääste, siis on iga suurem väljaminek "väike isiklik katastroof".
Seega on minu arust oluline just sellistel peredel kasvõi väga pisku kõrvale panna. Kui seda ei saa teha igakuisest sissetulekust, siis tasuks mõelda võimalusele, kuidas teenida säästetav raha. Tähtis on see, et see raha lähebki päriselt säästupuhvrisse, mitte poodi, näiteks selleks, et täna veidigi head ja paremat osta. Kui ma olen siiani oma sissetulekutega kuidagi toime tulnud, siis sama plaani jätkates saan ju ka edaspidi hakkama. Tähtis on hoida eesmärk silme ees. Nagu minul on seatud üheks (vahe)eesmärgiks hetkel siis 300-eurose säästupuhvri loomine. Kui säästusumma on väike (1-10 eurot), siis võiks seada vahe-eesmärgid. Kasvõi näiteks koguda aastaga 100 eurot, mida niisama kulutamiseks ei kasuta.
Meie peres oli masu ajal üks aasta, kus mees kaotas töö. Pidime neljaliikmelise perena toime tulema ühe palgaga, mis oli sel hetkel umbes 60% Eesti keskmisest palgast. Ma ei tea miks või kuidas, kuid hakkasin intuitiivselt iga kuu osa raha kõrvale panema ja siis ühel päeval oligi meil seda raha väga vaja. Olin selleks hetkeks suutnud koguda umbes 2/3 suuruse summa oma igakuisest palgast. Ma tõestasin iseendale, et see on ka kõige keerulisemas olukorras võimalik ja samas väga vajalik.
Mulle tundub, et me mõnikord tahamegi olla ohvrid ja siis on raske näha lahendusi. Kui mu tervis halvenes, siis nägin kõike läbi väga mustade prillide ja olin lootust kaotamas. Loomulikult pidingi sel perioodil esmalt vaid tervisele keskenduma, kuid rahatarkuse aastal tabasin end mingil hetkel mõttelt, et ma olin endale teadlikult valinud rolli - olla ohver ja kannataja. Sellises olukorras sa ei näe lahendusi ja keskendud vaid oma probleemile.
 |
| Allikas: Pinterest |
Kui ma hakkasin oma rahaasjadel enam silma peal hoidma ja keskendusin eesmärkidele ning protsessile, kuidas oma eesmärke saavutada, siis märkasin mingil hetkel, et ma ei näegi meie olukorda nii lootusetuna. Kui ilmnes probleem, siis keskendusin selle lahendamisele. Tekkisid pisikesed edusammud ja need andsid julgust jätkata.
Seega soovin täna kõigile positiivsemat maailma!😊
Elli
PS. Ja, eks igaüks saab ise otsustada, kas säästmine muudab tema elus midagi paremaks.
Mina igatahes kavatsen jätkata 😇
Tere Elli!
VastaKustutaMa väga naudin sinu blogipostitusi ja sinu edusammude jälgimist. Ma siiralt sooviksin, et need delfi kommentaatorid, kellele sa oma tänases postituses viitad (ja kelle kommentaare on iga säästmis- ja investeerimisteemaliste artiklite all) jõuaksid sinu blogini. Ma usun, et sinu blogi kõnetaks väga suurt hulka Eesti rahvast ja võib-olla aitaks ka neil natuke teise nurga alt antud teemat näha.
Igatahes, ma soovin sulle ja sinu perele südamest kõike head ja edu säästmisel. Pane täiega edasi!
Tänan toreda ja toetava kommentaari eest! :)
Kustuta