Otse põhisisu juurde

Mida mina väärt olen?

 Siin on suurem osa lugejaid ilmselt pereemad nagu minagi. Kas teil  on ka vahel tunne, et te muudkui teete midagi, et olla kõigile meele järele, kuid siis korraks peatudes, ei saa enam aru, kellele või milleks või millal on see hetk, kui ma tunnen, et vot täna sain mina elult midagi, mis paitab hinge? See vist ongi emade roll. Liiga palju mõeldes, on oht üle mõelda. 



Sel kuul tegi elu meile väikese kingituse ja sain veidi lisaraha. Esialgne plaan oli krediitkaardile tekkinud võlg (lapse load) nulli maksta, veidi remondifondi lisada ning siis endale normaalne kevad-sügis mantel osta. Reaalsus on aga midagi muud. Krediidivõlg sai küll tasutud ning remondifond sai ka korraliku toetuse, kuid loomulikult pidin oma mantli plaani taas kuhugi kaugele tulevikku lükkama ja sellest siis see tänase loo pealkirigi. Ma tahan, et peres valitseks rahu ja rõõmus meel ning kui ma saan seda rõõmu tekitada sellega, et panustan taas kõik, mis mul vähegi on, saunaehitusse, siis nii ongi. Täna saime saunale korstna, see on üks suurimaid väljaminekuid üldse kogu selle ehitusprotsessi juures ja selle pealt ei saa väga koonerdada või kokku hoida. Korralik ja ohutu korsten on koos ahjuga ju sauna süda. Kõik mu sünnipäevakingiks saadud rahad ja siis ka suurem osa lisatasust läks sellesse ostu. Pool raha tuli siis mehe poolt. 

Ühel õhtul olin ma selle kõige pärast kohe eriti kurb. 😓 Olin tööpäevast väsinud ja meid kutsuti sõprade poole sauna ja siis hakkas mingi jant pihta. Teate seda laulu Kardemoni linna röövlitest: "Kus mu sokid on, kus mu püksid on....mäletan, et alles eile olid nad veel siin.." https://www.youtube.com/watch?v=Rxd3H6v5fCI .Kõigil oli midagi kadunud ja puudu, sest ma polnud nädala sees jõudnud pesu pesta ja järsku olid kõik sokid, särgid ja püksid otsa saanud. No vähemalt oli selline tunne, et meie kodus pole enam ühtegi puhast hilpu ja osaliselt on see probleem ju tingitud sellest, et meil polegi eriti suuri riidekuhjasid. Nooremal kutil on alles jäänud vaid viis külas ja koolis käimiseks sobilikku t-särki ning paar-kolm kodusärki. Sokke ostsin alles hiljuti talle 10 paari, sest igahommikused sokiotsimise soiud olid mind juba lõpmatuseni ära tüüdanud....Ja siis ma istusin autosse ja olin kurb, sest tundsin, et kõik vajavad midagi ja mina peaksin kõik need probleemid lahendama (nt ostma lapsele uusi riideid ning pesema tihemini pesu), kuid kus olen mina. Kas mina polegi siis oluline? Ma ohverdasin oma kevad-sügis mantli, et me saaks ometigi selle sauna ükskord juba valmis, ma ei saanud endale isegi ühtegi normaalset sünnipäevakinki. Minu praegusel mantlil on lukk selline: tahan, siis lähen kinni, kui ei taha, siis vaata ise kuidas saad ....kõnni kasvõi ringi hõlmad lahti. Ma olen teda juba paarist kohast õmblustest parandama pidanud ja ma ei tunne end selles enam üldse hästi. 

Eile mõtlesin, et ma pean vähemalt midagigi selle saadud raha eest ka endale ostma ja tellisin 12 euro eest raamatu, mida mul seoses tööga väga vaja on. Tegelikult unistan ma veel kahest raamatust, mis maksavad kahepeale kokku ligi 100 eurot, kuid need siis ootavad veel oma aega ... seda normaalsemat aega. 

See nädal pidin arvutil viirusetõrjet uuendama, st ostma uue tõrje. Seda sai teha krediitkaardiga ja järsku oli mul jälle sajaeurone krediidivõlg. Kuid selle otsutasin ma ära lahendada meelerahufondis oleva rahaga, sest nii tundub mulle õige. 

Tänase seisuga on mu arvel kuu lõpuni 54 eurot söögi- ja kütuseraha. Kuna mul oli kiire nädal, siis jõudsin enamus päevadel alles kella 19 paiku koju. Ma ei olnud osanud seda piisavalt ette näha ning seetõttu sai mõni õhtu kiiruga võetud midagi Siriusest ning külmkapis olid peamiselt poolfabrikaadid, mida on hea pannile visata. Nüüd on see hullumaja möödas ja loodan, et järgmine nädal toob juba rahulikuma perioodi, kuid seda ei tea kunagi ette. Igatahes on mul seetõttu jälle süümekad, sest söögile kulus rohkem raha, kui planeeritud, kuid ma olen ka kõigest inimene ja ma tunnen, et lihtsalt ei suuda rohkem. Kui arvel olevast rahast puudu tuleb, siis õnneks on mul nüüd ju veidi raha kõrvale pandud, kuid ma ei taha eriti seda võimalust kasutada. 



Ma ei tea, kas ainult meie pere on nii ebanormaalne või on mõni teine veel selline :D

Lihtsalt 

Elli



Kommentaarid

  1. Elli, Teie perekond ei ole ebanormaalne, kuigi see olukord on ebanormaalne, siis jah, tegelikult on see normaalne. Me oleme naistena, ennast ammu ära kaotanud, ära andnud. Ja see tundub kõigile nii tavapärane ja nii ongi. Mis ja kuna süüa saab, kus see särk on või nood püksid, mul on homseks seda, või toda vaja. Mees mossitab, sest tema nagu ootab ka oma osa. Eile, peretuttavate pool olles, kurtsid perepead, kuidas naised koguaeg "saevad", omavahel saadeti mõistvaid pilke ja noogutusi. Hiljem muidugi patsutati seljale ja öeldi, et "emme", sa oled ikka nunnu ka (noh, et pärast koduteel "saagimist" ei tuleks). Ja ma ei oskagi öelda, mis aitaks. Vahel tuleb seda perele meelde tuletada ja võib olla korraks nad mõistavad ka aga siis tuleb jälle tavaelu ja olukord jätkub. Lihtsalt tea, et ka näiteks meie kodus on samamoodi. Päikest!

    VastaKustuta
  2. Tänud jagamast! Täpselt nii ongi ja enamasti tundub see kõik loomulik ja igapäevane, kuid siis aegajalt tekib hetk "aga mina?" :)

    VastaKustuta
  3. Elli ! Ma ei tea küll, mis raamatut otsimas oled, aga soovitan väga vaadata ja tutvuda sellise kohaga nagu raamatuvahetus.ee

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea idee! Vaatasin kohe üle, kuid paraku leidsin minu poolt soovitud ühe raamatu vaid otsitavate raamatute nimekirjast ja teine on ilmselt liiga uus (2020a), et juba jagamisele anda.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Säästufondid

 Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada minu jaoks väga hästi toiminud süsteemist, mis aitas mind välja palgapäevast palgapäevani hädavaevu toime tulemise nõiaringist. Tänu ümbrikumeetodile olid minu eelarves olevad kategooriad jagatud reaalseteks rahaümbrikuteks. Iga kuu lisasin sinna mingi summa ning kuu lõpus sain otsustada, kas panen selle summa suuremasse säästu või jätan samasse ümbrikusse/kategooriasse alles.  Mul hakkasid selviisil tekkima tasapisi igas kategoorias minisäästud (neid nimetatakse ka sinking funds).  Tänu sellele jäin ma iga kuu paremini eelarvesse ning samas hakkasid tekkima väikesed lisasäästud.  Näiteks riiete kategooriasse lisan ma enamasti 30-50 eurot. Seega võis paari-kolme kuuga sellesse kategooriasse koguneda juba ligi 100€. Kui samal ajal hoida pilku peal oma garderoobil ning jalatsite riiulil, saab kenasti teha plaane, millal ja milleks see raha kulutada. Mina kulutasin sel kevadel lapse lõpupeoks kleidi ja uute jalanõude ostmiseks. Kui on teada, et mõni

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg

Pealkirjata lugu :D

 September sai läbi ja suur oli minu üllatus, kui lõpetasin selle 341 euroga pangaarvel. Tegelikult oli vaba kuluraha alles isegi 371€, sest rahakotis oli veel alles 30€ toiduraha.  Ära said ju peetud kõik sünnipäevad. Pulmast pidin küll haiguse tõttu loobuma, kuid kingitus ootab pruutpaariga kokku saamist. Eelarvesse ei olnud arvestatud raha, mis kulus ravimitele, kuid ilmselt samal ajal tuli kokkuhoid kütusekuludelt, sest ma ei sõitnud kaks nädalat eriti kuhugi. Kuna mulle tundus kuu alguses kõike nii palju ja raha peale puhkust pigem väga täpselt, siis olen igatahes ise küll väga üllatunud.  Me siin saime vahepeal taas koroonaga pihta. Muidu polnudki seekord väga hull, kuid mul oli probleeme, et köha lahtisemaks saada. Jõin aga meega teed, sõin igasugu tablette sisse, aurutasin ja tegin sinepi ja meeplaastreid. Lõpuks oli kõige suuremaks abimeheks ikkagi saun. Aururohke leil ning ma ei tea, kas see ka aitas, aga igatahes hõõrusin end igaks juhuks ka veidi soolaga kokku.  Kes nüüd mi