Otse põhisisu juurde

You are stupid! (tõlge: loll, mis loll)

Hakkasin ju sellest sügisest inglise keele kursusel käima. Sellest on juba päris palju kasu olnud. Sain teada, et oskan rohkem, kui ise arvasin, kuid samas õppida on ka veel maa ja ilm. Miks selline veider teemaalgatus? Sellepärast, et nii ütleks mulle D. Ramsey, kui ta kuuleks, kuidas me siin hetkel rööprähkleme autoremondi, sauna ja laenudest vabaks saamisega. Ma ju tegelikult sain seda juba ammu aru, et on lollus püüda samal ajal tegeleda ehituse ning laenudest vabaks saamisega. Mõistlik oleks olnud panna sellel aastal kõik pausile, laenud nulli maksta ning siis alles saunaehitust planeerima hakata. Nüüd oleme olukorras, kus veidi üle 1000 euro on veel vaja laenudeks ära maksta ning samal ajal teine sama palju peaks saunaehitusse minema. Kui need kaks kõrvuti panna, siis oleks ju laenudest vabanemine võinud olla prioriteet number üks. Eks veidi loll on nii loll olla, kuid nüüd pole enam midagi teha, tuleb edasi sipelda. Tahaks, et midagigi oleks läbi ja korras....
Vaade meie saunaukselt

Kahjuks mehe auto jupsib vaatamata remondile ikka edasi. Õnneks polnud remont kallis, kuid paarsada eurot maksta selle eest, et saad tagasi ikka jukerdava masina, on vist siiski liig. Oleme siin arutanud neid teemasid nii- ja naapidi. See kuu tuleb siis uus diagnostika teha ja vaatab, mis arvatakse. Aina enam tundub, et peame hakkama uue auto peale mõtlema, kuid selle ostmiseks meil hetkel ju vaba raha pole. Ma ei tahaks oma meelerahufondi ka nulli maksta, siis oleme taas nagu vihma käest räästa alla astunud. Samas ei soovita Ramsey ühtki laenu. Kuid ma ei näe selles olukorras mitte ühtegi teist mõistlikku lahendust. Ainuke, mida olen endamisi mõtisklenud, et see võiks olla selline auto, mis ajaks mõneks ajaks asja ära, st võiks olla selline odavam. Ma ise kimasin kunagi ringi volkswagen pologa, mis maksis 400 eurot. Muidu oli täitsa liikuv asi, aga külmaga ei tahtnud soojaks minna ja siis need uksed käisid kinni ja lahti nii nagu nemad ise tahtsid. Nii pidin ma aegajalt kõrvalistuja uksest välja ronima (näiteks poe või töökoha ukse ees oli seda ikka päris piinlik teha), teinekord jätsin aga lahtise uksega auto maja ette seisma, sest pidin kiirustama, et bussiga tööle jõuda. Lõbusad ajad, kuigi mu lapsed häbenesid mind vist maakera teisele poole välja. Nüüd on meie vanem laps aga ise autoomanik. Minu arvates käis see ost nii ülepeakaela, aga noh....mida mina ka tean autodest või nende ostmisest. Õnneks on kutt ise veidi saanud koolist õpetust, mis seal kapoti all on ja kuidas miski toimib. ....aga ikkagi tunnen end lollina ja need paganama kuu lõpud on ka alati nii kaugel. Ma ei oota neid enam õnneks sel põhjusel, et kas kuu lõpuni rahadega välja veab, vaid sellepärast, et olla kindel, et see kuu ei olnud ettearvamatuid väljaminekuid ja iga kuuga ju meie säästud tasapisi suurenevad. 

Nagu polekski targemaks saanud 
Elli

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Säästufondid

 Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada minu jaoks väga hästi toiminud süsteemist, mis aitas mind välja palgapäevast palgapäevani hädavaevu toime tulemise nõiaringist. Tänu ümbrikumeetodile olid minu eelarves olevad kategooriad jagatud reaalseteks rahaümbrikuteks. Iga kuu lisasin sinna mingi summa ning kuu lõpus sain otsustada, kas panen selle summa suuremasse säästu või jätan samasse ümbrikusse/kategooriasse alles.  Mul hakkasid selviisil tekkima tasapisi igas kategoorias minisäästud (neid nimetatakse ka sinking funds).  Tänu sellele jäin ma iga kuu paremini eelarvesse ning samas hakkasid tekkima väikesed lisasäästud.  Näiteks riiete kategooriasse lisan ma enamasti 30-50 eurot. Seega võis paari-kolme kuuga sellesse kategooriasse koguneda juba ligi 100€. Kui samal ajal hoida pilku peal oma garderoobil ning jalatsite riiulil, saab kenasti teha plaane, millal ja milleks see raha kulutada. Mina kulutasin sel kevadel lapse lõpupeoks kleidi ja uute jalanõude ostmiseks. Kui on teada, et mõni

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg

Pealkirjata lugu :D

 September sai läbi ja suur oli minu üllatus, kui lõpetasin selle 341 euroga pangaarvel. Tegelikult oli vaba kuluraha alles isegi 371€, sest rahakotis oli veel alles 30€ toiduraha.  Ära said ju peetud kõik sünnipäevad. Pulmast pidin küll haiguse tõttu loobuma, kuid kingitus ootab pruutpaariga kokku saamist. Eelarvesse ei olnud arvestatud raha, mis kulus ravimitele, kuid ilmselt samal ajal tuli kokkuhoid kütusekuludelt, sest ma ei sõitnud kaks nädalat eriti kuhugi. Kuna mulle tundus kuu alguses kõike nii palju ja raha peale puhkust pigem väga täpselt, siis olen igatahes ise küll väga üllatunud.  Me siin saime vahepeal taas koroonaga pihta. Muidu polnudki seekord väga hull, kuid mul oli probleeme, et köha lahtisemaks saada. Jõin aga meega teed, sõin igasugu tablette sisse, aurutasin ja tegin sinepi ja meeplaastreid. Lõpuks oli kõige suuremaks abimeheks ikkagi saun. Aururohke leil ning ma ei tea, kas see ka aitas, aga igatahes hõõrusin end igaks juhuks ka veidi soolaga kokku.  Kes nüüd mi