Otse põhisisu juurde

Hullumeelne juuni...

Juuli on täie hooga juba alanud, kuid mul on veel juunikuu kokkuvõtegi tegemata. See oli üks päris hullumeelne kuu. Rahalises mõttes oli pidevalt tunne nagu ameerikamägedel ja pidevalt oli õhus küsimus, kas või kuidas me kuu lõpuni välja veame.

Esimesed kukeseened

Mõnikord lihtsalt on nii, et igasugused üritused langevad ühele ja samale kuule.
Juunis oli meil sel aastal kolm lõpetajat, üks juubilar, pereliikme sünnipäev, Riia reis ning jaanipäev. Meie suve suursündmuse Rally Estonia 2019 passid oli vaja ka selle kuu eelarvest välja osta, sest hilisem kokkuhoid on märkimisväärne.

Uskumatu, aga ma olen elus ja isegi veidi plussis. Teen siis kõigest väikese kokkuvõtte:
Riia reis toimus kohe juuni alguses. Saime tuttavate kaudu kaasa grupiga, mille bussisõidu tasu edasi-tagasi oli vaid 15 eurot inimene. Lisaks siis loomaaia ning automuuseumi külastus. Kõik piletid kokku 55 eurot. Reisiraha võtsin allesjäänud säästudest. Mingeid erilisi kulutusi me reisil ei teinud. Paar söögikorda ja mõned meened. Reisi kogukuluks kujunes 97 eurot.

Siis algas suur lõpupidude ja sünnipäevade trall. Lõpupidudeks kulus kokku lillede, kaartide ja kaardi vahele läinud sisuga ümardatult 90 eurot. Juubilarile kaart, lilled ja kingiraha kokku 55 eurot. Seega saab siit kokku juba 145 eurot.

Selleks, et veidigi kokku hoida, oli meil kindel plaan sel aastal mehe sünnipäeva mitte pidada, kuid lõpuks kukkus kõik välja nii nagu alati. Õigel päeval tuli üks sugulaste perekond meile külla ning nädal hiljem võõrustasime sõprade seltskonda. Tagantjärele arvutades oleks ilmselt soodsam tulnud üks pidu pidada. Pean piinlikkusega tunnistama, et ma päris täpset summat ei teagi, aga mõlemad peod jäid  ca 35-40 euro kanti. Õnneks oli mul jaanipäevaks valmistatud 6kg šašlõkki, millest osa tegime siis päev enne sünnipäevalauale. Poe šašlõkiga oleks vähemalt 10 eurot arvele juurde läinud.

Jaanipäeval käisime ise külas ja võõrustasime ka külalisi. Kogukulu: ca 30 eurot.
Kui need summad kõik kokku lüüa, teeb see 424 eurot. Reisiraha oli mul olemas, seega jääb alles 327 eurot, mis pidi tulema pere igakuisest eelarvest.
Kuidas me siis ikkagi ellu jäime?
1. Osa sünnipäevaks saadud kingiraha läks tagasi ringlusesse, et pidulauda katta ja jaanipäeva pidada.
2. Suutsime taas veidi müüa asju, mida meil endal vaja pole.
3. Sain käia mõned päevad lastega hooajatööd tegemas.

Kogu selles arvepidamises on üks suur viga, mida ilmselt nii mõnigi teist märkas....osa arvutusi on tehtud umbes-täpselt, sest minu eelarve pidamine on hetkel kiires elutempos täiega omadega uppi lennanud ja elan päev korraga. Püüan seda viga kiiremas korras parandada.

Vaatamata sellele on ka ühtteist positiivset:
1. Igakuine krediitkaardi tagasimakse sai tehtud ja ma ei pidanud sealt sentigi tagasi näpistama.
2. Lisatööga teenitud rahast olen püüdnud osa taas kõrvale panna.
See on ülioluline, sest puhkuserahadega kaotasin tulumaksu maha võtmise tõttu korraliku summa ja minu järgmise kahe kuu eelarves on üle 200-eurone auk ja seda on vaja täita, sest muidu olen septembris väga suurtes raskustes.
PS. Kuulun ka nende õnnelike hulka, kelle puhkus kestab 56 päeva.
3. Suvel on meil mõned kulud õnneks väiksemad kui talvel: nt elektriarve, vanema lapse koolikulud, ühe auto kütusekulud.

Tutvusime ralliradadega. Alaküla hüpe.


Ilmselt on enamus huvilisi tutvunud meie puhkuseplaanidega , millest põhiline plaan on veeta koos lastega kodus toredalt aega. Praegusel hetkel ei ole kaugemad reisid meie prioriteediks ja seetõttu ka nii lihtsad puhkuseplaanid. 😊

Juba sellel nädalal on ralli, mida ootame pikisilmi ja ilmselt ülejärgmisel nädalal teeme ühe pisikese reisi pealinna. Noorem laps puhkas juba terve nädala mere ääres elavate sugulaste juures. Väike vaheldus ikka.
Mina igatsen niisama olemist ja õnneks on see hetk ka saabunud, et saan veidi lihtsalt olla, puhata, nautida ning tegeleda asjadega, mis mulle tõeliselt meeldivad. 



Puhkust nautiv Elli



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg