Otse põhisisu juurde

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema. 

Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähedasega tõmbab mind taas kahtlustesse ning mõtteviisi, et mul pole ju nii ka häda midagi. Paljudel inimestel on veel hullemini. Kas ma olen seda kõike ikka väärt? 


Ma saavutasin sel aastal täiskoha ja lisatöödega töötades mingiks hetkeks 2000€ palgataseme (bruto). Ma soovin seda taas teha, kuid siis juba omadel tingimustel. Praegusel hetkel oli selles väga paljut, kus mul nagu puudus sõnaõigus või valikuvõimalus ning see oli minu jaoks liiga kurnav, sest pidin tegema liiga palju sellist tööd, mis oli mulle lausa sobimatu. Siiski olen ma tohutult tänulik sellele viiele aastale praeguses töökohas. See areng on olnud meeletu. Ma usun nüüd palju rohkem iseendasse. 

Kui mulle see tööpakkumine tehti, siis oli mu kallis ema ju kohe saja sõraga vastu, et see on nii raske ja mõtle ka ikka kuhu sa oma nina topid vms. Kui olin ära öelnud, et ma siis ei võta seda tööd vastu, sain teada, et teisi inimesi ei peaks kuulama. Ma nüüd siis edaspidi püüan seda meeles pidada ja teha nii nagu mulle õigem tundub. 

Mu isa, kellega ma olen tänaseks kõik suhted lõpetanud, rõhutas ka tihtipeale, et õpetajad ongi vaesed ja selle palgaga ongi ju keeruline ära elada jms jamps. Eriti haiget tegi see jutt siis, kui tal oli kohaliku vallaga mingi teema, kus soovitati talle mingit suurema kuluga väljaminekut ( ma enam ei mäleta, mis see täpselt oli), kuid mäletan väga selgelt seda, kuidas ta vähemalt viies telefonikõnes mulle rõhutas, kuidas ta püüdis sellele vallaametnikule selgeks teha, et tema tütar on vaene pedagoog ja ei ole võimeline teda toetama. Pffffff......

Sellised mõtted nagu: Poest tuleb osta vaid kõige odavamat vorsti .....see on ikka nii kallis, seda ma küll endale lubada ei saa....riik röövib inimesi jnejnejne....see kõik imbub Sinusse nii sisse, et Sa ei oska seda kõike kõrvaltpilguga vaadata ja analüüsida. 

Ema lausa kiusas mind selle pensionisamba teemaga, et võta ikka välja ning maksa kodulaen tagasi. Euribor ju tõuseb 45% (see ei ole minu liialdus, täpselt nii ta ütleski). Parem ikka varblane peos...Ma nii vihastasin selle peale, et ütlesin, et miks me peame olema nii vaese mõtlemisega ja alati rahul selle vähemaga ehk varblasega peos. Miks ei võiks me end rohkem väärtustada ning enamast unistada ja enamat püüda? Viimane kõne sel teemal oli jõululaupäeval. Ma ütlesin lõpuks emale, et tal on õigus oma arvamust mulle avaldada, kuid minul on õigus teha oma otsuseid ise, sest see on minu raha ja kui ta selle teema arutamist minuga ära ei lõpeta, siis lõpetan mina temaga suhtluse ära, et valik on tema. Õnneks seejärel on see terror praktiliselt lõppenud, kuigi mingeid veidraid vihjeid ikka aegajalt jutu sekka lipsab. 

Tegelikult aegajalt ma imestan, et ma nii kaugelegi olen jõudnud.

Rahatarkuse teekonnal olen aga mitmeid kordi leidnud end mõttelt, et ma ei väärtusta iseennast ja end ümbritsevat (kodu jms) piisavalt. Kipun väga kergesti leppima vähemaga. 

Ilmselt pean ma ses osas kannatust varuma. Need mustrid on tekkinud aastatega ja ei kao ka ära üleöö. Hea seegi, et ma juba neid märkan ja iseennast rohkem tundma õpin. See ongi üks pikk teekond iseendasse. 

Veebruari lõppu ootav, peagi tööst vaba

Elli

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :)