Otse põhisisu juurde

Hoiame kokku!

 Sellel pealkirjal on nüüd mitu tähendust. Peame täna, rohkem kui kunagi varem, hoidma omavahel kokku. Olema üksteisele toeks, kuid kuidas, kui hing on haige ja igasugu muremõtted varjutavad selle tõe, et siin ja praegu on rahuaeg. 

Teiseks siis see, et peame tulevikule mõeldes hakkama kokkuhoidlikumalt elama hakkama. Ma nagu alles sain veidi vabamalt oma finantse planeerima hakata ja kõik liikus tasapisi ülesmäge, kuid nüüd on taas tekkinud nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Kahjuks olen ma ka selline tundlikum natuur, kes võib kergemini paanikasse minna. Tahaks kuidagi arukalt tegutseda, kuid mis on praegu õige. 

Mis saab minu pensionisammastest? Mis saab minu kodulaenust? Äkki mu emal oli siiski õigus ja me võimegi oma kodust ilma jääda? Kas praegu on mõistlik osta autot või sõita edasi selle vanaga, sest tema puudustega olen paremini kursis? Kui suur rahapuhver peaks praegu igal perel olemas olema? Kas hoida raha või osta selle eest asju, sest kohe kohe on tulemas suurem inflatsioon ja hindade tõus?

Kas varuda? Mida varuda? Kui palju varuda? 

Käisin eile sõpradega naistepäeva tähistamas, sest lootsin, et suhtlus teeb head ja ehk viib muremõtteidki eemale, kuid tulin sellelt kohtumiselt koju, hinges veelgi suurem äng ja peas keerlemas 1000 küsimust. Ma ei olnud senini emotsionaalseks muutunud, kuid eile, kui julgesin välja öelda selle, et kuhu ma ikka sõja ajal põgenen, kui mu mehed peavad kõik kodumaad kaitsma jääma, siis tuli see reaalsus liiga lähedale ja klomp kerkis kurku ning pisar tuli silmanurka.

Meil ei tule sõda!!! Meil on NATO!!! Nii ma siin püüan päevast päeva endale ühe hea sõbra poolt öeldud mantrat korrutada.

Tean, et kõik kohad on niigi negatiivseid uudiseid täis, kuid kahjuks ei ole ka mul siin teile hetkel midagi positiivset kirjutada. 

Saan endale vaid ühe suure pai teha, et mul on praegu mingidki toidu- ja rahavarud ning ega polegi muud teha, kui püüda enam keskenduda igapäeva toimetustele ja tegemistele. On, mis on ja tuleb, mis tuleb. Kui Sul on sõbrad ja perekond, siis nende toel saab igast raskusest üle. 

Elli


Seistes oma kodu mäenõlval


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg