Otse põhisisu juurde

Alustame algusest...

Alustasin juba eile selle postitusega ja panin isegi korraks üles, kuid siis mõtlesin, et mis ma ikka virisen. Kogumispäevikus võib hetkel väga palju leida postitusi teemal, kes saab säästa ja kes ei saa. See tekitas minus soovi veidi oma minevikus sorida ja teada anda, et mina pole küll hõbelusikas suus sündinud. Kõik on tulnud ikka iseenda raske töö ja pingutustega. Pole mõtet teisi kadestada. Tundke teiste õnnestumistest head meelt ning uskuge, et ka teie olete kõike head väärt.
Mina endiselt usun, et igaüks saab midagi säästa. Summad ja võimalused on muidugi erinevad.





Kui me keskendume sellele, miks me ei saa, siis ei näe me lahendusi. Eelkõige tuleb mõelda sellele KUIDAS?/MILLEST? ma saaksin säästmist alustada. Kasvôi üks imepisike muutus ja positiivne samm võib esile kutsuda suurema muutuste jada (nt mündipõrsas, digikassa või 5-10 eurot iga kuu kaardita arvele).
Mulle meeldib Henry Fordi lause: Kui sa usud, et sa saad sellega hakkama, siis on sul õigus või sa usud, et sa ei saa hakkama, siis on sul samuti õigus. Kui sa juba ette usud, et sa ei saa sellega hakkama, siis sa ju ei tee ühtegi sammu selleks, et midagi võiks õnnestuda või paremaks muutuda. Seega julgustan teid vähemalt alustama, kes veel kahtleb. Sellest pole midagi, kui ei õnnestu kohe nii nagu alguses planeeritud oli. Peaasi, et algus on tehtud ja mõtted õiges suunas.

Aeg siis uue aasta eesmärgid paika panna. Minu selle aasta eesmärgid:
1. Suurendada meelerahufondi 600 euro võrra ehk siis teha igakuised 50-eurosed püsimaksed sellele kogumisarvele.
2. Hädaabifondi suurendan 500 euroni. Hetkel veel puudu 200 eurot ja kui mingeid üllatusi ei tule, siis peaks see kiiresti täis saama.
3. Täita üks suur unistus ja ehitada valmis saun. See maksab umbes ühe soojamaareisi jagu, kuid saun on püsiv asi iganädalaseks lõõgastumiseks, soojamaareis vaid nädal-paar tõenäoliselt väga kenasid mälestusi....küll ma nende mälestuste kogumiseni ka jõuan. Esialgne eelarve on ca 2000 eurot.
4. Hetkel olen järelmaksude osas kahevahel. Kuna suurem osa intressi on juba makstud, siis ilmselt lasen neil lihtsalt lõpuni tiksuda, sest ma ei näe kasutegurit. Üks lõpeb septembris ning teist võibolla boostin veidi topeltmaksetega, sest see kestaks veel 18 kuud. Järgmise aasta aprilliks peaksime olema järelmaksu- ja laenuvabad (va kodulaen).
5. Kodutehnikast ja mööblist vajaks uuendamist kiiremas korras külmkapp ja üks voodi.
6. Tänu kesiste võimalustega lapsepõlvele on mul probleem iseenda väärtustamisega. Ma võin vabalt kulunud või parandatud riietega veel praegugi ringi käia, sest nad ju veel nö käivad küll. Mõtlesin, et uus aasta võiks olla iseenda rohkem armastamise aasta ning igas kuus võiksin osta ühe riideeseme või jalanõupaari, mida mul on väga vaja on (nt teksad, tööpluus, pliiatsseelik, korralikud peokingad, bleiser, talvesaapad - kui talv ikka tuleb jnejnejne). Võimalik, et osa sellest tuleb ka taaskasutusest, kuid eesmärk on siis iga kuu uuendada garderoobi ühe korraliku ja hästiistuva riideeseme võrra.

LISATUD: Ahjaa, kes kogu blogi pole läbi lugenud, see vist tahaks teada, milliste summadega opereerime. Mõlema pereliikme netopalgad jäävad endiselt alla 1000 euro. Koos toetustega on kuusissetulek veidi üle 2000 euro, millest tuleb maksta kodulaen, väikelaen ja kommunaalid. Lisaväljaminek on kaks vananevat autot, mis on igapäevaselt kasutuses. ...no ja siis söök, riided, ravimid jms pudi-padi.
Nendele, kes esmakordselt siin ja tundub, et supleme rahas, soovitan alustada esimesest postitusest. Eelmise aasta jaanuarist septembrini oli meie elu nagu ameerikamägedel.

Seekord siis sellised eesmärgid.
Jälgin hoolega ka kogumipäeviklaste eesmärkide seadmist ja täitumist. Minu jaoks on see igatahes väga innustav olnud. Jõudumööda osalen kindlasti ka igakuistes väljakutsetes, kuid võibolla mitte nii järjekindlalt, kui eelmisel aastal.


Endiselt säästulainel
Elli










Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg