Otse põhisisu juurde

Raha ei tee otsuseid....sina teed

 Või noh, mina teen. Tänan mõtlemapaneva kommentaari eest. Vaatasin selle kuu eelarvet üle ja püüdsin siis prioriteete kuidagi paremini paika seada, kuid see pole sugugi kerge ülesanne ning seetõttu ma ju siin rööprähklemise sasipuntras ju olengi. Kõik tundub oluline. 

Auto on minu jaoks igapäevaselt hädavajalik tarbeese. Ma ei ole eriti edev ja ma pole kunagi tahtnud asju, mis oleksid viimase peal, kuid praegu on mu auto küll juba sellises seisus, et ma tahaks selle võimalikult ruttu välja vahetada. Mõra klaasis, mõlk ukses, rooste, värvi koorumine siit-sealt. Lisaks siis veel loomulik "siseorganite" kulumine. Peidan oma auto töö juures kaugele nurka, et ehk keegi ei märka. Kui mõni töökaaslane soovib küüti, siis otsin vabandusi, miks ei saa või siis võtan küll peale, kuid tunnen end ise alati ebamugavalt, et mis ta küll nüüd minust mõtleb. Pikemaid sõite ma temaga enam teha ei julge, sest kardan tee peale jääda. Seetõttu on auto välja vahetamisest saanud hetkel nagu mingi kinnisidee. See ei juhtu üleöö, selle raha kokku kogumiseks kulub vähemalt aasta, kui kogumisega pingutada ning vahepeal ei lisandu mingeid äkilisi suuremaid väljaminekuid. 

Pidin nüüd siis end korraks kõrvalt vaatama, et ma ei laseks seda olukorda suures säästmise tuhinas liiga käest ära. Mis on siis oluline? Kõige olulisem on tegelikult tervis, sest kui tervist pole, siis pole ju tööd ega ka mingit normaalset elu. Hetkel on vajalik lahendada 2 terviseprobleemi. Saan oktoobri lõpus juba hambaarstile. Lisaks sellele pean veel kaks arstiaega kokku leppima ning kindlasti veterinaarile aja panema. Teadmatus tekitab fantaasiat ja see ei vii kuhugi. Faktid aitavad teha juba konkreetseid otsuseid. Siis tean, milliseid otsuseid pean oma rahaga edasi tegema. 

Kolmas teema on erinevad säästufondid. Meelerahufondi raha kogumise olengi hetkel peatanud, kogun sellele arvele hetkel autoraha ja arvestan nii, et sellest peab vähemalt 1000 eurot jääma ka peale autoostu meile tagavaraks ja meelerahuks. Jäin hetkeks mõtlema, kas peaksin praegu lõpupeoks kogumise seisma panna, kuid see pole ju võimalik. 50 euro kaupa suudan kümne kuuga koguda 500 eurot ja see ei pruugi kõiki kulusid veel kattagi (ekskursioon, ülikond selle juurde kuuluvaga, kingid, lilled, peolaud). Seega pole mõeldav, et ma selleks juba praegu ei valmistuks. Hetkeks käis läbi mõte, et koguks praegu jõuluks ja pärast lõpupeoks, kuid olen jõuludeks kogunud raha praegu vaid 20 euro kaupa juba jaanuarist alates. Uuel aastal plaanin sama teha, seega ei kao see kogumine pärast jõule ära ning ei annaks mulle varu. 

Kahjuks pean olema valmis sellekski, et mu sissetulekud jaanuarist 260 euro võrra vähenevad ning pean hakkama töökoormust suurendama, kui ma ei suuda ära tõestada, et seda on minu jaoks eelmise talve põhjal vaadates ikka veel liiga palju. Aegajalt olen sellepärast ju isegi õnnetu, et ma rohkem ei suuda. 

Kodusisustus on ainuke, mille osas tunnen, et saaksin selle kogumise praegu seisma panna ja suunata selle raha näiteks minu hambaravisse, kuigi see 20-30 eurot on muidugi suhteliselt olematu summa, ravikulude kõrval. Õnneks esimestel visiitidel saan kasutada riigipoolset toetust ja arved ei tule nii suured. 

Laupäeval on plaan osta praeguseks kogunenud kodusisustuse raha eest korralik kontoritool. Vägisi kipub hetkeolukord taas kodukontori poole ja siis võiks see kontor olla töötamiseks võimalikult mugav. 

Hilised õitsejad

Tahtsin sel sügisel veidi oma garderoobi uuendada, kuid ei tahtnud selleks väga suuri summasid kulutada. Jäin väga rahule Humana külastusega, mille käigus sain korralikud uued tööpüksid ning mõned värske välimusega pluusid kokku vaid paarikümne euroga. Nüüd on mul lausa kaks paari korralikke tööl käimise pükse. 😁

Kuna ma juba tükk aega tunnen, et vajan midagi veidikenegi hingele siis tegin oma Rõõmu-ümbriku tühjaks, sest kasutasin ära Ugala sooduspakkumist ning ostsin kogu perele teatripiletid. Kokkuhoid 22.- eurot. :)

Pealkirja juurde tagasi, siis raha ise ei otsusta tõesti mitte midagi, kuid see ise otsustamine, millele mingi euro kulutada, on mõnikord päris keeruline, aga me saame hakkama. 

Hetkel pigem optimistlik 

Elli

Visualiseerimine aitab reel püsida :) 



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg