Otse põhisisu juurde

Järg läks veidi käest

Üks kiire ajab teist taga. Pidevalt on vaja tegeleda saja asjaga korraga ning teemasid, mida isiklikus elus vaja edasi arendada on ka hetkel mitu. Tunnen, et eelarve ja rahateema on kuidagi käest libisenud ja ma pole kindel, kas mul on hetkel täielik kontroll selle üle. Samas ei suuda ma hetkel ka leida ressursse, et sellega taas tõsisemalt tegeleda ja ilmselt on see hetkel suur viga, sest mida täpsemalt oma rahaasjadel silma peal hoida, seda teadlikum oled, kust raha tuleb ja kuhu läheb.



Kuna veebruar on toidukuu, siis otsustasin kõik selle kuu toidukulud vähemalt kirja panna. Peale seda, kui muutsime oma menüüd tervislikumaks, tõstsin teadlikult nädala toiduraha kuni 100 euroni, et saaksin kõike menüüks vajalikku osta. Võtan raha kahes osas välja. Enamasti juurde pole pidanud lisama ning mõni nädal oleme näiteks 80-85 euroga hakkama saanud, sest tasapisi on tekkinud varud kallimatest toiduainetest (oliiviõli, täisteramakaronid, riisinuudlid, kaerajahu jms).
Minu poes käimised on olnud väga kaootilised. Mõni nädal teen korraliku menüü (3-4 päeva kaupa) ning ostan vajaliku kraami valmis, kuid vahel ostan suvalist materjali kokku, et ehk midagi ikka sellest valmis nuputan.
Nii on juhtunud, et ostan kaks piima ja avastan kodus, et kapis on niigi juba 3 piima, mis ma üleeile ostsin, samas on juust täiesti otsas. Ühesõnaga on mul hetkel kena kaos tekkinud.

See nädal püüan hakkama saada kahe poeskäiguga ja kasutada võimalikult ära kõike seda, mis mul juba kappi varutud on.

Sularahaga arveldamise kohta leidsin superlaheda video - taas Ramsey videote seast.



Põhimõtteliselt on siin 2 head mõtet:
1. Mida raskem on sul osta ehk mida suurema pingutuse pead sa ostmiseks tegema, seda suurema tõenäosusega sa ei osta. Mõni inimene lahkub näiteks järjekorrast, sest see nõuab pingutust.
2. Sularahas maksmine "teeb haiget", sest sa jääd millestki ilma, kuid kaardiga makstes sa ei tunne seda.
Raha on vahetuskaup. Sina annad raha ja saad vastu mingi asja. Sa tajud seda vahetust selgemalt. Samas kaardiga makstes saad sa kaardi alati tagasi :D. Ajule jääb mulje, et sa annad neile tüki plastikut, kuid nad annavad su plastiku tagasi ning saad ka asja. Seega vahetust ei toimu.
Sularahas arveldades oled sa teadlikum oma kulutustest. Seetõttu eelistan minagi maksta toidu eest aina enam sularahas, kuigi aegajalt on mul sellega segadusi. Näiteks külakost ei ole arvestatud minu nädala söögiraha sisse, kas maksta see siiski sularahas ning võtta sama summa juurde või maksta kaardiga, sest see läheb nö külaskäikude/meelelahutuse realt. Siiani olen oma mugavusest maksnud kaardiga, kuid samas tundub see mulle endale veidi petukas.

Millegipärast on veebruarist saanud taas autoremondikuu. Eile lendas mu autol suure pauguga vedru pooleks, õnneks ta midagi ära ei lõhkunud ja saime ka koheselt uued vedrud ostetud ning isegi ära vahetatud, sest autot on ju iga päev vaja. Kulu sellele oli peaaegu ühe nädala söögiraha. Samas on mul nüüd  ju SOSfond, millest näpistasin 50 eurot, et kuu eelarvet mitte liiga lõhki ajada.
Kuu lõpus saabub taas tuludeklaratsioon eks siis panen sellest taas tagasi ja loodetavasti saan fondi suurendada 500 euroni, sest nii on turvalisem. Kui varem oleks selline äkiline väljaminek tekitanud minus suurt nördimust, siis nüüd sain võtta ikka märksa rahulikumalt, sest mul on selleks raha olemas ja ma ei pea minema näiteks krediitkaardi kallale.

Alustasime vaikselt ka oma saunaehitust. Ostsime ära kogu soojustusmaterjali, selleks leidsime odavaima variandi Ehituskaup24 ehituspoest. Valmis juba esimene vahesein ja mehe remondifondist plaanime osta ära ühe akna, mis tuleb eesruumile. Kuna me saame teha mõõdu akna järgi, siis tellime aknafirmast seismajäänud valmisakna, Soovist jms pole me enam-vähem sobivat kahjuks hetkel leidnud, muidu tuleks ilmselt veelgi soodsam.

Selle kuu "osta midagi endale" on mul juba valmis mõeldud, kuid hetkel jälgin pingsalt oma väljaminekuid ja enne kuu lõppu ilmselt ostu ei soorita.

Juba vaikselt kevade ootuses
Elli



















Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg