Otse põhisisu juurde

Veidi sellest, kuidas elu muudkui juhtub...


Kogun hoolsalt rahatarkuseid. Sel kuul olen surfanud veidi Rahafoorumis ja võtsin lugemiseks Teet Parringu raamatu " Kuidas kodustada raha". Kui ma selle raamatu kohta Googlest infot otsima hakkasin, siis pakkus Google mulle üheks otsinguvariandiks: kuidas kodus raha teha 😁 Mõtlesin, et paistan vist isegi Googlele meeleheitlik välja ja ta soovis mind veidi aidata😂.  Keskendun kõikides allikates hetkel eelkõige sellele, kuidas hoida fookus tulude ja kulude kontrolli all hoidmisel, säästude kogumisel ja üleüldse paremini toime tulemisel. 


Räägin veidi tarkustest, mida olen kogunud ja siis peatun veidi pealkirjaga seotud teemadel.
Taavi Pertman jagas Kogumispäevikus oma artiklit Mida ma õppisin Delfi kommentaariumist. Mind tabas seda lugedes lausa suur "äratundmisrõõm", sest mina olen elu aeg olnud just üks nendest, kes ruttavad kohe põhjendama miks ei saa, et kuidas mul on väike sissetulek, pere, kohustused ja kõik muu.  Ma mõtle(si)ngi nii. Nagu silmaklapid oleksid peas ja muu maailm minuni ei paista. Mul puudus teistsugune kogemus, et saab küll, kui sa hakkad midagi teisiti tegema. 

Üks tarkus, mis mind Rahafoorumis väga kõnetas oli: Eksponentsiaalne vähenemine  - see tähendab, et sul tuleb aja möödudes maksta järjest suuremaid summasid selleks, et säilitada oma senist elukvaliteeti...". Nagu püüaks vesiliivast end välja kaevata, mida enam kaevad (laenad ja elad palgapäevast palgapäevani, omamata sääste või mingeid konkreetseid plaane olukorra muutmiseks), seda enam tegelikult sisse vajud. Ja see langus on ajas kiirenev, mida on hirmutav teada....Jama värk ju....Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui sul on rahadega jamasti ja sa ei tee midagi, et seda muuta või ei näe võimalusi, midagi ette võtta, siis võid päris kindel olla, et peagi on kõik veel s...temini. Selle koha peal jõudis mulle kohale lause, miks on vaja alustada kohe. Enamasti käib see küll investeerimise kohta, aga ka üldüldiselt kulude ja tulude kontrolli alla võtmine on väga oluline samm. 

Teine rahatarkus tuli mul siis juba Teet Parringu raamatust. Ma pole lugenud raamatut "Rikas isa, vaene isa" või võibolla olen kunagi ammu, kuid ei osanud üht olulist seost sellest raamatus märgata. 
See on kulude ja tulude omavaheline suhe. Eelkõige kõnetas mind tabel, kus on selgelt öeldud, et laenu võttes suurendad sa oma tekkinud kohustustega kulud tuludega võrdseks ja tuluteenivate varade soetamiseks raha ei jätkugi. 
Minu hetkeseis

Ma mõistan, et see peaks olema niisamagi mõistetav, kuid päriselt ka - ma pole osanud sellele nii mõelda. Eelkõige siis sellele, et kui ma hoian kogu aeg laenudega kulud kõrged, siis mul ei tule kunagi aeg, mil saaksin mõistlikult oma varasid kasvatada. Ideaalis siis ka tulu teenivaid varasid, millega võiks jõuda kunagi eksponentsiaalsesse kasvu, selle asemel, et olla pidevalt eksponentsiaalses languses. 
Varade kasvatamise tabel

....aga samal ajal, kui ma neid tarkuseid kogun, minu elu muudkui juhtub. Hiljuti oli tuludeklaratsiooni täitmise aeg ja oli meilgi rõõm, et saame sealt arvestatava summa tagasi. Osa sellest summast läks segasteks väljaminekuteks, millest ma täpsemalt rääkida ei saa, kuid siis jäi alles kena summa, millest lootsin osta enda autole suverehvid, lapsele uue madratsi, sest vana on hakanud sõna kõige otsesemas mõttes vedrusid välja viskama ning siis oleks jäänud veidi minu pliidifondi, kuid siis selgus auto ülevaatusel, et peame selle vanadaami remonti viima, sest tal ilmnesid varjatud puudused. Kõik minu ilusad plaanid jooksid liiva. 
Peale autoremonti oli mul sellest kenast summast alles vaid 50 eurot, selle eest saab ühe suverehvi. 😛 Seega pean nüüd hoopis oma pliidirahast näpistama, et saaksin suverehvid muretsetud, sest märtsi lõpp polegi ju enam nii kaugel ja lapse madrats peab veel veidi ootama või kui laps ikka väga kurdab, siis on ainus võimalus mul see raha kogutud pliidirahast võtta ja see tegelikult sulatab minu kogutu peaaegu olematuks. Teeb ju kurvaks ja tahaks kõigele käega lüüa, aga ei saa ega tohi. Pean hoopis rõõmu tundma, et mul oli juba midagi kõrvale pandud, sest muidu oleksin taas pidanud krediiti kasutama. 

Olen hetkel kõigi vajalike kohustustega toime tulnud, kuid see näitab aina enam, et selline hädaabifond on ülivajalik. Kahju ainult, et minu soov elektripliiti osta lükkub taas kuu või paar edasi. Hea, et vana veel vapralt vastu peab. 
Mõtisklesin siin veel endamisi, et meelerahufond peab kindlasti olema hädaabifondist eraldi. Need on kaks täiesti eraldi fondi. Üks aitab sul igapäevaselt toime tulla, kuid teine kogub end tasapisi just eriti keerulisteks aegadeks, mil mitte kuidagi muudmoodi ei saa. Seetõttu ongi meelerahufondi kogumine aeglane, kuid see-eest peaaegu märkamatu (ei mõjuta igapäevaelu) ja raskesti kättesaadav (ilma kaardita arvel).

Sellised mõtted siis seekord. Oma kuu-eesmärgi täitmiseks sorteerisin välja riided, mida võiksin müüa. See on minu jaoks tohutu eneseületus, kui ma need nüüd kuhugi ülesriputatud saan ja kui peaks õnnestuma mõni tõepoolest ka maha müüa. 


Kevadet oodates
Elli


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Säästufondid

 Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada minu jaoks väga hästi toiminud süsteemist, mis aitas mind välja palgapäevast palgapäevani hädavaevu toime tulemise nõiaringist. Tänu ümbrikumeetodile olid minu eelarves olevad kategooriad jagatud reaalseteks rahaümbrikuteks. Iga kuu lisasin sinna mingi summa ning kuu lõpus sain otsustada, kas panen selle summa suuremasse säästu või jätan samasse ümbrikusse/kategooriasse alles.  Mul hakkasid selviisil tekkima tasapisi igas kategoorias minisäästud (neid nimetatakse ka sinking funds).  Tänu sellele jäin ma iga kuu paremini eelarvesse ning samas hakkasid tekkima väikesed lisasäästud.  Näiteks riiete kategooriasse lisan ma enamasti 30-50 eurot. Seega võis paari-kolme kuuga sellesse kategooriasse koguneda juba ligi 100€. Kui samal ajal hoida pilku peal oma garderoobil ning jalatsite riiulil, saab kenasti teha plaane, millal ja milleks see raha kulutada. Mina kulutasin sel kevadel lapse lõpupeoks kleidi ja uute jalanõude ostmiseks. Kui on teada, et mõni

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg

Pealkirjata lugu :D

 September sai läbi ja suur oli minu üllatus, kui lõpetasin selle 341 euroga pangaarvel. Tegelikult oli vaba kuluraha alles isegi 371€, sest rahakotis oli veel alles 30€ toiduraha.  Ära said ju peetud kõik sünnipäevad. Pulmast pidin küll haiguse tõttu loobuma, kuid kingitus ootab pruutpaariga kokku saamist. Eelarvesse ei olnud arvestatud raha, mis kulus ravimitele, kuid ilmselt samal ajal tuli kokkuhoid kütusekuludelt, sest ma ei sõitnud kaks nädalat eriti kuhugi. Kuna mulle tundus kuu alguses kõike nii palju ja raha peale puhkust pigem väga täpselt, siis olen igatahes ise küll väga üllatunud.  Me siin saime vahepeal taas koroonaga pihta. Muidu polnudki seekord väga hull, kuid mul oli probleeme, et köha lahtisemaks saada. Jõin aga meega teed, sõin igasugu tablette sisse, aurutasin ja tegin sinepi ja meeplaastreid. Lõpuks oli kõige suuremaks abimeheks ikkagi saun. Aururohke leil ning ma ei tea, kas see ka aitas, aga igatahes hõõrusin end igaks juhuks ka veidi soolaga kokku.  Kes nüüd mi