Otse põhisisu juurde

Veidi sellest, kuidas elu muudkui juhtub...


Kogun hoolsalt rahatarkuseid. Sel kuul olen surfanud veidi Rahafoorumis ja võtsin lugemiseks Teet Parringu raamatu " Kuidas kodustada raha". Kui ma selle raamatu kohta Googlest infot otsima hakkasin, siis pakkus Google mulle üheks otsinguvariandiks: kuidas kodus raha teha 😁 Mõtlesin, et paistan vist isegi Googlele meeleheitlik välja ja ta soovis mind veidi aidata😂.  Keskendun kõikides allikates hetkel eelkõige sellele, kuidas hoida fookus tulude ja kulude kontrolli all hoidmisel, säästude kogumisel ja üleüldse paremini toime tulemisel. 


Räägin veidi tarkustest, mida olen kogunud ja siis peatun veidi pealkirjaga seotud teemadel.
Taavi Pertman jagas Kogumispäevikus oma artiklit Mida ma õppisin Delfi kommentaariumist. Mind tabas seda lugedes lausa suur "äratundmisrõõm", sest mina olen elu aeg olnud just üks nendest, kes ruttavad kohe põhjendama miks ei saa, et kuidas mul on väike sissetulek, pere, kohustused ja kõik muu.  Ma mõtle(si)ngi nii. Nagu silmaklapid oleksid peas ja muu maailm minuni ei paista. Mul puudus teistsugune kogemus, et saab küll, kui sa hakkad midagi teisiti tegema. 

Üks tarkus, mis mind Rahafoorumis väga kõnetas oli: Eksponentsiaalne vähenemine  - see tähendab, et sul tuleb aja möödudes maksta järjest suuremaid summasid selleks, et säilitada oma senist elukvaliteeti...". Nagu püüaks vesiliivast end välja kaevata, mida enam kaevad (laenad ja elad palgapäevast palgapäevani, omamata sääste või mingeid konkreetseid plaane olukorra muutmiseks), seda enam tegelikult sisse vajud. Ja see langus on ajas kiirenev, mida on hirmutav teada....Jama värk ju....Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui sul on rahadega jamasti ja sa ei tee midagi, et seda muuta või ei näe võimalusi, midagi ette võtta, siis võid päris kindel olla, et peagi on kõik veel s...temini. Selle koha peal jõudis mulle kohale lause, miks on vaja alustada kohe. Enamasti käib see küll investeerimise kohta, aga ka üldüldiselt kulude ja tulude kontrolli alla võtmine on väga oluline samm. 

Teine rahatarkus tuli mul siis juba Teet Parringu raamatust. Ma pole lugenud raamatut "Rikas isa, vaene isa" või võibolla olen kunagi ammu, kuid ei osanud üht olulist seost sellest raamatus märgata. 
See on kulude ja tulude omavaheline suhe. Eelkõige kõnetas mind tabel, kus on selgelt öeldud, et laenu võttes suurendad sa oma tekkinud kohustustega kulud tuludega võrdseks ja tuluteenivate varade soetamiseks raha ei jätkugi. 
Minu hetkeseis

Ma mõistan, et see peaks olema niisamagi mõistetav, kuid päriselt ka - ma pole osanud sellele nii mõelda. Eelkõige siis sellele, et kui ma hoian kogu aeg laenudega kulud kõrged, siis mul ei tule kunagi aeg, mil saaksin mõistlikult oma varasid kasvatada. Ideaalis siis ka tulu teenivaid varasid, millega võiks jõuda kunagi eksponentsiaalsesse kasvu, selle asemel, et olla pidevalt eksponentsiaalses languses. 
Varade kasvatamise tabel

....aga samal ajal, kui ma neid tarkuseid kogun, minu elu muudkui juhtub. Hiljuti oli tuludeklaratsiooni täitmise aeg ja oli meilgi rõõm, et saame sealt arvestatava summa tagasi. Osa sellest summast läks segasteks väljaminekuteks, millest ma täpsemalt rääkida ei saa, kuid siis jäi alles kena summa, millest lootsin osta enda autole suverehvid, lapsele uue madratsi, sest vana on hakanud sõna kõige otsesemas mõttes vedrusid välja viskama ning siis oleks jäänud veidi minu pliidifondi, kuid siis selgus auto ülevaatusel, et peame selle vanadaami remonti viima, sest tal ilmnesid varjatud puudused. Kõik minu ilusad plaanid jooksid liiva. 
Peale autoremonti oli mul sellest kenast summast alles vaid 50 eurot, selle eest saab ühe suverehvi. 😛 Seega pean nüüd hoopis oma pliidirahast näpistama, et saaksin suverehvid muretsetud, sest märtsi lõpp polegi ju enam nii kaugel ja lapse madrats peab veel veidi ootama või kui laps ikka väga kurdab, siis on ainus võimalus mul see raha kogutud pliidirahast võtta ja see tegelikult sulatab minu kogutu peaaegu olematuks. Teeb ju kurvaks ja tahaks kõigele käega lüüa, aga ei saa ega tohi. Pean hoopis rõõmu tundma, et mul oli juba midagi kõrvale pandud, sest muidu oleksin taas pidanud krediiti kasutama. 

Olen hetkel kõigi vajalike kohustustega toime tulnud, kuid see näitab aina enam, et selline hädaabifond on ülivajalik. Kahju ainult, et minu soov elektripliiti osta lükkub taas kuu või paar edasi. Hea, et vana veel vapralt vastu peab. 
Mõtisklesin siin veel endamisi, et meelerahufond peab kindlasti olema hädaabifondist eraldi. Need on kaks täiesti eraldi fondi. Üks aitab sul igapäevaselt toime tulla, kuid teine kogub end tasapisi just eriti keerulisteks aegadeks, mil mitte kuidagi muudmoodi ei saa. Seetõttu ongi meelerahufondi kogumine aeglane, kuid see-eest peaaegu märkamatu (ei mõjuta igapäevaelu) ja raskesti kättesaadav (ilma kaardita arvel).

Sellised mõtted siis seekord. Oma kuu-eesmärgi täitmiseks sorteerisin välja riided, mida võiksin müüa. See on minu jaoks tohutu eneseületus, kui ma need nüüd kuhugi ülesriputatud saan ja kui peaks õnnestuma mõni tõepoolest ka maha müüa. 


Kevadet oodates
Elli


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o