Otse põhisisu juurde

Hoiame kokku!

 Sellel pealkirjal on nüüd mitu tähendust. Peame täna, rohkem kui kunagi varem, hoidma omavahel kokku. Olema üksteisele toeks, kuid kuidas, kui hing on haige ja igasugu muremõtted varjutavad selle tõe, et siin ja praegu on rahuaeg. 

Teiseks siis see, et peame tulevikule mõeldes hakkama kokkuhoidlikumalt elama hakkama. Ma nagu alles sain veidi vabamalt oma finantse planeerima hakata ja kõik liikus tasapisi ülesmäge, kuid nüüd on taas tekkinud nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Kahjuks olen ma ka selline tundlikum natuur, kes võib kergemini paanikasse minna. Tahaks kuidagi arukalt tegutseda, kuid mis on praegu õige. 

Mis saab minu pensionisammastest? Mis saab minu kodulaenust? Äkki mu emal oli siiski õigus ja me võimegi oma kodust ilma jääda? Kas praegu on mõistlik osta autot või sõita edasi selle vanaga, sest tema puudustega olen paremini kursis? Kui suur rahapuhver peaks praegu igal perel olemas olema? Kas hoida raha või osta selle eest asju, sest kohe kohe on tulemas suurem inflatsioon ja hindade tõus?

Kas varuda? Mida varuda? Kui palju varuda? 

Käisin eile sõpradega naistepäeva tähistamas, sest lootsin, et suhtlus teeb head ja ehk viib muremõtteidki eemale, kuid tulin sellelt kohtumiselt koju, hinges veelgi suurem äng ja peas keerlemas 1000 küsimust. Ma ei olnud senini emotsionaalseks muutunud, kuid eile, kui julgesin välja öelda selle, et kuhu ma ikka sõja ajal põgenen, kui mu mehed peavad kõik kodumaad kaitsma jääma, siis tuli see reaalsus liiga lähedale ja klomp kerkis kurku ning pisar tuli silmanurka.

Meil ei tule sõda!!! Meil on NATO!!! Nii ma siin püüan päevast päeva endale ühe hea sõbra poolt öeldud mantrat korrutada.

Tean, et kõik kohad on niigi negatiivseid uudiseid täis, kuid kahjuks ei ole ka mul siin teile hetkel midagi positiivset kirjutada. 

Saan endale vaid ühe suure pai teha, et mul on praegu mingidki toidu- ja rahavarud ning ega polegi muud teha, kui püüda enam keskenduda igapäeva toimetustele ja tegemistele. On, mis on ja tuleb, mis tuleb. Kui Sul on sõbrad ja perekond, siis nende toel saab igast raskusest üle. 

Elli


Seistes oma kodu mäenõlval


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o