Otse põhisisu juurde

Ikka edasi ja enam mitte sammukestki tagasi

 Oehh! Jätsin siin kõik nüüd pikemaks ajaks vaikusesse. Ühelt poolt tundus mulle, et liigun algusest liiga kaugele, kuid antud blogi esimene aasta on minu jaoks rahatarkuse seisukohast väga oluline. See teekond näitab selgelt, kui keeruline see algus võib olla, kui oled päris parajas ummikus. 

Kuid samas olen saanud mitu tagasisidet, et see on ka huvitav, mis nüüd minust edasi saab. See aasta võiks tulla selline iseendale keskendunud aasta. Mida ma ikkagi siis tegelikult tahan? 


Märtsis käisin ära töötukassa konsultatsioonil ning konsultant soovitas veelgi enam iseendale keskenduda. Mul on olnud aastaid õigus saada tööalase rehabilitatsiooniteenust, seoses oma terviseprobleemidega. Nüüd siis on mul selleks ka reaalselt aega. Käisin juba esimesel kohtumisel ära ning ootan tegevuskava. 

Järgmine oluline teema oli see, et mul on soov teha suurem pööre oma karjääris, kuigi mu osaline töövõime seab mõned piirangud (plaatijat minust kahjuks ikkagi ei saa), siis soovin vähemalt mõneks ajaks haridusvaldkonnast välja saada. Samas, kui midagi välja ei tule, siis olen ilmselt (loodetavasti) alati tagasi oodatud spetsialist. :) Kes mu isiku juba pärisminuga seostab, see teab, et esialgne suund on ettevõtte loomisele. Kuid lisaks sellele sain töötukassast teada, et mul on töötuna võimalus saada hüvitist 60% sügisese palga alusel ja tänu töökaaslase asendusele ning lisatöödele olid mu töötasud mingil hetkel päris kõrged (vähemalt minu jaoks tavapärasest ikka märgatavalt kõrgemad). Tulin ju ise töölt ära, kuid mulle jäi tiksuma 2 käsunduslepingut ning nende lõppedes ongi mul õigus sellele suuremale hüvitisele. Muidu olin ju teinud plaani, et elan enda kogutud rahadega kuni pool aastat, kuid nüüd olen juulist kuni oktoobrini riigi poolt võrdlemisi hästi toetatud (edasi langeb hüvitis 40% peale) ning saan keskenduda uue karjääri loomiseks vajalikele tegevustele: enesetäiendusele ning ettevõtte loomisele. See kõik on minu jaoks täiesti uus maailm ja kohati hakkab pea ringi käima, et kõikidest seadustest ja pisinüanssidest aru saada, kuid eks siin kehtib kõige paremini reegel, et tuleb lihtsalt kuskilt otsast alustada. 

Praegu pean veel veidi töökohustusi täitma, kuid mais lõpeb enamus tööd ära ja juuni ning juuli on mul planeeritud välja puhkamiseks. Olen tegelikult megaväsinud. Iga tööülesande täitmine võtab praegu palju rohkem aega ning peale paari kontakttundi oleksin nagu trammi alt läbi käinud. Miks seda kirjutan? Sellepärast, et me kipume end liiga tihti tahaplaanile jätma ning keskenduma vaid kõigele sellele, mida on vaja teha. Minu sügis oli minu jaoks juba hullem, kui ühel oraval rattas. Tegelikult andsid väsimuse märgid tunda juba eelmisel kevadel, kuid siis tuli see ülekoormusega sügis ja see võttis mu täiesti läbi. Seega pean jälgima, et annaksin endale piisavalt aega taastumiseks ning praeguses olukorras tunnen, et olen igati toetatud ja pean seda aega mõistlikult kasutama. Kuigi loomulikult sooviks kohe pea ees uutesse seiklustesse tormata, sest äkki jään veel millestki ilma või mõnest olulisest rongist maha. 

Seoses puhkamise teemaga veel üks uudis - mul on nüüd lõpuks ometigi olemas reisifond, millesse olen suunanud kõik rahad, mis on tulnud nö eelarveväliselt. Seega on sellesse fondi märkamatult kogunenud juba ca 300€. Sean eesmärgiks saada kokku 1000€. Millegipärast on mul viimasel ajal tekkinud väga suur soov lihtsalt kuhugi ära lennata :D. Kasvõi üksinda....

Tahtsin vaid teada anda, et olen ikka olemas ning plaanin jätkata ka siin oma mõtete kirja panemist. Teen seda siis, kui tunnen, et jaksan ja tahan, st et need kirjatükid ei ilmu siia nii regulaarselt kui varasemalt. 

Olen viimasel ajal saanud nii palju häid sõnu selle kohta, kuidas blogi läbi lugemine on pannud kedagi rohkem mõtlema sellele, et säästmine, eelarve tasakaalu saamine ja igasugusest jamast välja tulemine on tegelikult võimalik. Mõistlik on valida oma tempo, aga oluline on, et sa liigud ikka edasi, mitte tagasi. 

Vaikselt edasi rühkiv

Elli

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o