Otse põhisisu juurde

Eelarvega või eelarveta?

 Nii palju mõtteid, et ei teagi mis otsast alustada. Kõigepealt tegin mais väikese eelarve puhkuse, sest mu sissetulekud olid suuremad, sain paar lisatasu ning müüsin oma vana auto maha. Suurem osa automüügist saadud rahast liikus köögi laua ja toolide fondi. 

Kuidagi kummaline tunne oli niimoodi teadmatuses olla, st mul oli teadmine, et mul on arvel veel raha, kuid ikkagi kuidagi kripeldas. Ümbrikud on ka suures osas tühjaks saanud ja siis ma ei saagi enam aru, kas mul nüüd on raha, et osta endale näiteks uued tennised või tööl käimiseks üks bleiser. See ebakindlus oli piisavalt häiriv, et võtsin juuni alguses taas oma eelarvetabeli välja ja täitsin ära. Kohe on selgem pilt eest ja rahasid kõigi kategooriate vahel ära jagades jäi mul alles vaid 50 eurot. Kui ma ei planeeriks, siis oleks ju väga kerge see 50 eurot kogemata ära kulutada. 

Hetk iseendale Põlva Tillu kohvikus 

Vajadused versus tahtmised? Mis on siis ikkagi vajadus? Kust see piir läheb? Ma saan aru, mis on meie jaoks hädavajadus - arved, toit ja kütus. Kõik, mis sellest üle jääb läheb siis juba vajaduse või soovide kategooriasse. Kas köögimööbel on vajadus? Vana ju ka "ajab asja ära". Lihtsalt laud on nii väike, et me ei saa kogu perega koos laua taga süüa, toolid on saadud kasutatutena ning neil on pinnud väljas. Selle mööbli uuendamine läheb seega minu jaoks pigem "ma tahan" kategooriasse. Olen ju 24a selle vana laua ja toolidega suutnud ära elada, ilmselt elaks vajadusel veel kümme aastat. Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan? Nimelt sinna, et mõned vajadused on sellised, mida saab aastast-aastasse muudkui edasi lükata, sest need ei ole meile hädavajalikud, samas võimalusel tuleb siiski kõike ju tasahaaval uuendada. Ma ilmselt ei suudaks enam luua traditsiooni perega ühiselt laua taga süüa, kuid mul oleks palju meeldivam oma külalisigi uue laua taga kostitada. Seega mõjutab see väga palju minu suhtlemis- ja kuulumisvajadust. Ma ei tea, miks taas siin iseennast õigustada püüan. Ühelt poolt olen kompleksides, et mu kodus on nii palju vana ja väsinut ning teisalt olen ikka veel segaduses, et millised muudatused on siis vajaduspõhised ja millised juba liigne "eputamine" vms. Säästa või kulutada, selles on küsimus. Nii mõnigi neist, kes meile sotsiaalmeedias näppu viibutab, et inimesed kulutavad liigselt (lausa laristavad ja elavad üle oma võimete jms jutt), elavad ise üldjuhul palju palju uuemates ja tuttuue mööbliga sisustatud kodudes ja nii tundub see mulle kohe eriti imelik. 

Igatahes on mul praegusel hetkel olemas raha, et osta oma kööki uus suurem laud ja vähemalt 4 uut tooli ning kavatsen juba järgmisel nädalal selle komplekti ära osta. Siin tuleb taas mängu minu enesehinnangu teema ja ma pean endale ütlema: Ma olen seda väärt!

Teine teema, mis siis hetkel kriibib on meie ümber toimuv. Kolmandik eestlasi elab säästudeta ning palgapäevast palgapäevani. Need pered on üldjuhul väga haavatavad kõige selle ees, mis meie majanduses nüüd juhtuma hakanud. Iga kord poes käies on tunne, et mingi hind on jälle tõusnud. Kütusest rääkimata. Kui sa ikka pead iga päev oma autoga tööle käima, siis pole sul ka valikut kütust mitte osta. Sama lugu ju söögiga. 

Mõni ilmselt märkas, et mul tekkis väike arutelu sel teemal. 1. kui iga kuu on näha, et oled kuu lõpus miinuses, siis ei saa see olukord mitte kuidagi iseenesest paremaks minna, vaid tegutseda tuleb kohe. Ohjahh, oleks keegi mulle seda 2018a sügisel öelnud, siis oleks ta saanud vastuseks ühe pika hala, kuidas ma mitte midagi muuta ei saa ja 100 vabandust, miks see võimalik pole. Täna olen palju targem ja võin öelda, et kõik on meie enda kätes. See ei olene meie haridusest või erioskustest, vaid ainult sellest, kuidas me olukorda suhtume ja kuidas selles käitume. Võiks öelda, et kõige olulisem on tahtmine ja pealehakkamine. Kas võtame ohjad enda kätte ning juhime ise oma elu või laseme elul muudkui juhtuda? Hiljuti kuulsin näiteks, et linnas maksab 1 tund muruniitmist 40€ - päris hea teenistus. Otsitakse koristamisteenuse pakkujaid, lapsehoidjaid, puude lõhkujaid, aia hooldajaid jnejnejne. Meie seas on mõnede elu läinud nii heaks, et nad on valmis maksma teistele igasuguse abistava töö eest. Seega mingi lisateenimise võimaluse leiab alati. Sissetulekute suurendamine on oluline. Kristi Saaregi soovitab praegusel hetkel tööandjatega läbi rääkida ja palka juurde küsida, mitte olukorraga leppida. 

2. eelarve pidamine on mõttetu, sest hinnad muudkui tõusevad. Sellest loogikast ei saa ma muidugi enam mitte kuidagi aru, sest kuidas saab olla mõttetu see, et sa otsustad, millele sa oma vähest raha üldse kulutada saad. See oleks ju muidu nagu jaanalinnu kombel pea liiva sisse peitmine ja lootmine, et ehk ikka ei juhtu midagi hullu ja läheb ikka õnneks. Taaskord on Sinu võimalus haarata rool ja juhtida oma elu. Mida täpsemalt sa tead, milline seis on sul tulude ja kulude vallas, seda paremini saad sa teha otsuseid, kui palju millelegi kulutada. Seega, mida kitsam on eelarve, seda olulisem on eelarvet pidada. Ise eelistan kõik tulud praktiliselt null euroni ära jagada. See on tekitanud mulle minipuhvrid erinevates valdkondades (tervis, riided, kodu, lemmikud jne). Lisaks sellele on mul tekkinud igasugused varud (söök, majapidamistarbed jms), sest saan juba osta asju hulgim ja soodsamalt. Kuid teen seda ka vaid siis, kui see mahub minu eelarvesse, sest eelarve EI SAA OLLA MIINUSES!!!

See kuu tuleb siis lõpupidu, millele on arvestatud veel umbes 400 eurot. Lisaks sellele sünnipäevad ja jaanipäev. Juulis väike tripp parimate sõpradega. Suvi on lahe! :) 

Suve ootel

Elli

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o