Otse põhisisu juurde

Kui lapsed saavad suureks

 Meie peres on nüüd uus olukord tekkinud. Vanemast lapsest on saanud meiega võrdselt iga päev tööl käiv noor ehk siis võiks teda nüüd ju täiskasvanute ritta arvata. 

Sellega seoses on mul tekkinud tõsine dilemma, mida olen juba arutanud mõnede tuttavatega ning saanud arvamusi väga seinast seina. Väga hea oleks teada, mida minu teema jälgijad, kes minu majanduslikku olukorda veidi enam teavad, sellest asjast arvavad. Nimelt on meil tekkinud küsimus,  kas noor, kes teenib vanematega samaväärselt ja elab kodus, peaks ka pere eelarvesse panustama või mitte?

Väike kergendus eelarvele on ju juba seegi, kui ta ise omale riideid ostab ja näiteks kõik oma autoga seotud kulud ise tasub. Eelmisel talvel oli ta ca 6 kuud praktikal, kus sai ka juba tasu, kuid see tundus väga loogiline noorele endale kulurahaks jätta. Nüüd on aga olukord minu jaoks muutumas, sest ilmselt elab ta veel mõned aastad meie juures. Kogub vaikselt esimese kodu sissemakset ning saab end rahulikult ette valmistada iseseisvaks eluks. 

Mõned vanemad peavad mind rongaemaks, kui ütlen, et plaanin paluda lapsel ka pere eelarvesse veidigi panustada. Mulle jääb mulje, nagu ma ei armastaks nende tuttavate hinnangul oma last, kui seda teen. Minul on aga tekkinud küsimus, miks peaksime me täiskasvanud täispalka teenivat noort 100% ülal pidama. Lisaks rahalisele poolele on ju suur osa kodutöid niikuinii minu kanda ning noor saab oma vabal ajal suurema osa ajast oma toas rahulikult nutividinaid näppida, sel ajal kui mina kokkan, koristan ja pesu pesen. Tema ainuke kohustus on oma tuba korras hoida ja seda ta ka teeb. Täna olin hetkeks lausa kuri, kui püüdsin köögis suurpuhastust teha, samal ajal kuulsin, et pesumasin lõpetas ning lõuna hakkas saabuma ja sellega kaasnesid uudishimulikud pilgud köögiukselt, et millal süüa saab.  Tundsin end täpselt nii, nagu siin allpool kujutatud pildil, et tahaks ka olla mitte täiskasvanu ja teha mida iganes, mis mulle parasjagu meeldib. 



Oleme siin vahepeal juba neid teemasid arutanud. Esmalt tekkisid meil väikesed arutelud seetõttu, et esines nurinat, et külmakapis ei ole midagi head või siis sel teemal, et tal on kõigest, mida ma sinna ostan, juba isu täis ja mõnikord võiks midagi muud ka olla või siis kolmas teema, et meil polegi midagi süüa (isegi, kui eilne soojendamist vajav söök oli kapis ootamas). Ütlesin siis, et kui on otsas, siis saab ju ka ise juurde osta. Tema kartis, et siis äkki ostan mina ka ning saab topelt. Esiteks saab alati küsida, et ega ma poodi lähe ning teiseks kulub enamus asju enne hapuks minemist niikuinii ära, isegi kui saabki kogemata korraga rohkem. Need nurinad nörritasid mind niivõrd, et tegin ettepaneku, et korra nädalas võiks kutt siis ise mingi söögi välja mõelda ja kõik vajalikud ained valmis osta. See millegipärast ei sobinud ja selle asemel pakkus ta ise, et võib pigem raha maksta. Kuidas tundub? Kas Teie arvates on see midagi vastuvõetamatut ning vanemad peavadki oma lapsi kasvõi 30nda või 40nda eluaastani toitma ja ülal pidama? Või on mingis olukorras siiski loogiline, et noor hakkab ka ise panustama? 
Mina ise lahkusin oma kodust umbes 15aastaselt. Esialgu gümnaasiumi ajaks sugulase juurde ning hiljem juba ülikooli ajal pidin end täiesti ise ülal pidama ning seetõttu puudub mul positiivne kogemus, et kuidas on õige. Mulle tundub, et see, mida oma lastele pakun on niigi kordades parem, kui oli minu kodus. Neil on alati olemas turvaline koht, kus nad saavad olla nii kaua kui nad soovivad. Kuigi ma aegajalt nurisen kodutööde pärast, siis tegelikult teen seda kõike armastusega ning ei analüüsi iga päev, et miks ma pean. Armastan oma lapsi ja soovin neile vaid parimat, kuid mulle tundub ebaloogiline, et pean oma väiksema palgaga üleval noort, kes ise normaalselt teenib. Kulud on loomulik elu osa ning ma arvan, et on okei turvaliselt nügida last võtma veidi vastutust ehk siis oskab ka meie panust enam hinnata....ja kui see ei sobi, siis alati võib ju täitsa oma elu peale minna. 😏

Rongaema
Elli


Kommentaarid

  1. Arvan, et see korra nädalas söögi tegemine on väga mõistlik, kuna ta peab ju nagunii ise endale süüa tegema hakkama. Ning arvan, et tänapäeval on väga ok, kui mees kokkab, koristab ja teab kuidas pesumasin tööle käib. Me ei ela sel ajal, mil mees teenis palga ja naine orjas kodus. Seega et kasvatada iseseisvaid ja asjalikke mehi, siis hakka aga pihta! :D

    VastaKustuta
  2. Mulle tundub, et olen mõnede õpetustega hiljaks jäänud ja lapsed veidi ära hellitanud. Eks endale suure näljaga ikka midagi süüa tehakse. Oma taldrikud saavad ka pestud ning kui mõne pesuga kiire, siis teab küll, kuidas masin käima käib. :)

    VastaKustuta
  3. Täiesti okei on küsida nö tema toiduosa ja kommunaalide osa. Surve mõttes ka ùür kehtestada, kuid seda üüri ma enda tuluks ei võtaks vaid teeks salaümbriku päevaks kui vàlja kolib. Siis on kingitus missugune :)

    Sest tegelt on nii, et nii kaua kui ei pea vastutama siis inimene venitab seda mugavutsoonikummi nii kuis jaksab ;)

    VastaKustuta
  4. Mina pean seda ka vastutuse andmiseks. Olen mõelnud, et need summad võiksid esialgu olla pigem sellised sümboolsed, mitte tema kulude täisulatuses. Lihtsalt, et tekiks ühelt poolt mõistmine, et need kulud on ja et ta saaks võtta vastutuse oma kulude katmise eest. Selgitasin juba ka talle, et me ei taha hetkel, et ta oma kulusid täies mahus kataks, kuid kuna ta on nüüd täiskasvanu, siis on loogiline, et ta veidigi pere eelarvesse panustab. Positiivne on see, et tegu on hea kogujaga.

    VastaKustuta
  5. Kui te neil teemadel juba rääkinud olete, siis järgmine samm võiks näiteks olla , et lepite hommikul (v eelmisel õhtul) kokku, et järgmise päeva toidupoes käigu teeb tema, saadad sõnumiga/meilile talle ostunimekirja. Korra nädalas kogu perele söögitegemine on ka väga ok, saabki siis ise menüü valida.
    Puhta pesu masinast välja võtmisega saab hakkama ka 5-aastane. Lase poistel mõnikord ise pesu kuivama panna, kuiv pesu kokku ja kappidesse panna. Pole hullu, kui see esialgu vb veidi kortsus, asi on ju põhimõttes.
    Proovi korra mõelda suurema pildi peale, millised täiskasvanud võiksid su lastest kasvada. Iseseisvad, eeldan. See ei tähenda absoluutselt, et neid ei võiks hellitada. Aga tuleb anda ka vastutust.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Iseseisvust sai vanem laps juba 3a kutsekoolis harjutada, kus pidi ju kõik õhtusöögid ise tegema, said nii nõud kui ka pesud pestud ning isegi tualetid koristatud, kuid probleem seisneb pigem minus, et ma ei suuda neid kodus piisavalt tööle rakenda. Mind võetakse liiga iseenesestmõistetavana. Eks aegajalt ikka suunan, kuid seda on vähe, pigem teen ikka kõik porisedes ise ära, sest ei jaksa vaielda miks peab ja kes peab.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg