Kuidas hakkama saada vol.2 ja ostupaanika

Appi! Mind tabas nädalavahetusel mingi kummaline ostupaanika. Nimelt sai tegelikult juba neljapäeval suuremad ostud ära tehtud, kuid kuna mul oli laupäeval vaja ekstra linna minna, et koertele konserve, puugitilku ja ussirohtu osta, siis käisin ka turul ja toidupoes, kuigi mu külmkapp ei olnud veel sugugi tühi.
....ja siis see juhtuski. Ma muudkui ostsin igasugu toiduaineid kokku (räime, sinki, peekonit, hakkliha, krabipulki, röstsaia jne). Külmkapp sai ikka triiki täis. Öösel ärkasin üles mingi kummalise ägina ja undamise peale. See polnud nüüd ohtlikult vali, kuid siiski piisavalt kõva, et mind üles ajada. Meie 18a vana külmkapp ägises sellest söögilaadungi külmutamisest. Kuulatasin tükk aega hirmuga, et ega ta nüüd kavatse otsi andma hakata, kuid mingil hetkel ta siiski vaikis ja uinusin.

Hommik kodukontoris 

Kuid selle ostuhullusega tõusis minu sellel kuul söögile kulunud summa juba üle 300 euro. Kui soovin eelarvesse ehk 400 euro piiridesse jääda, siis peaksin põhimõtteliselt ülejäänud 15 päeva hakkama saama 70 euroga ja ma arvan, et hea planeerimise korral oleks see isegi võimalik, kuid ma ei tea, kas ma olen selliseks pingutuseks valmis. Inimene pingutab ju täpselt nii palju, kui tal on vaja pingutada, sest praegu ei ole meie olukord veel nii kriitiline, et oleks vaja pingutada.

Minu elus on olnud küll mitmeid selliseid väga keerulisi hetki, kus on tulnud end maksimaalselt kokku võtta. Alguse sai see juba lapsepõlvest, kui vanemad lahutasid ja meil tekkis olukord, kus jäime õega nädalaks või paariks kahekesi (13a ja 15a), ma enam nii täpselt ei mäleta. Tean vaid seda, et raha meil praktiliselt polnud ja me ei teadnud kui kaua me peame niimoodi hakkama saama. Õnneks oli meil piima ja kartulit. Vähese raha eest, mis mul oli, ostsin meile mõne paki kukesuppi. Piima ja kartuliga saab ju teha igasugu roogasid. Kuigi 15-aastasena polnud ma veel mingi eriline kokkaja. Põhiliselt sõime siis praekartulit ja meie lemmikmagustoit oli nendel päevadel piimakissell.

Ülikooli õpingute ajal mul vanematepoolne toetus puudus, kuid elasin juba koos oma tulevase
abikaasaga ning tema palk oligi meie peamine sissetuleku allikas. See oli 90ndate lõpus ning mingil hetkel läksid nende firma seisud nii hapuks, et mees ei saanud 3 kuud oma palka kätte. Kui esimesel kuul oli mul totaalne paanika, siis kolmandaks kuuks olin juba meister piskuga läbi ajaja. Õnneks oli mul ju võimalus õppelaenu taotleda ja olin selle summad iga kuu peale ära jaganud. Sel hetkel oli mul väga täpselt rahad iga päeva peale ära jagatud. Päevaraha oli vaid mõned kroonid. Tegin iga nädal söögikorra kaupa menüü kõige odavamatest toitudest, mis ma teadsin. Mäletan hästi, kuidas ma mehega pahandasin, kui see näiteks liiga paksu vorstiviilu leivale pani või niisama viilu vortsi endale suhu pistis, sest tema kodus ei olnud kunagi puudust olnud, kuid mul polnud ju pärast piisavalt materjali kastme jaoks.

.....arvan, et kõik peavad lapse ootust ja sündi kõige õnnelikumaks ajaks oma elus. Riik on selleks andnud toetused, et noor pere saaks oma lapsele kõik hädapärase osta ja siis, kui sa tunned, et kõik on väga hästi....siis hakkab juhtuma....Esmalt tegin ma seitse kuud rasedana avarii, milles jäin ise õnneks küll füüsiliselt praktiliselt terveks, kuid kogu minu dekreediraha läks autoremondile. Paar kuud hiljem sündis siis meie teine laps ning tol ajal käis kahjuks palju arveldamist veel sularahas. Nii oli minu rahakoti vahel kogu sünnitoetus ja pool mehe palka, mille pidime panka viima, et saaksime arved interneti teel ära maksta.....ja ma kaotasin (või varastati) selle rahakoti ära kogu rahaga. Oh neid olekseid ja polekseid ning iseenda hurjutamist, kuidas oleks kõike pidanud teistmoodi ja paremini tegema, kuid tagantjärele tarkus on see kõige kehvem.....See on ainus kord minu elus, kui ma palusin oma emalt rahalist abi. See tähendab laenasin talt veidi raha, mille järgmisel kuul loomulikult jälle tagasi maksime. Kuid laenusumma ei olnud suur ja pidime taas väga kokkuhoidlikult selle kuu aega hakkama saama.

Eelmise masu ajal saime siis pihta sellega, et mees jäi aastaks tööta. Ta küll püüdis haarata igast juhutööst kinni, mis talle pakuti, kuid põhiliselt elasime, siis minu sissetulekust ehk siis tol hetkel lasteaiaõpetaja palgast. Peale seda sai ta mõneks ajaks hooajalisele tööle, st suvel oli kõik tore ja hea, sest peres oli kaks sisssetulekut, kuid talvel pidime 4-5 kuud vaid ühe palgaga hakkama saama.

http://kaisaaforismid.weebly.com/elu.html

Kui ma nüüd kõigele sellele tagasi mõtlen, siis on meil praegusel hetkel ikka vägagi stabiilne olukord. Kuid natuke pingutada võiks ju siiski. Hetkel on mul sügavkülmas piisavalt kraami, et vähemalt nädala aja põhitoidud planeerida. juurde tuleb vaid osta piima, hapukoort, leiba ning veidi võileivakraami. Sean endale eesmärgi jääda siiski võimalikult 400 euro lähedale, üle saan minna maksimaalselt 50 euroga, sest ülejäänud raha on juba ära planeeritud. Maksin pool ühest järelmaksust ära ja järgmisel kuul loodan sellega nulli saada (sain oma lisalepingu tasu, kuid vähem, kui esialgu lepingus kirjas, sest mul polnud võimalik kõiki kohustusi eriolukorra tõttu täita). See kuu tuleb osta veel suverehvid, kuigi tänane ilm on vägagi talvine. Seega priisata ei saa, kuid midagi hullu ka pole... Pealegi, mul on ju nüüd säästud, mida vaikselt kasvatan. Varasematel aegadel elasime pidevalt palgapäevast palgapäevani ning säästsime vaid konkreetsete asjade tarbeks. Siis mul puudys tarkus, et igaüks saab ja peab kasvõi veidihaaval säästupuhvrit kasvatama.

Ostuhullust säästur
Elli