Otse põhisisu juurde

You are stupid! (tõlge: loll, mis loll)

Hakkasin ju sellest sügisest inglise keele kursusel käima. Sellest on juba päris palju kasu olnud. Sain teada, et oskan rohkem, kui ise arvasin, kuid samas õppida on ka veel maa ja ilm. Miks selline veider teemaalgatus? Sellepärast, et nii ütleks mulle D. Ramsey, kui ta kuuleks, kuidas me siin hetkel rööprähkleme autoremondi, sauna ja laenudest vabaks saamisega. Ma ju tegelikult sain seda juba ammu aru, et on lollus püüda samal ajal tegeleda ehituse ning laenudest vabaks saamisega. Mõistlik oleks olnud panna sellel aastal kõik pausile, laenud nulli maksta ning siis alles saunaehitust planeerima hakata. Nüüd oleme olukorras, kus veidi üle 1000 euro on veel vaja laenudeks ära maksta ning samal ajal teine sama palju peaks saunaehitusse minema. Kui need kaks kõrvuti panna, siis oleks ju laenudest vabanemine võinud olla prioriteet number üks. Eks veidi loll on nii loll olla, kuid nüüd pole enam midagi teha, tuleb edasi sipelda. Tahaks, et midagigi oleks läbi ja korras....
Vaade meie saunaukselt

Kahjuks mehe auto jupsib vaatamata remondile ikka edasi. Õnneks polnud remont kallis, kuid paarsada eurot maksta selle eest, et saad tagasi ikka jukerdava masina, on vist siiski liig. Oleme siin arutanud neid teemasid nii- ja naapidi. See kuu tuleb siis uus diagnostika teha ja vaatab, mis arvatakse. Aina enam tundub, et peame hakkama uue auto peale mõtlema, kuid selle ostmiseks meil hetkel ju vaba raha pole. Ma ei tahaks oma meelerahufondi ka nulli maksta, siis oleme taas nagu vihma käest räästa alla astunud. Samas ei soovita Ramsey ühtki laenu. Kuid ma ei näe selles olukorras mitte ühtegi teist mõistlikku lahendust. Ainuke, mida olen endamisi mõtisklenud, et see võiks olla selline auto, mis ajaks mõneks ajaks asja ära, st võiks olla selline odavam. Ma ise kimasin kunagi ringi volkswagen pologa, mis maksis 400 eurot. Muidu oli täitsa liikuv asi, aga külmaga ei tahtnud soojaks minna ja siis need uksed käisid kinni ja lahti nii nagu nemad ise tahtsid. Nii pidin ma aegajalt kõrvalistuja uksest välja ronima (näiteks poe või töökoha ukse ees oli seda ikka päris piinlik teha), teinekord jätsin aga lahtise uksega auto maja ette seisma, sest pidin kiirustama, et bussiga tööle jõuda. Lõbusad ajad, kuigi mu lapsed häbenesid mind vist maakera teisele poole välja. Nüüd on meie vanem laps aga ise autoomanik. Minu arvates käis see ost nii ülepeakaela, aga noh....mida mina ka tean autodest või nende ostmisest. Õnneks on kutt ise veidi saanud koolist õpetust, mis seal kapoti all on ja kuidas miski toimib. ....aga ikkagi tunnen end lollina ja need paganama kuu lõpud on ka alati nii kaugel. Ma ei oota neid enam õnneks sel põhjusel, et kas kuu lõpuni rahadega välja veab, vaid sellepärast, et olla kindel, et see kuu ei olnud ettearvamatuid väljaminekuid ja iga kuuga ju meie säästud tasapisi suurenevad. 

Nagu polekski targemaks saanud 
Elli

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o