Otse põhisisu juurde

Mida mina väärt olen?

 Siin on suurem osa lugejaid ilmselt pereemad nagu minagi. Kas teil  on ka vahel tunne, et te muudkui teete midagi, et olla kõigile meele järele, kuid siis korraks peatudes, ei saa enam aru, kellele või milleks või millal on see hetk, kui ma tunnen, et vot täna sain mina elult midagi, mis paitab hinge? See vist ongi emade roll. Liiga palju mõeldes, on oht üle mõelda. 



Sel kuul tegi elu meile väikese kingituse ja sain veidi lisaraha. Esialgne plaan oli krediitkaardile tekkinud võlg (lapse load) nulli maksta, veidi remondifondi lisada ning siis endale normaalne kevad-sügis mantel osta. Reaalsus on aga midagi muud. Krediidivõlg sai küll tasutud ning remondifond sai ka korraliku toetuse, kuid loomulikult pidin oma mantli plaani taas kuhugi kaugele tulevikku lükkama ja sellest siis see tänase loo pealkirigi. Ma tahan, et peres valitseks rahu ja rõõmus meel ning kui ma saan seda rõõmu tekitada sellega, et panustan taas kõik, mis mul vähegi on, saunaehitusse, siis nii ongi. Täna saime saunale korstna, see on üks suurimaid väljaminekuid üldse kogu selle ehitusprotsessi juures ja selle pealt ei saa väga koonerdada või kokku hoida. Korralik ja ohutu korsten on koos ahjuga ju sauna süda. Kõik mu sünnipäevakingiks saadud rahad ja siis ka suurem osa lisatasust läks sellesse ostu. Pool raha tuli siis mehe poolt. 

Ühel õhtul olin ma selle kõige pärast kohe eriti kurb. 😓 Olin tööpäevast väsinud ja meid kutsuti sõprade poole sauna ja siis hakkas mingi jant pihta. Teate seda laulu Kardemoni linna röövlitest: "Kus mu sokid on, kus mu püksid on....mäletan, et alles eile olid nad veel siin.." https://www.youtube.com/watch?v=Rxd3H6v5fCI .Kõigil oli midagi kadunud ja puudu, sest ma polnud nädala sees jõudnud pesu pesta ja järsku olid kõik sokid, särgid ja püksid otsa saanud. No vähemalt oli selline tunne, et meie kodus pole enam ühtegi puhast hilpu ja osaliselt on see probleem ju tingitud sellest, et meil polegi eriti suuri riidekuhjasid. Nooremal kutil on alles jäänud vaid viis külas ja koolis käimiseks sobilikku t-särki ning paar-kolm kodusärki. Sokke ostsin alles hiljuti talle 10 paari, sest igahommikused sokiotsimise soiud olid mind juba lõpmatuseni ära tüüdanud....Ja siis ma istusin autosse ja olin kurb, sest tundsin, et kõik vajavad midagi ja mina peaksin kõik need probleemid lahendama (nt ostma lapsele uusi riideid ning pesema tihemini pesu), kuid kus olen mina. Kas mina polegi siis oluline? Ma ohverdasin oma kevad-sügis mantli, et me saaks ometigi selle sauna ükskord juba valmis, ma ei saanud endale isegi ühtegi normaalset sünnipäevakinki. Minu praegusel mantlil on lukk selline: tahan, siis lähen kinni, kui ei taha, siis vaata ise kuidas saad ....kõnni kasvõi ringi hõlmad lahti. Ma olen teda juba paarist kohast õmblustest parandama pidanud ja ma ei tunne end selles enam üldse hästi. 

Eile mõtlesin, et ma pean vähemalt midagigi selle saadud raha eest ka endale ostma ja tellisin 12 euro eest raamatu, mida mul seoses tööga väga vaja on. Tegelikult unistan ma veel kahest raamatust, mis maksavad kahepeale kokku ligi 100 eurot, kuid need siis ootavad veel oma aega ... seda normaalsemat aega. 

See nädal pidin arvutil viirusetõrjet uuendama, st ostma uue tõrje. Seda sai teha krediitkaardiga ja järsku oli mul jälle sajaeurone krediidivõlg. Kuid selle otsutasin ma ära lahendada meelerahufondis oleva rahaga, sest nii tundub mulle õige. 

Tänase seisuga on mu arvel kuu lõpuni 54 eurot söögi- ja kütuseraha. Kuna mul oli kiire nädal, siis jõudsin enamus päevadel alles kella 19 paiku koju. Ma ei olnud osanud seda piisavalt ette näha ning seetõttu sai mõni õhtu kiiruga võetud midagi Siriusest ning külmkapis olid peamiselt poolfabrikaadid, mida on hea pannile visata. Nüüd on see hullumaja möödas ja loodan, et järgmine nädal toob juba rahulikuma perioodi, kuid seda ei tea kunagi ette. Igatahes on mul seetõttu jälle süümekad, sest söögile kulus rohkem raha, kui planeeritud, kuid ma olen ka kõigest inimene ja ma tunnen, et lihtsalt ei suuda rohkem. Kui arvel olevast rahast puudu tuleb, siis õnneks on mul nüüd ju veidi raha kõrvale pandud, kuid ma ei taha eriti seda võimalust kasutada. 



Ma ei tea, kas ainult meie pere on nii ebanormaalne või on mõni teine veel selline :D

Lihtsalt 

Elli



Kommentaarid

  1. Elli, Teie perekond ei ole ebanormaalne, kuigi see olukord on ebanormaalne, siis jah, tegelikult on see normaalne. Me oleme naistena, ennast ammu ära kaotanud, ära andnud. Ja see tundub kõigile nii tavapärane ja nii ongi. Mis ja kuna süüa saab, kus see särk on või nood püksid, mul on homseks seda, või toda vaja. Mees mossitab, sest tema nagu ootab ka oma osa. Eile, peretuttavate pool olles, kurtsid perepead, kuidas naised koguaeg "saevad", omavahel saadeti mõistvaid pilke ja noogutusi. Hiljem muidugi patsutati seljale ja öeldi, et "emme", sa oled ikka nunnu ka (noh, et pärast koduteel "saagimist" ei tuleks). Ja ma ei oskagi öelda, mis aitaks. Vahel tuleb seda perele meelde tuletada ja võib olla korraks nad mõistavad ka aga siis tuleb jälle tavaelu ja olukord jätkub. Lihtsalt tea, et ka näiteks meie kodus on samamoodi. Päikest!

    VastaKustuta
  2. Tänud jagamast! Täpselt nii ongi ja enamasti tundub see kõik loomulik ja igapäevane, kuid siis aegajalt tekib hetk "aga mina?" :)

    VastaKustuta
  3. Elli ! Ma ei tea küll, mis raamatut otsimas oled, aga soovitan väga vaadata ja tutvuda sellise kohaga nagu raamatuvahetus.ee

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea idee! Vaatasin kohe üle, kuid paraku leidsin minu poolt soovitud ühe raamatu vaid otsitavate raamatute nimekirjast ja teine on ilmselt liiga uus (2020a), et juba jagamisele anda.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :)