Otse põhisisu juurde

Autosõit on ajavõit

See kuu on Kogumispäevikus siis transpordikuu ja eks püüdsin minagi oma transpordikulud üle vaadata. Meie peres on kaks vanemat autot. Keskmine kulu autodele ja sõidukuludele jääb aastalõikes ilmselt kuhugi 300-350 euro kanti kuus 😨. See teeb ju 17-18% meie kuu sissetulekutest. Lapsed kasutavad ka ühistransporti punktist A punkti B liikumiseks, kust enamasti peab veel edasi auto või kondiauruga liikuma, sest elame suhteliselt metsas.  Meie mehega liigume igapäevaselt autodega, sest kahjuks ilma nendeta läheb võrdlemisi keeruliseks. Ma vist olen mõnes teises postituses sellest ka põgusalt rääkinud, aga täna siis veidi põhjalikumalt meie liiklemistest.

Elame ca 20km kaugusel ühest väikelinnast ning ca 35km kaugusel Tartust. Kogu meie elu: töö, koolid, sisseostud, käib põhiliselt Tartu suunal.
Kui me kolisime, siis oli kindel otsus, et lapsed saavad põhikooli lõpuni jätkata 17km kaugusel asuvas koolis, kuid häda on sellest, et see asub "vales vallas" ja lausa teises maakonnas. Seega peame igal hommikul viima lapse 7km kaugusele vallabussile. Õnneks isa töötab samas asulas, kus asub kool ja osa sõite annab isaga ühendada, kuigi graafikuga töö ei ole soodne pereeluks. Enamus ajast olen mina meie pere logistik, kes teab kes, kus ja mis ajal liikuma peab. Mõnikord on see päris keeruline ja noorem kutt peab nt ootama 1-2h, sest mul on tööl koosolek ja isa on õhtuses vahetuses. Liinibusse(Tartu suunas) meie koduni ei liigu. Kolm bussi peatuvad kodust 2,5km kaugusel, kuid see on lisa rahakulu ja reedeti on tihtipeale keeruline bussi peale saada, sest buss on liiga täis.

Kõige lihtsam oleks olnud lapsed kohaliku valla kooli panna, mis asub 7km kaugusel ja kuhu viib kohe maja eest vallabuss, kuid vanemal lapsel oli sel hetkel põhikooli viimane klass algamas.....ja ma tean, mida tähendab kooli vahetus, sest olen pidanud oma elus kolimise ja muude elumuutuste tõttu mitmel korral sõbrad maha jätma. Hetkel tuleb veel mõned aastad nooremale kutile pidevalt taksoks olla. Lisaks igapäevasele kodu-kool suunale on meil veel trenni viimise-toomise sõidud ja mõnikord ka sõpradele külla minemise sõidud.

Seega tunnistan ka ise, et transpordi osas oleme oma elu päris parasjagu keeruliseks osanud elada, kuid oma kena kodu nimel olen ma nõus seda kõike taluma.
Elukoha vahetus tooks ju suure languse transpordikuludes, kuid hetkel on nii ja jääb ka nii.

Mida siis teha, kui autod on praktiliselt vältimatud. Mõned meie nipid:
- madala kütusekuluga autod (diiselkütus, keskmine kulu 5,4l/100km)
- odavad/lihtsad  autod (mida vähem elektroonikat, seda lihtsam ja vastupidavam masin, erinevatel markidel on väga erineva hinnaga varuosad)
- kombineeritud sõidud (seda saame kahjuks harva kasutada, sest kohalikke, kes meiega samas suunas liiguksid, on vähe, kuid linnasõidud oleme mõnikord kombineerinud teiste lastevanematega)
- madala hinnaga kütus ja sooduskaart. Viimane ost: 1.27 liitrihind (GoOil)
- parkimiskoht olgu tasuta (nt. töö juures, kesklinnas üle jõe, poodide parklates - osad neist ka paraku tasulised) Viimane kord hoidsin nii kokku 5 eurot, sest parkisin Tartu kesklinnas üle jõe, kus on tasuta parkimise võimalus.
- niisama lustisõite ei tee
- koolist linna on poiss kasutanud tihtipeale tasuta bussisõitu. Näiteks kaheeurose kino päeval saab nii ikka väga soodsa kinokülastuse. Eriti, kui kinost snäkke ei osta, vaid võtad nt mõnest poest kaasa limonaadi ja krõpsupaki. Loomulikult võib ka täitsa söögivabalt kinos käia.
-autode ülalpidamiskuludes saame nii palju kokku hoida, et valin alati kõige soodsama kindlustuse, remontida laseme tuttava mehhaaniku juures, meile lähedal asuvas garaažis. Lihtsamad tööd teeb mees ise. See on suur kokkuhoid tunnitasu arvelt, mis linnas on juba 20-30 euro kandis. Varuosade suhtes peab leidma kesktee kvaliteedi ja hinna suhtes, sest ainult hinda vaadates võib lõpuks hoopis topeltsumma kuluda, kui varuosa paari kuu pärast taas otsad annab.
- alati ühendame erinevaid sõite ( nt lapsele järele minnes saan ka poes või raamatukogus ära käia jne)

Kindlasti saaks veel paremini. Mõtlesin välja mõned võimalused:
- vahetada elukohta (see tooks suurima kokkuhoiu, kuid ma armastan oma kodu)
-lapse koolivahetus säästaks ilmselt kuni kolmandiku kütusekulust
- kombineerida tuttavatega rohkem sõite.
- kuni 10km sõidul kasutada tihemini jalgratast (laps sõpradele külla, mina poodi piima järele)
- sõita autoga maakonna piirini ja siis sealt edasi tasuta bussiga
- gaasiküttega auto on ka kindlasti soodne, kuid selle paigaldamine tundub maksvat varanduse...

Huvi pärast tegin väikesed arvutused seoses emadepäevaga. Nimelt tekkis mul mõte, et kui keeruline oleks autovabalt emale külla minna. Mu ema elab ca 45km kaugusel.
Esmalt tuleks alustada minekut pooletunnise jalutuskäiguga bussijaama. Seejärel peaks sõitma Tartusse, kust saab mõningase ootamise järel ümber istuda järgmise sobiva bussi peale. Seejärel ootaks taas ca 40min jalutuskäik. Bussiaegu uurides sain teada, et ajaliselt kuluks mul ema juurde ja koju tagasi tulemiseks 5h20min. Marsruut oleks 120km pikk, millest üle10km oleks vaja läbida jalgsi.
Autoga ema poole minnes sõidan edasi-tagasi umbes 90km ja ajakulu on ca1h30min. Seega võtaks see minek autota kolm korda rohkem aega.
....aga ehk tuleks see siiski soodsam??? Väikesed arvutustööd näitavad, et kogu perega minnes oleks bussisõidu kulu 22 eurot. Autoga arvestan 5-6l kütust, mis teeb hetke hindade juures maksimaalselt 8 eurot. Autokulu jms ei arvesta, sest autode olemasolu tõttu on need kulud mul ju niikuinii. Seega oleks see isegi rahaliselt kahjulik (va juhul, kui läheksin üksinda, kuid enamasti käime ikka kolme-neljakesi).
Seega ei tähenda autovabalt liikumine alati säästu ja on lausa ebamõistlik. Seetõttu ei hakanud ma sel kuul kaasa tegema erinevates autovabaduse väljakutsetes.
Ainuke, milles osaleda plaanisin, on säästa 10%. Selle täitmiseks ostsin kütust soodsaimal päeval ja terve päeva linnas veetes leidsin endale tasuta parkimiskoha. Üldine kulu tuleb siiski suhteliselt sama, sest pidin tegema sõidu teise Eesti otsa.

Maikuu on väga suurte väljaminekute kuu, kuid sellest juba mõnel teisel päeval pikemalt. Püüan ikka igatpidi oma eesmärke silma ees hoida, kuigi aegajalt tekib tohutu väsimus ja tahtmine kõigele käega lüüa. Paraku pole see ju võimalik, niisiis .... ei noruta siin midagi :)

Tervitades
lootusrikas Elli



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg