Nii palju mõtteid, et ei teagi mis otsast alustada. Kõigepealt tegin mais väikese eelarve puhkuse, sest mu sissetulekud olid suuremad, sain paar lisatasu ning müüsin oma vana auto maha. Suurem osa automüügist saadud rahast liikus köögi laua ja toolide fondi.
Kuidagi kummaline tunne oli niimoodi teadmatuses olla, st mul oli teadmine, et mul on arvel veel raha, kuid ikkagi kuidagi kripeldas. Ümbrikud on ka suures osas tühjaks saanud ja siis ma ei saagi enam aru, kas mul nüüd on raha, et osta endale näiteks uued tennised või tööl käimiseks üks bleiser. See ebakindlus oli piisavalt häiriv, et võtsin juuni alguses taas oma eelarvetabeli välja ja täitsin ära. Kohe on selgem pilt eest ja rahasid kõigi kategooriate vahel ära jagades jäi mul alles vaid 50 eurot. Kui ma ei planeeriks, siis oleks ju väga kerge see 50 eurot kogemata ära kulutada.
 |
| Hetk iseendale Põlva Tillu kohvikus |
Vajadused versus tahtmised? Mis on siis ikkagi vajadus? Kust see piir läheb? Ma saan aru, mis on meie jaoks hädavajadus - arved, toit ja kütus. Kõik, mis sellest üle jääb läheb siis juba vajaduse või soovide kategooriasse. Kas köögimööbel on vajadus? Vana ju ka "ajab asja ära". Lihtsalt laud on nii väike, et me ei saa kogu perega koos laua taga süüa, toolid on saadud kasutatutena ning neil on pinnud väljas. Selle mööbli uuendamine läheb seega minu jaoks pigem "ma tahan" kategooriasse. Olen ju 24a selle vana laua ja toolidega suutnud ära elada, ilmselt elaks vajadusel veel kümme aastat. Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan? Nimelt sinna, et mõned vajadused on sellised, mida saab aastast-aastasse muudkui edasi lükata, sest need ei ole meile hädavajalikud, samas võimalusel tuleb siiski kõike ju tasahaaval uuendada. Ma ilmselt ei suudaks enam luua traditsiooni perega ühiselt laua taga süüa, kuid mul oleks palju meeldivam oma külalisigi uue laua taga kostitada. Seega mõjutab see väga palju minu suhtlemis- ja kuulumisvajadust. Ma ei tea, miks taas siin iseennast õigustada püüan. Ühelt poolt olen kompleksides, et mu kodus on nii palju vana ja väsinut ning teisalt olen ikka veel segaduses, et millised muudatused on siis vajaduspõhised ja millised juba liigne "eputamine" vms. Säästa või kulutada, selles on küsimus. Nii mõnigi neist, kes meile sotsiaalmeedias näppu viibutab, et inimesed kulutavad liigselt (lausa laristavad ja elavad üle oma võimete jms jutt), elavad ise üldjuhul palju palju uuemates ja tuttuue mööbliga sisustatud kodudes ja nii tundub see mulle kohe eriti imelik.
Igatahes on mul praegusel hetkel olemas raha, et osta oma kööki uus suurem laud ja vähemalt 4 uut tooli ning kavatsen juba järgmisel nädalal selle komplekti ära osta. Siin tuleb taas mängu minu enesehinnangu teema ja ma pean endale ütlema: Ma olen seda väärt!
Teine teema, mis siis hetkel kriibib on meie ümber toimuv. Kolmandik eestlasi elab säästudeta ning palgapäevast palgapäevani. Need pered on üldjuhul väga haavatavad kõige selle ees, mis meie majanduses nüüd juhtuma hakanud. Iga kord poes käies on tunne, et mingi hind on jälle tõusnud. Kütusest rääkimata. Kui sa ikka pead iga päev oma autoga tööle käima, siis pole sul ka valikut kütust mitte osta. Sama lugu ju söögiga.
Mõni ilmselt märkas, et mul tekkis väike arutelu sel teemal. 1. kui iga kuu on näha, et oled kuu lõpus miinuses, siis ei saa see olukord mitte kuidagi iseenesest paremaks minna, vaid tegutseda tuleb kohe. Ohjahh, oleks keegi mulle seda 2018a sügisel öelnud, siis oleks ta saanud vastuseks ühe pika hala, kuidas ma mitte midagi muuta ei saa ja 100 vabandust, miks see võimalik pole. Täna olen palju targem ja võin öelda, et kõik on meie enda kätes. See ei olene meie haridusest või erioskustest, vaid ainult sellest, kuidas me olukorda suhtume ja kuidas selles käitume. Võiks öelda, et kõige olulisem on tahtmine ja pealehakkamine. Kas võtame ohjad enda kätte ning juhime ise oma elu või laseme elul muudkui juhtuda? Hiljuti kuulsin näiteks, et linnas maksab 1 tund muruniitmist 40€ - päris hea teenistus. Otsitakse koristamisteenuse pakkujaid, lapsehoidjaid, puude lõhkujaid, aia hooldajaid jnejnejne. Meie seas on mõnede elu läinud nii heaks, et nad on valmis maksma teistele igasuguse abistava töö eest. Seega mingi lisateenimise võimaluse leiab alati. Sissetulekute suurendamine on oluline. Kristi Saaregi soovitab praegusel hetkel tööandjatega läbi rääkida ja palka juurde küsida, mitte olukorraga leppida.
2. eelarve pidamine on mõttetu, sest hinnad muudkui tõusevad. Sellest loogikast ei saa ma muidugi enam mitte kuidagi aru, sest kuidas saab olla mõttetu see, et sa otsustad, millele sa oma vähest raha üldse kulutada saad. See oleks ju muidu nagu jaanalinnu kombel pea liiva sisse peitmine ja lootmine, et ehk ikka ei juhtu midagi hullu ja läheb ikka õnneks. Taaskord on Sinu võimalus haarata rool ja juhtida oma elu. Mida täpsemalt sa tead, milline seis on sul tulude ja kulude vallas, seda paremini saad sa teha otsuseid, kui palju millelegi kulutada. Seega, mida kitsam on eelarve, seda olulisem on eelarvet pidada. Ise eelistan kõik tulud praktiliselt null euroni ära jagada. See on tekitanud mulle minipuhvrid erinevates valdkondades (tervis, riided, kodu, lemmikud jne). Lisaks sellele on mul tekkinud igasugused varud (söök, majapidamistarbed jms), sest saan juba osta asju hulgim ja soodsamalt. Kuid teen seda ka vaid siis, kui see mahub minu eelarvesse, sest eelarve EI SAA OLLA MIINUSES!!!
See kuu tuleb siis lõpupidu, millele on arvestatud veel umbes 400 eurot. Lisaks sellele sünnipäevad ja jaanipäev. Juulis väike tripp parimate sõpradega. Suvi on lahe! :)
Suve ootel
Elli
Kommentaarid
Postita kommentaar