Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.
Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähedasega tõmbab mind taas kahtlustesse ning mõtteviisi, et mul pole ju nii ka häda midagi. Paljudel inimestel on veel hullemini. Kas ma olen seda kõike ikka väärt?
Ma saavutasin sel aastal täiskoha ja lisatöödega töötades mingiks hetkeks 2000€ palgataseme (bruto). Ma soovin seda taas teha, kuid siis juba omadel tingimustel. Praegusel hetkel oli selles väga paljut, kus mul nagu puudus sõnaõigus või valikuvõimalus ning see oli minu jaoks liiga kurnav, sest pidin tegema liiga palju sellist tööd, mis oli mulle lausa sobimatu. Siiski olen ma tohutult tänulik sellele viiele aastale praeguses töökohas. See areng on olnud meeletu. Ma usun nüüd palju rohkem iseendasse.
Kui mulle see tööpakkumine tehti, siis oli mu kallis ema ju kohe saja sõraga vastu, et see on nii raske ja mõtle ka ikka kuhu sa oma nina topid vms. Kui olin ära öelnud, et ma siis ei võta seda tööd vastu, sain teada, et teisi inimesi ei peaks kuulama. Ma nüüd siis edaspidi püüan seda meeles pidada ja teha nii nagu mulle õigem tundub.
Mu isa, kellega ma olen tänaseks kõik suhted lõpetanud, rõhutas ka tihtipeale, et õpetajad ongi vaesed ja selle palgaga ongi ju keeruline ära elada jms jamps. Eriti haiget tegi see jutt siis, kui tal oli kohaliku vallaga mingi teema, kus soovitati talle mingit suurema kuluga väljaminekut ( ma enam ei mäleta, mis see täpselt oli), kuid mäletan väga selgelt seda, kuidas ta vähemalt viies telefonikõnes mulle rõhutas, kuidas ta püüdis sellele vallaametnikule selgeks teha, et tema tütar on vaene pedagoog ja ei ole võimeline teda toetama. Pffffff......
Sellised mõtted nagu: Poest tuleb osta vaid kõige odavamat vorsti .....see on ikka nii kallis, seda ma küll endale lubada ei saa....riik röövib inimesi jnejnejne....see kõik imbub Sinusse nii sisse, et Sa ei oska seda kõike kõrvaltpilguga vaadata ja analüüsida.
Ema lausa kiusas mind selle pensionisamba teemaga, et võta ikka välja ning maksa kodulaen tagasi. Euribor ju tõuseb 45% (see ei ole minu liialdus, täpselt nii ta ütleski). Parem ikka varblane peos...Ma nii vihastasin selle peale, et ütlesin, et miks me peame olema nii vaese mõtlemisega ja alati rahul selle vähemaga ehk varblasega peos. Miks ei võiks me end rohkem väärtustada ning enamast unistada ja enamat püüda? Viimane kõne sel teemal oli jõululaupäeval. Ma ütlesin lõpuks emale, et tal on õigus oma arvamust mulle avaldada, kuid minul on õigus teha oma otsuseid ise, sest see on minu raha ja kui ta selle teema arutamist minuga ära ei lõpeta, siis lõpetan mina temaga suhtluse ära, et valik on tema. Õnneks seejärel on see terror praktiliselt lõppenud, kuigi mingeid veidraid vihjeid ikka aegajalt jutu sekka lipsab.
Tegelikult aegajalt ma imestan, et ma nii kaugelegi olen jõudnud (magistriharidus, millesse pole kumbki vanem sentigi panustanud; oma maja ja enam-vähem normaalselt funktsioneeriv perekond, nii palju kui kahe katkisest perest inimese perekond toimida saab).
Rahatarkuse teekonnal olen aga mitmeid kordi leidnud end mõttelt, et ma ei väärtusta iseennast ja end ümbritsevat (kodu jms) piisavalt. Kipun väga kergesti leppima vähemaga. Võibolla väga veider näide, aga eile näiteks läksime lapsega poodi, et talle ühikasse veidi toitu kaasa osta ning loomulikult võtsin ühtteist ka koju.....ja siis oli see hetk, kus ma hiljem taipasin, et ma taas ennast tahaplaanile jätsin. Lapsele ca 5€ eest üheks õhtuks sushipakki osta ei olnud mul kahju (võibolla veidi oli ka), kuid seejärel läksime hoidiste vahesse, kust poiss sai endale veel 2.59 maksnud maapähklivõi, mida hommikuks leivale panna ja sealsamas kõrval oli mangopüree, mida olen ammu mõelnud endale osta, sest seda oleks hea hommikuse jogurti peale panna.....ja minu käsi ei tõusnud seda veidi enam kui kolme eurot maksma. Lihtsalt uskumatu!!! See ei oleks olnud emotsiooniost, sest olen ammu mõelnud, et võiks selle osta. Mul on ju olemas raha, et seda osta ....ja ikkagi tundus see mulle liiga kallis. Miks ma ikka veel olen selles mustris, et ma ei ole selliseid pisiasjugi väärt endale lubama?
Ilmselt pean ma ses osas kannatust varuma. Need mustrid on tekkinud aastatega ja ei kao ka ära üleöö. Hea seegi, et ma juba neid märkan ja iseennast rohkem tundma õpin. See ongi üks pikk teekond iseendasse.
Veebruari lõppu ootav, peagi tööst vaba
Elli
Kommentaarid
Postita kommentaar