Viimane puhkusenädal on käimas ja olen augusti algusest peale tegelenud ühe ajamahuka, aga vähetasuva projektiga. Püüan end motiveerida sellega, et see on ülitähtis töö ja jääb aastateks minu nimega kõigile nähtavaks, kuid minus ei ole piisavalt ambitsioone, et selle üle nüüd nii palju ka uhkust tunda. Pigem tunnen, et see on taas midagi, mis tuleb ära teha ja kui sellise suhtumisega midagi teha, siis ma pole kindel, kuivõrd hea ja kvaliteetne see saab.
Seetõttu on minus hakanud aina enam pead tõstma mõte, et ma ei tee enam õiget asja. Tegelikult oli mul juba jaanuaris tunne, et ma sooviksin oma praeguselt töölt lahkuda, kuid mõnede asjaolude tõttu ei ole see võimalik enne uue aasta jaanuari. Kuna kevad on juba mõnes mõttes kergem, siis võibolla venitaks isegi kevadeni välja, kuid igatahes on mul plaan minna kohe peale praeguse puhkuse lõppu bossi juurde, et anda teada, et 99% tõenäosusega on see minu viimane tööaasta antud töökohas.
Ma olen väga tänulik sellele tööle, sest olen väga palju suutnud selle nelja aastaga juurde õppida ja ma usun, et ma saan neid kogemusi ja omandatud uusi oskuseid kasutada ära mõnes teises valdkonnas.
Mis või kuhu siis edasi? Ma veel ei tea. Ma tean vaid seda, et rahatarkuste teekonna läbimisel on minus tekkinud arusaam, et meil kõigil on aega 24/7 ja on väga oluline, millise raha eest me seda aega müüme. Seega soovin oma uue karjääri loomisel rohkem tähelepanu pöörata töötasule. Mu hetke mõtted on väga seinast-seina. Alustades maalrist, elektrikust, plaatijast vms praktilise erialast ja lõpetades siis finants- või turundus valdkonnaga. Ma usun, et oma lobasuud saaksin kasutada ka mingitel teemadel koolitades või müügitöös.
Olen hoolega lapanud läbi tööpakkumisi, et enam teada saada, mis valdkonnas hetkel kõige enam spetsialiste vajatakse. IT- inimest on minus liiga vähe. Näete isegi, et siinne blogi ei hiilga oma erilise disainiga. Kuid mingeid ideid olen tööpakkumisi läbi vaadates juba leidnud, et kuhu suunas võiksin oma mõtteid seada.
Ma põhimõtteliselt kavatsen end panna gümnasisti olukorda, kellele on kõik võimalused avatud. Alustada taas puhtalt lehelt. Vajadusel olen valmis minema õppima, kas siis kutsekooli või omandaksin teise kõrghariduse. Vaatame, mis sellest välja tuleb. Õnneks jääb mulle seljataguseks juba omandatud eriala magistrikraad. Kuid sealgi on valikuid, kui kallilt või odavalt ma end olen valmis müüma. Kuid esialgu on plaan teha ikkagi suurem pööre.
Aasta on väga pikk aeg, kuid eks siis aegajalt saan avaldada mõtteid, kuhu poole olen liikumas.
Teiseks olen aina enam ja aina paremini hakanud lõpuks ometigi mõistma investeerimise pointi, kuid sellest kirjutan kunagi edaspidi, kuhu ma oma mõtetega jõudnud olen.
Elevil
Elli
Ise haudusin eelmise aasta lõpust hea palgaga riigitöölt ära tulemist. Nüüd tegin teoks. Pole aimugi, mis edasi saab. Aga taban ennast endamisi totakalt naeratamast. Töökuulutused kahjuks pole mõtet liikuma pannud. Aga sisemine rahu on vägev ja küll välja mõtleb. Järsku kohtume kuskil praktilise eriala koolitusel? Jaksu!
VastaKustutaVäga äge, et ma polegi ainuke. Edu igatahes! :)
Kustuta