Otse põhisisu juurde

Veidi sellest, kuidas elu muudkui juhtub...


Kogun hoolsalt rahatarkuseid. Sel kuul olen surfanud veidi Rahafoorumis ja võtsin lugemiseks Teet Parringu raamatu " Kuidas kodustada raha". Kui ma selle raamatu kohta Googlest infot otsima hakkasin, siis pakkus Google mulle üheks otsinguvariandiks: kuidas kodus raha teha 😁 Mõtlesin, et paistan vist isegi Googlele meeleheitlik välja ja ta soovis mind veidi aidata😂.  Keskendun kõikides allikates hetkel eelkõige sellele, kuidas hoida fookus tulude ja kulude kontrolli all hoidmisel, säästude kogumisel ja üleüldse paremini toime tulemisel. 


Räägin veidi tarkustest, mida olen kogunud ja siis peatun veidi pealkirjaga seotud teemadel.
Taavi Pertman jagas Kogumispäevikus oma artiklit Mida ma õppisin Delfi kommentaariumist. Mind tabas seda lugedes lausa suur "äratundmisrõõm", sest mina olen elu aeg olnud just üks nendest, kes ruttavad kohe põhjendama miks ei saa, et kuidas mul on väike sissetulek, pere, kohustused ja kõik muu.  Ma mõtle(si)ngi nii. Nagu silmaklapid oleksid peas ja muu maailm minuni ei paista. Mul puudus teistsugune kogemus, et saab küll, kui sa hakkad midagi teisiti tegema. 

Üks tarkus, mis mind Rahafoorumis väga kõnetas oli: Eksponentsiaalne vähenemine  - see tähendab, et sul tuleb aja möödudes maksta järjest suuremaid summasid selleks, et säilitada oma senist elukvaliteeti...". Nagu püüaks vesiliivast end välja kaevata, mida enam kaevad (laenad ja elad palgapäevast palgapäevani, omamata sääste või mingeid konkreetseid plaane olukorra muutmiseks), seda enam tegelikult sisse vajud. Ja see langus on ajas kiirenev, mida on hirmutav teada....Jama värk ju....Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui sul on rahadega jamasti ja sa ei tee midagi, et seda muuta või ei näe võimalusi, midagi ette võtta, siis võid päris kindel olla, et peagi on kõik veel s...temini. Selle koha peal jõudis mulle kohale lause, miks on vaja alustada kohe. Enamasti käib see küll investeerimise kohta, aga ka üldüldiselt kulude ja tulude kontrolli alla võtmine on väga oluline samm. 

Teine rahatarkus tuli mul siis juba Teet Parringu raamatust. Ma pole lugenud raamatut "Rikas isa, vaene isa" või võibolla olen kunagi ammu, kuid ei osanud üht olulist seost sellest raamatus märgata. 
See on kulude ja tulude omavaheline suhe. Eelkõige kõnetas mind tabel, kus on selgelt öeldud, et laenu võttes suurendad sa oma tekkinud kohustustega kulud tuludega võrdseks ja tuluteenivate varade soetamiseks raha ei jätkugi. 
Minu hetkeseis

Ma mõistan, et see peaks olema niisamagi mõistetav, kuid päriselt ka - ma pole osanud sellele nii mõelda. Eelkõige siis sellele, et kui ma hoian kogu aeg laenudega kulud kõrged, siis mul ei tule kunagi aeg, mil saaksin mõistlikult oma varasid kasvatada. Ideaalis siis ka tulu teenivaid varasid, millega võiks jõuda kunagi eksponentsiaalsesse kasvu, selle asemel, et olla pidevalt eksponentsiaalses languses. 
Varade kasvatamise tabel

....aga samal ajal, kui ma neid tarkuseid kogun, minu elu muudkui juhtub. Hiljuti oli tuludeklaratsiooni täitmise aeg ja oli meilgi rõõm, et saame sealt arvestatava summa tagasi. Osa sellest summast läks segasteks väljaminekuteks, millest ma täpsemalt rääkida ei saa, kuid siis jäi alles kena summa, millest lootsin osta enda autole suverehvid, lapsele uue madratsi, sest vana on hakanud sõna kõige otsesemas mõttes vedrusid välja viskama ning siis oleks jäänud veidi minu pliidifondi, kuid siis selgus auto ülevaatusel, et peame selle vanadaami remonti viima, sest tal ilmnesid varjatud puudused. Kõik minu ilusad plaanid jooksid liiva. 
Peale autoremonti oli mul sellest kenast summast alles vaid 50 eurot, selle eest saab ühe suverehvi. 😛 Seega pean nüüd hoopis oma pliidirahast näpistama, et saaksin suverehvid muretsetud, sest märtsi lõpp polegi ju enam nii kaugel ja lapse madrats peab veel veidi ootama või kui laps ikka väga kurdab, siis on ainus võimalus mul see raha kogutud pliidirahast võtta ja see tegelikult sulatab minu kogutu peaaegu olematuks. Teeb ju kurvaks ja tahaks kõigele käega lüüa, aga ei saa ega tohi. Pean hoopis rõõmu tundma, et mul oli juba midagi kõrvale pandud, sest muidu oleksin taas pidanud krediiti kasutama. 

Olen hetkel kõigi vajalike kohustustega toime tulnud, kuid see näitab aina enam, et selline hädaabifond on ülivajalik. Kahju ainult, et minu soov elektripliiti osta lükkub taas kuu või paar edasi. Hea, et vana veel vapralt vastu peab. 
Mõtisklesin siin veel endamisi, et meelerahufond peab kindlasti olema hädaabifondist eraldi. Need on kaks täiesti eraldi fondi. Üks aitab sul igapäevaselt toime tulla, kuid teine kogub end tasapisi just eriti keerulisteks aegadeks, mil mitte kuidagi muudmoodi ei saa. Seetõttu ongi meelerahufondi kogumine aeglane, kuid see-eest peaaegu märkamatu (ei mõjuta igapäevaelu) ja raskesti kättesaadav (ilma kaardita arvel).

Sellised mõtted siis seekord. Oma kuu-eesmärgi täitmiseks sorteerisin välja riided, mida võiksin müüa. See on minu jaoks tohutu eneseületus, kui ma need nüüd kuhugi ülesriputatud saan ja kui peaks õnnestuma mõni tõepoolest ka maha müüa. 


Kevadet oodates
Elli


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg