Otse põhisisu juurde

Hullud plaanid

Viimane puhkusenädal on käimas ja olen augusti algusest peale tegelenud ühe ajamahuka, aga vähetasuva projektiga. Püüan end motiveerida sellega, et see on ülitähtis töö ja jääb aastateks minu nimega kõigile nähtavaks, kuid minus ei ole piisavalt ambitsioone, et selle üle nüüd nii palju ka uhkust tunda. Pigem tunnen, et see on taas midagi, mis tuleb ära teha ja kui sellise suhtumisega midagi teha, siis ma pole kindel, kuivõrd hea ja kvaliteetne see saab. 

Seetõttu on minus hakanud aina enam pead tõstma mõte, et ma ei tee enam õiget asja. Tegelikult oli mul juba jaanuaris tunne, et ma sooviksin oma praeguselt töölt lahkuda, kuid mõnede asjaolude tõttu ei ole see võimalik enne uue aasta jaanuari. Kuna kevad on juba mõnes mõttes kergem, siis võibolla venitaks isegi kevadeni välja, kuid igatahes on mul plaan minna kohe peale praeguse puhkuse lõppu bossi juurde, et anda teada, et 99% tõenäosusega on see minu viimane tööaasta antud töökohas. 

Ma olen väga tänulik sellele tööle, sest olen väga palju suutnud selle nelja aastaga juurde õppida ja ma usun, et ma saan neid kogemusi ja omandatud uusi oskuseid kasutada ära mõnes teises valdkonnas. 


Mis või kuhu siis edasi? Ma veel ei tea. Ma tean vaid seda, et rahatarkuste teekonna läbimisel on minus tekkinud arusaam, et meil kõigil on aega 24/7 ja on väga oluline, millise raha eest me seda aega müüme. Seega soovin oma uue karjääri loomisel rohkem tähelepanu pöörata töötasule. Mu hetke mõtted on väga seinast-seina. Alustades maalrist, elektrikust, plaatijast vms praktilise erialast ja lõpetades siis finants- või turundus valdkonnaga. Ma usun, et oma lobasuud saaksin kasutada ka mingitel teemadel koolitades või müügitöös. 

Olen hoolega lapanud läbi tööpakkumisi, et enam teada saada, mis valdkonnas hetkel kõige enam spetsialiste vajatakse. IT- inimest on minus liiga vähe. Näete isegi, et siinne blogi ei hiilga oma erilise disainiga. Kuid mingeid ideid olen tööpakkumisi läbi vaadates juba leidnud, et kuhu suunas võiksin oma mõtteid seada. 

Ma põhimõtteliselt kavatsen end panna gümnasisti olukorda, kellele on kõik võimalused avatud. Alustada taas puhtalt lehelt. Vajadusel olen valmis minema õppima, kas siis kutsekooli või omandaksin teise kõrghariduse. Vaatame, mis sellest välja tuleb. Õnneks jääb mulle seljataguseks juba omandatud eriala magistrikraad. Kuid sealgi on valikuid, kui kallilt või odavalt ma end olen valmis müüma. Kuid esialgu on plaan teha ikkagi suurem pööre. 

Aasta on väga pikk aeg, kuid eks siis aegajalt saan avaldada mõtteid, kuhu poole olen liikumas. 

Teiseks olen aina enam ja aina paremini hakanud lõpuks ometigi mõistma investeerimise pointi, kuid sellest kirjutan kunagi edaspidi, kuhu ma oma mõtetega jõudnud olen. 

Elevil

Elli

Kommentaarid

  1. Ise haudusin eelmise aasta lõpust hea palgaga riigitöölt ära tulemist. Nüüd tegin teoks. Pole aimugi, mis edasi saab. Aga taban ennast endamisi totakalt naeratamast. Töökuulutused kahjuks pole mõtet liikuma pannud. Aga sisemine rahu on vägev ja küll välja mõtleb. Järsku kohtume kuskil praktilise eriala koolitusel? Jaksu!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga äge, et ma polegi ainuke. Edu igatahes! :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Säästufondid

 Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada minu jaoks väga hästi toiminud süsteemist, mis aitas mind välja palgapäevast palgapäevani hädavaevu toime tulemise nõiaringist. Tänu ümbrikumeetodile olid minu eelarves olevad kategooriad jagatud reaalseteks rahaümbrikuteks. Iga kuu lisasin sinna mingi summa ning kuu lõpus sain otsustada, kas panen selle summa suuremasse säästu või jätan samasse ümbrikusse/kategooriasse alles.  Mul hakkasid selviisil tekkima tasapisi igas kategoorias minisäästud (neid nimetatakse ka sinking funds).  Tänu sellele jäin ma iga kuu paremini eelarvesse ning samas hakkasid tekkima väikesed lisasäästud.  Näiteks riiete kategooriasse lisan ma enamasti 30-50 eurot. Seega võis paari-kolme kuuga sellesse kategooriasse koguneda juba ligi 100€. Kui samal ajal hoida pilku peal oma garderoobil ning jalatsite riiulil, saab kenasti teha plaane, millal ja milleks see raha kulutada. Mina kulutasin sel kevadel lapse lõpupeoks kleidi ja uute jalanõude ostmiseks. Kui on teada, et mõni

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg

Pealkirjata lugu :D

 September sai läbi ja suur oli minu üllatus, kui lõpetasin selle 341 euroga pangaarvel. Tegelikult oli vaba kuluraha alles isegi 371€, sest rahakotis oli veel alles 30€ toiduraha.  Ära said ju peetud kõik sünnipäevad. Pulmast pidin küll haiguse tõttu loobuma, kuid kingitus ootab pruutpaariga kokku saamist. Eelarvesse ei olnud arvestatud raha, mis kulus ravimitele, kuid ilmselt samal ajal tuli kokkuhoid kütusekuludelt, sest ma ei sõitnud kaks nädalat eriti kuhugi. Kuna mulle tundus kuu alguses kõike nii palju ja raha peale puhkust pigem väga täpselt, siis olen igatahes ise küll väga üllatunud.  Me siin saime vahepeal taas koroonaga pihta. Muidu polnudki seekord väga hull, kuid mul oli probleeme, et köha lahtisemaks saada. Jõin aga meega teed, sõin igasugu tablette sisse, aurutasin ja tegin sinepi ja meeplaastreid. Lõpuks oli kõige suuremaks abimeheks ikkagi saun. Aururohke leil ning ma ei tea, kas see ka aitas, aga igatahes hõõrusin end igaks juhuks ka veidi soolaga kokku.  Kes nüüd mi