Otse põhisisu juurde

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema. 

Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähedasega tõmbab mind taas kahtlustesse ning mõtteviisi, et mul pole ju nii ka häda midagi. Paljudel inimestel on veel hullemini. Kas ma olen seda kõike ikka väärt? 


Ma saavutasin sel aastal täiskoha ja lisatöödega töötades mingiks hetkeks 2000€ palgataseme (bruto). Ma soovin seda taas teha, kuid siis juba omadel tingimustel. Praegusel hetkel oli selles väga paljut, kus mul nagu puudus sõnaõigus või valikuvõimalus ning see oli minu jaoks liiga kurnav, sest pidin tegema liiga palju sellist tööd, mis oli mulle lausa sobimatu. Siiski olen ma tohutult tänulik sellele viiele aastale praeguses töökohas. See areng on olnud meeletu. Ma usun nüüd palju rohkem iseendasse. 

Kui mulle see tööpakkumine tehti, siis oli mu kallis ema ju kohe saja sõraga vastu, et see on nii raske ja mõtle ka ikka kuhu sa oma nina topid vms. Kui olin ära öelnud, et ma siis ei võta seda tööd vastu, sain teada, et teisi inimesi ei peaks kuulama. Ma nüüd siis edaspidi püüan seda meeles pidada ja teha nii nagu mulle õigem tundub. 

Mu isa, kellega ma olen tänaseks kõik suhted lõpetanud, rõhutas ka tihtipeale, et õpetajad ongi vaesed ja selle palgaga ongi ju keeruline ära elada jms jamps. Eriti haiget tegi see jutt siis, kui tal oli kohaliku vallaga mingi teema, kus soovitati talle mingit suurema kuluga väljaminekut ( ma enam ei mäleta, mis see täpselt oli), kuid mäletan väga selgelt seda, kuidas ta vähemalt viies telefonikõnes mulle rõhutas, kuidas ta püüdis sellele vallaametnikule selgeks teha, et tema tütar on vaene pedagoog ja ei ole võimeline teda toetama. Pffffff......

Sellised mõtted nagu: Poest tuleb osta vaid kõige odavamat vorsti .....see on ikka nii kallis, seda ma küll endale lubada ei saa....riik röövib inimesi jnejnejne....see kõik imbub Sinusse nii sisse, et Sa ei oska seda kõike kõrvaltpilguga vaadata ja analüüsida. 

Ema lausa kiusas mind selle pensionisamba teemaga, et võta ikka välja ning maksa kodulaen tagasi. Euribor ju tõuseb 45% (see ei ole minu liialdus, täpselt nii ta ütleski). Parem ikka varblane peos...Ma nii vihastasin selle peale, et ütlesin, et miks me peame olema nii vaese mõtlemisega ja alati rahul selle vähemaga ehk varblasega peos. Miks ei võiks me end rohkem väärtustada ning enamast unistada ja enamat püüda? Viimane kõne sel teemal oli jõululaupäeval. Ma ütlesin lõpuks emale, et tal on õigus oma arvamust mulle avaldada, kuid minul on õigus teha oma otsuseid ise, sest see on minu raha ja kui ta selle teema arutamist minuga ära ei lõpeta, siis lõpetan mina temaga suhtluse ära, et valik on tema. Õnneks seejärel on see terror praktiliselt lõppenud, kuigi mingeid veidraid vihjeid ikka aegajalt jutu sekka lipsab. 

Tegelikult aegajalt ma imestan, et ma nii kaugelegi olen jõudnud.

Rahatarkuse teekonnal olen aga mitmeid kordi leidnud end mõttelt, et ma ei väärtusta iseennast ja end ümbritsevat (kodu jms) piisavalt. Kipun väga kergesti leppima vähemaga. 

Ilmselt pean ma ses osas kannatust varuma. Need mustrid on tekkinud aastatega ja ei kao ka ära üleöö. Hea seegi, et ma juba neid märkan ja iseennast rohkem tundma õpin. See ongi üks pikk teekond iseendasse. 

Veebruari lõppu ootav, peagi tööst vaba

Elli

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg

Pealkirjata lugu :D

 September sai läbi ja suur oli minu üllatus, kui lõpetasin selle 341 euroga pangaarvel. Tegelikult oli vaba kuluraha alles isegi 371€, sest rahakotis oli veel alles 30€ toiduraha.  Ära said ju peetud kõik sünnipäevad. Pulmast pidin küll haiguse tõttu loobuma, kuid kingitus ootab pruutpaariga kokku saamist. Eelarvesse ei olnud arvestatud raha, mis kulus ravimitele, kuid ilmselt samal ajal tuli kokkuhoid kütusekuludelt, sest ma ei sõitnud kaks nädalat eriti kuhugi. Kuna mulle tundus kuu alguses kõike nii palju ja raha peale puhkust pigem väga täpselt, siis olen igatahes ise küll väga üllatunud.  Me siin saime vahepeal taas koroonaga pihta. Muidu polnudki seekord väga hull, kuid mul oli probleeme, et köha lahtisemaks saada. Jõin aga meega teed, sõin igasugu tablette sisse, aurutasin ja tegin sinepi ja meeplaastreid. Lõpuks oli kõige suuremaks abimeheks ikkagi saun. Aururohke leil ning ma ei tea, kas see ka aitas, aga igatahes hõõrusin end igaks juhuks ka veidi soolaga kokku.  Kes nüüd mi

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee