See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.
Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.
Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.
Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja siis ühe ootamatu rahasüsti, millest ma täpsemalt rääkida ei saa, kuid see polnud midagi illegaalset. Igatahes saaksin nüüd kasvõi homme minema lennata. Naljakas on see, et kuna ma pole mitte kunagi lennanud, siis on mul nüüd väike hirm tekkinud ja ma ei tahaks elu esimest reisi päris üksinda teha. Kuna juuni on üritusterohke ning juulis on ka juba ühtteist planeeritud, siis on esialgne plaan augustis üks tripp teha. Võibolla leian siis endale selleks ajaks ka mõne reisikaaslase.
Põhirõhk on siis hetkel iseenda tervise korda saamisel. Alustasin juba rehabilitatsiooniteenusel käimisega ning püüan olla eeskujulik klient ning kõik kodused ülesanded ka kenasti ära teha. Loodetavasti paraneb sellega nii minu vaimne kui ka füüsiline tervis. Need on ju omavahel vägagi seotud. Mitu korda nädalas pean tegema füsioterapeudi poolt antud harjutusi ja mulle tundub, et need hakkavad juba lihtsamaks muutuma.
See kõik võib nüüd teile jube igav tunduda, kuid on üks oluline nüanss, mis on rahatarkuse teemaga vägagi seotud. Ma saan kõike seda teha, sest ma ei pea mõtlema, kuidas me rahaliselt selle perioodi küll hakkama saame. Varasemalt lõi isegi kahenädalane haigusleht eelarve täiesti sassi ning järgmine kuu oli palju keerulisem hakkama saada. Kuid nüüd on mul piisav meelerahufond, viimased neli kuud sain veel mingi tasu käsunduslepingutest ning peagi loodan töötukassast hüvitist saada, et siis vaikselt hakata suunda muutma ning uue karjääri loomisele keskenduma. Kulude koha pealt pean muidugi jälgima, et need ei ületaks teatud piiri. See tähendab, et elame endiselt pigem kokkuhoidlikult, kuid samas kõik vajalik on olemas ja kui midagi on puudu ning vaja juurde osta, siis saab ka sellega hakkama.
Ma tunnen, et mul polegi praegu vaja mõtelda nii palju, mis saab edasi, vaid keskendudagi rohkem iseendale, suvele ning puhkamisele.
Ikka veel päris puhkust oodates
Elli
Kommentaarid
Postita kommentaar