Otse põhisisu juurde

Kui lapsed saavad suureks

 Meie peres on nüüd uus olukord tekkinud. Vanemast lapsest on saanud meiega võrdselt iga päev tööl käiv noor ehk siis võiks teda nüüd ju täiskasvanute ritta arvata. 

Sellega seoses on mul tekkinud tõsine dilemma, mida olen juba arutanud mõnede tuttavatega ning saanud arvamusi väga seinast seina. Väga hea oleks teada, mida minu teema jälgijad, kes minu majanduslikku olukorda veidi enam teavad, sellest asjast arvavad. Nimelt on meil tekkinud küsimus,  kas noor, kes teenib vanematega samaväärselt ja elab kodus, peaks ka pere eelarvesse panustama või mitte?

Väike kergendus eelarvele on ju juba seegi, kui ta ise omale riideid ostab ja näiteks kõik oma autoga seotud kulud ise tasub. Eelmisel talvel oli ta ca 6 kuud praktikal, kus sai ka juba tasu, kuid see tundus väga loogiline noorele endale kulurahaks jätta. Nüüd on aga olukord minu jaoks muutumas, sest ilmselt elab ta veel mõned aastad meie juures. Kogub vaikselt esimese kodu sissemakset ning saab end rahulikult ette valmistada iseseisvaks eluks. 

Mõned vanemad peavad mind rongaemaks, kui ütlen, et plaanin paluda lapsel ka pere eelarvesse veidigi panustada. Mulle jääb mulje, nagu ma ei armastaks nende tuttavate hinnangul oma last, kui seda teen. Minul on aga tekkinud küsimus, miks peaksime me täiskasvanud täispalka teenivat noort 100% ülal pidama. Lisaks rahalisele poolele on ju suur osa kodutöid niikuinii minu kanda ning noor saab oma vabal ajal suurema osa ajast oma toas rahulikult nutividinaid näppida, sel ajal kui mina kokkan, koristan ja pesu pesen. Tema ainuke kohustus on oma tuba korras hoida ja seda ta ka teeb. Täna olin hetkeks lausa kuri, kui püüdsin köögis suurpuhastust teha, samal ajal kuulsin, et pesumasin lõpetas ning lõuna hakkas saabuma ja sellega kaasnesid uudishimulikud pilgud köögiukselt, et millal süüa saab.  Tundsin end täpselt nii, nagu siin allpool kujutatud pildil, et tahaks ka olla mitte täiskasvanu ja teha mida iganes, mis mulle parasjagu meeldib. 



Oleme siin vahepeal juba neid teemasid arutanud. Esmalt tekkisid meil väikesed arutelud seetõttu, et esines nurinat, et külmakapis ei ole midagi head või siis sel teemal, et tal on kõigest, mida ma sinna ostan, juba isu täis ja mõnikord võiks midagi muud ka olla või siis kolmas teema, et meil polegi midagi süüa (isegi, kui eilne soojendamist vajav söök oli kapis ootamas). Ütlesin siis, et kui on otsas, siis saab ju ka ise juurde osta. Tema kartis, et siis äkki ostan mina ka ning saab topelt. Esiteks saab alati küsida, et ega ma poodi lähe ning teiseks kulub enamus asju enne hapuks minemist niikuinii ära, isegi kui saabki kogemata korraga rohkem. Need nurinad nörritasid mind niivõrd, et tegin ettepaneku, et korra nädalas võiks kutt siis ise mingi söögi välja mõelda ja kõik vajalikud ained valmis osta. See millegipärast ei sobinud ja selle asemel pakkus ta ise, et võib pigem raha maksta. Kuidas tundub? Kas Teie arvates on see midagi vastuvõetamatut ning vanemad peavadki oma lapsi kasvõi 30nda või 40nda eluaastani toitma ja ülal pidama? Või on mingis olukorras siiski loogiline, et noor hakkab ka ise panustama? 
Mina ise lahkusin oma kodust umbes 15aastaselt. Esialgu gümnaasiumi ajaks sugulase juurde ning hiljem juba ülikooli ajal pidin end täiesti ise ülal pidama ning seetõttu puudub mul positiivne kogemus, et kuidas on õige. Mulle tundub, et see, mida oma lastele pakun on niigi kordades parem, kui oli minu kodus. Neil on alati olemas turvaline koht, kus nad saavad olla nii kaua kui nad soovivad. Kuigi ma aegajalt nurisen kodutööde pärast, siis tegelikult teen seda kõike armastusega ning ei analüüsi iga päev, et miks ma pean. Armastan oma lapsi ja soovin neile vaid parimat, kuid mulle tundub ebaloogiline, et pean oma väiksema palgaga üleval noort, kes ise normaalselt teenib. Kulud on loomulik elu osa ning ma arvan, et on okei turvaliselt nügida last võtma veidi vastutust ehk siis oskab ka meie panust enam hinnata....ja kui see ei sobi, siis alati võib ju täitsa oma elu peale minna. 😏

Rongaema
Elli


Kommentaarid

  1. Arvan, et see korra nädalas söögi tegemine on väga mõistlik, kuna ta peab ju nagunii ise endale süüa tegema hakkama. Ning arvan, et tänapäeval on väga ok, kui mees kokkab, koristab ja teab kuidas pesumasin tööle käib. Me ei ela sel ajal, mil mees teenis palga ja naine orjas kodus. Seega et kasvatada iseseisvaid ja asjalikke mehi, siis hakka aga pihta! :D

    VastaKustuta
  2. Mulle tundub, et olen mõnede õpetustega hiljaks jäänud ja lapsed veidi ära hellitanud. Eks endale suure näljaga ikka midagi süüa tehakse. Oma taldrikud saavad ka pestud ning kui mõne pesuga kiire, siis teab küll, kuidas masin käima käib. :)

    VastaKustuta
  3. Täiesti okei on küsida nö tema toiduosa ja kommunaalide osa. Surve mõttes ka ùür kehtestada, kuid seda üüri ma enda tuluks ei võtaks vaid teeks salaümbriku päevaks kui vàlja kolib. Siis on kingitus missugune :)

    Sest tegelt on nii, et nii kaua kui ei pea vastutama siis inimene venitab seda mugavutsoonikummi nii kuis jaksab ;)

    VastaKustuta
  4. Mina pean seda ka vastutuse andmiseks. Olen mõelnud, et need summad võiksid esialgu olla pigem sellised sümboolsed, mitte tema kulude täisulatuses. Lihtsalt, et tekiks ühelt poolt mõistmine, et need kulud on ja et ta saaks võtta vastutuse oma kulude katmise eest. Selgitasin juba ka talle, et me ei taha hetkel, et ta oma kulusid täies mahus kataks, kuid kuna ta on nüüd täiskasvanu, siis on loogiline, et ta veidigi pere eelarvesse panustab. Positiivne on see, et tegu on hea kogujaga.

    VastaKustuta
  5. Kui te neil teemadel juba rääkinud olete, siis järgmine samm võiks näiteks olla , et lepite hommikul (v eelmisel õhtul) kokku, et järgmise päeva toidupoes käigu teeb tema, saadad sõnumiga/meilile talle ostunimekirja. Korra nädalas kogu perele söögitegemine on ka väga ok, saabki siis ise menüü valida.
    Puhta pesu masinast välja võtmisega saab hakkama ka 5-aastane. Lase poistel mõnikord ise pesu kuivama panna, kuiv pesu kokku ja kappidesse panna. Pole hullu, kui see esialgu vb veidi kortsus, asi on ju põhimõttes.
    Proovi korra mõelda suurema pildi peale, millised täiskasvanud võiksid su lastest kasvada. Iseseisvad, eeldan. See ei tähenda absoluutselt, et neid ei võiks hellitada. Aga tuleb anda ka vastutust.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Iseseisvust sai vanem laps juba 3a kutsekoolis harjutada, kus pidi ju kõik õhtusöögid ise tegema, said nii nõud kui ka pesud pestud ning isegi tualetid koristatud, kuid probleem seisneb pigem minus, et ma ei suuda neid kodus piisavalt tööle rakenda. Mind võetakse liiga iseenesestmõistetavana. Eks aegajalt ikka suunan, kuid seda on vähe, pigem teen ikka kõik porisedes ise ära, sest ei jaksa vaielda miks peab ja kes peab.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o