Otse põhisisu juurde

Jõuluootus

...alanud on jõulukuu. Tegemisi on endiselt kuhjaga. Ootan juba väga jõule, lootes, et ehk saan siis veidikeseks aja maha võtta ja lihtsalt olla ning nautida lähedaste seltskonda ja head sööki. 

Mõnikord teeb elu meile ise kingitusi. Nii saime me kalli kaasaga kingituseks lõõgastava spaapaketi. Peaaegu kolm päeva mittemidagi tegemist mõjus meile mõlemale värskendavalt. Tegelikult tuleks selliseid hetki endale tihemini lubada. Eriti nüüd hilissügisel, kus see hallus ja kaamos masendab täielikult. Kuna meil raha soojamaareisiks pole ning ilmselt poleks me ise raatsinud endale ka spaapuhkust lubada, sest alati on ju midagi olulisemat, siis olen südamest tänulik selle mõnusa kingi eest. 
                                  
Teine kink tuli veel. Kui elektrikatkestus viis meie külmkapist umbes 30 euro eest söögikraami prügikasti, siis tõi see teisipidi meile umbes samas vääringus toitu, mida ei tohi kaubanduses müüa, kuid mis on täiesti söögikõlbulik. Elus kohe peab mingi tasakaal valitsema. 

Ega ma siis muidu ka ole käed rüpes istunud. Teatavasti on detsembri algus suur jõululaatade aeg. Kuna see aasta oli hea pohla-aasta, siis panime ühe suure portsu pohli purki ja kuna me ise ei jõua 40 purki moosi ise ära süüa, siis läks veidi üle poole sellest laadale müüki. Lisaks tegin veidi jõuluehteid ning piparkoogitainast. Kuidas nüüd öeldagi? Midagi me ju teenisime, kuid kui arvestada seda, mitmeid tunde ma ettevalmistuseks kulutasin, siis saaksin enda tunnitasuks umbes 50 senti või võibolla veelgi vähem. Seega ei pea ma seda väga tulusaks raha teenimise võimaluseks. Samas ei kahetse ma sellegipoolest seda ettevõtmist, sest müügiletis kohtusin erinevate inimestega ja laadamelu oli mõnus. Kõik naeratasid ja olid kuidagi sõbralikumad kui tavaliselt. Seega sain suurema tasu hoopis nendest emotsioonidest. See mõnikümmend eurot kasumit rändas minu hädaabifondi. Seatud eesmärgist on veel veidi puudu. 

Esimesed piparkoogid (omavalmistatud piparkoogitainast)
Nüüd, kui laat läbi, saan enam pühenduda kodustele jõulude ettevalmistustele. Piparkoogitainast jätkub kenasti ka jõuluajaks. Panen selle sügavkülma oma õiget aega ootama. Lisaks sellele tuleb lähipäevil valmis keeta kõrvitsasalat. Kindlasti teen ise ka praekapsa, sest õllega isetehtud kapsas on maailma kõige parem. Kallis kaasa plaanib nädalavahetusel õlle käima panna. 

Jõululauale tuleb kõik kõige traditsioonilisem: ahjupraad, verivorstid, pohlamoos, kõrvitsasalat, mõned hapukoorega salatid, isetehtud kringel ning piparkoogid ja ilmselt mitteisetehtud mandariinid. 

Kingitustega on nii, et ma ei armasta pudi-padi. Seega saab iga pereliige ühe kingi, mida ta väga on soovinud või mida tal on reaalselt vaja ning üldjuhul on need kingid veidi kallimad (vahemikus 50-100 eurot). Nii tubli ma paraku pole, et kõik kingid juba varakult valmis oleksin ostnud, kuigi olen juba aastaid mõelnud, et see vähendaks märgatavalt jõulustressi. Kes minu looga paremini kursis, see teab, et ega mul eriti palju võimalusi siiani midagi valmis osta pole olnudki, sest pidin tegelema igakuiste väljaminekutega toime tulemisega. Oktoober ja november on olnud juba veidi stressivabamad, kuid eks  on tulnud tegeleda ka varasemast kitsikusest tekkinud aukude lappimisega. 

Sugulaste ja sõpradega on tehtud kokkulepped, et me ei tee teineteisele eraldi kingitusi. Emale olen ikka alati midagi väikest viinud. Enamasti enda heegeldatud pitsiga käterätid, kootud pitssokid vms kena, aga praktilist. Selleaastase kingituse sain mõne euro eest laadalt, lisan midagi magusat ja omatehtut juurde ja ongi üks kena ja südamest tulev kingike valmis. Hindan aina enam lähedastega koosveedetud hetki ning kingitused tunduvad teisejärgulised. Ma ei soovi, et keegi end minu või mu pere pärast vaeseks peaks ostma. 

Ilmselt jääb meie kogu pere jõulueelarve kuskil 300 euro kanti (söök ja kingid). Osa sööki on arvestatud iganädalasest toidueelarvest. 

Jõulu(puhkuse)ootuses 
Elli








Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg