Siin on suurem osa lugejaid ilmselt pereemad nagu minagi. Kas teil on ka vahel tunne, et te muudkui teete midagi, et olla kõigile meele järele, kuid siis korraks peatudes, ei saa enam aru, kellele või milleks või millal on see hetk, kui ma tunnen, et vot täna sain mina elult midagi, mis paitab hinge? See vist ongi emade roll. Liiga palju mõeldes, on oht üle mõelda.
Sel kuul tegi elu meile väikese kingituse ja sain veidi lisaraha. Esialgne plaan oli krediitkaardile tekkinud võlg (lapse load) nulli maksta, veidi remondifondi lisada ning siis endale normaalne kevad-sügis mantel osta. Reaalsus on aga midagi muud. Krediidivõlg sai küll tasutud ning remondifond sai ka korraliku toetuse, kuid loomulikult pidin oma mantli plaani taas kuhugi kaugele tulevikku lükkama ja sellest siis see tänase loo pealkirigi. Ma tahan, et peres valitseks rahu ja rõõmus meel ning kui ma saan seda rõõmu tekitada sellega, et panustan taas kõik, mis mul vähegi on, saunaehitusse, siis nii ongi. Täna saime saunale korstna, see on üks suurimaid väljaminekuid üldse kogu selle ehitusprotsessi juures ja selle pealt ei saa väga koonerdada või kokku hoida. Korralik ja ohutu korsten on koos ahjuga ju sauna süda. Kõik mu sünnipäevakingiks saadud rahad ja siis ka suurem osa lisatasust läks sellesse ostu. Pool raha tuli siis mehe poolt.
Ühel õhtul olin ma selle kõige pärast kohe eriti kurb. 😓 Olin tööpäevast väsinud ja meid kutsuti sõprade poole sauna ja siis hakkas mingi jant pihta. Teate seda laulu Kardemoni linna röövlitest: "Kus mu sokid on, kus mu püksid on....mäletan, et alles eile olid nad veel siin.." https://www.youtube.com/watch?v=Rxd3H6v5fCI .Kõigil oli midagi kadunud ja puudu, sest ma polnud nädala sees jõudnud pesu pesta ja järsku olid kõik sokid, särgid ja püksid otsa saanud. No vähemalt oli selline tunne, et meie kodus pole enam ühtegi puhast hilpu ja osaliselt on see probleem ju tingitud sellest, et meil polegi eriti suuri riidekuhjasid. Nooremal kutil on alles jäänud vaid viis külas ja koolis käimiseks sobilikku t-särki ning paar-kolm kodusärki. Sokke ostsin alles hiljuti talle 10 paari, sest igahommikused sokiotsimise soiud olid mind juba lõpmatuseni ära tüüdanud....Ja siis ma istusin autosse ja olin kurb, sest tundsin, et kõik vajavad midagi ja mina peaksin kõik need probleemid lahendama (nt ostma lapsele uusi riideid ning pesema tihemini pesu), kuid kus olen mina. Kas mina polegi siis oluline? Ma ohverdasin oma kevad-sügis mantli, et me saaks ometigi selle sauna ükskord juba valmis, ma ei saanud endale isegi ühtegi normaalset sünnipäevakinki. Minu praegusel mantlil on lukk selline: tahan, siis lähen kinni, kui ei taha, siis vaata ise kuidas saad ....kõnni kasvõi ringi hõlmad lahti. Ma olen teda juba paarist kohast õmblustest parandama pidanud ja ma ei tunne end selles enam üldse hästi.
Eile mõtlesin, et ma pean vähemalt midagigi selle saadud raha eest ka endale ostma ja tellisin 12 euro eest raamatu, mida mul seoses tööga väga vaja on. Tegelikult unistan ma veel kahest raamatust, mis maksavad kahepeale kokku ligi 100 eurot, kuid need siis ootavad veel oma aega ... seda normaalsemat aega.
See nädal pidin arvutil viirusetõrjet uuendama, st ostma uue tõrje. Seda sai teha krediitkaardiga ja järsku oli mul jälle sajaeurone krediidivõlg. Kuid selle otsutasin ma ära lahendada meelerahufondis oleva rahaga, sest nii tundub mulle õige.
Tänase seisuga on mu arvel kuu lõpuni 54 eurot söögi- ja kütuseraha. Kuna mul oli kiire nädal, siis jõudsin enamus päevadel alles kella 19 paiku koju. Ma ei olnud osanud seda piisavalt ette näha ning seetõttu sai mõni õhtu kiiruga võetud midagi Siriusest ning külmkapis olid peamiselt poolfabrikaadid, mida on hea pannile visata. Nüüd on see hullumaja möödas ja loodan, et järgmine nädal toob juba rahulikuma perioodi, kuid seda ei tea kunagi ette. Igatahes on mul seetõttu jälle süümekad, sest söögile kulus rohkem raha, kui planeeritud, kuid ma olen ka kõigest inimene ja ma tunnen, et lihtsalt ei suuda rohkem. Kui arvel olevast rahast puudu tuleb, siis õnneks on mul nüüd ju veidi raha kõrvale pandud, kuid ma ei taha eriti seda võimalust kasutada.
Ma ei tea, kas ainult meie pere on nii ebanormaalne või on mõni teine veel selline :D
Lihtsalt
Elli
Elli, Teie perekond ei ole ebanormaalne, kuigi see olukord on ebanormaalne, siis jah, tegelikult on see normaalne. Me oleme naistena, ennast ammu ära kaotanud, ära andnud. Ja see tundub kõigile nii tavapärane ja nii ongi. Mis ja kuna süüa saab, kus see särk on või nood püksid, mul on homseks seda, või toda vaja. Mees mossitab, sest tema nagu ootab ka oma osa. Eile, peretuttavate pool olles, kurtsid perepead, kuidas naised koguaeg "saevad", omavahel saadeti mõistvaid pilke ja noogutusi. Hiljem muidugi patsutati seljale ja öeldi, et "emme", sa oled ikka nunnu ka (noh, et pärast koduteel "saagimist" ei tuleks). Ja ma ei oskagi öelda, mis aitaks. Vahel tuleb seda perele meelde tuletada ja võib olla korraks nad mõistavad ka aga siis tuleb jälle tavaelu ja olukord jätkub. Lihtsalt tea, et ka näiteks meie kodus on samamoodi. Päikest!
VastaKustutaTänud jagamast! Täpselt nii ongi ja enamasti tundub see kõik loomulik ja igapäevane, kuid siis aegajalt tekib hetk "aga mina?" :)
VastaKustutaElli ! Ma ei tea küll, mis raamatut otsimas oled, aga soovitan väga vaadata ja tutvuda sellise kohaga nagu raamatuvahetus.ee
VastaKustutaHea idee! Vaatasin kohe üle, kuid paraku leidsin minu poolt soovitud ühe raamatu vaid otsitavate raamatute nimekirjast ja teine on ilmselt liiga uus (2020a), et juba jagamisele anda.
Kustuta