Otse põhisisu juurde

Kui raha jääb puudu

...siis tuleb seda juurde teenida. Kuna mul ei olnud ümbrikus piisavalt raha, et riideid osta, siis oli vaja mul välja mõelda, kuidas seda raha juurde tekitada. Seda polnudki vaja pikalt nuputada, sest sain eelmisel nädalal taas kutse põllule. Arvasin ju, et ma ei hakka praegu töö kõrvalt niimoodi rabelema, aga kiusatus oli suur, sest kes see jätab raha maha vedelema. No päris nii kerge see ka ju pole ja kohati kipub elu jälle hullu panemiseks kätte ära minema. 

Näiteks 21. juuni nägi välja umbes selline:

4.00 äratus. Kell 5-10.30 põllus. Mäletate ikka, mis ilm nädala alguses oli? Kauem poleks kuidagi olla saanud, sest kuumus ajas südame pahaks. 

11.00-13.00 veidi tööd arvutis. 

13-15.30 linna söögikraami ostma, sest järgmisel päeval oli vaja ära sööta/joota ligi 20 inimest, kes meiega ühiselt lapse lõpupidu tähistama olid kutsutud. 

16.00 koju tagasi ja ruttu pessu....siis end korda sättida, sest ees ootas kalli sugulase lõpetamine. 

17.30-23.00 sugulase lõpupidu. 

23.30 voodi....kui selle palavusega veel veidigi magada ka saaks, sest panin 7.00-ks kella helisema. Hommikul oli vaja elamine paari tunniga üle tõmmata. Kell 10 läksime juba kodust ära, sest see päev oli meie lapse lõpupidu. Sellest kujunes üks väsitav, aga väga tore päev, mis jõudis õhtusse umbes kella kahe paiku öösel. 



Alustasin teemat riiete ostmisega ning seetõttu teen siia siis pisikese kokkuvõtte. Minu garderoobi lisandus pidulikum kleit, pikem seelik, poolpikad ja ühed hästi lühikesed püksid ning üks maikalaadne särk. Kõik kokku läks maksma 92 eurot. Praeguseks olen juurde teeninud 70 eurot. Homme ja võibolla ka ülehomme lähen veel põllule. Rohkem kahjuks ei saa, sest päristöö nõuab enne puhkust veel veidi enam tähelepanu ja viimaseid pingutusi. Keegi peab ju kodus ka peenrad ära rohima ning korda hoidma. 

Ahjaa, noorem laps sai ka veidi garderoobi uuendust. Selle raha sain osaliselt võtta lõpupeoks kõrvale pandud rahast, sest meil ei kulunud nii palju, kui olin arvestanud.  

Nüüd siis viimased pingutused ja võite vaid aimata, kui väga ma puhkust ootan. 

Puhkuse ootel 

Elli




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o

Kaoses ei ole korda

Tere taas! Sain ühe kirja, kus üks blogi jälgija andis teada, et ei jõua minu tegemistel instagrammis silma peal hoida ja sooviks väga teada, kuidas mul läheb ning et võiksin ikkagi ka blogisse endast mõnikord veidigi teada anda. Mõistan, et tõesti ei peakski keegi 24/7 kellegi elu jälgides internetis istuma. Seega teen siis siia ka üle pika aja ühe väikese kokkuvõtte.  Tillu kohvikus Olen ikka veel töötu ja see on minu vaba valik. Käisin sügisel alustava ettevõtja koolitusel ning tundsin, et väsisin pikkadest koolituspäevadest ikka veel liiga kiiresti ära.  Seetõttu sain aru, et vajan veel veidi aega, et taastuda. Saan mõned kuud töötuhüvitist ning seega ei ole mul rahaliselt vaja väga palju sellele mõelda, kuidas me igakuiselt hakkama saame.  Ma ju ei tea, kas või millal mu elus enne pensionit veel nii vaba perioodi enam tuleb. Seega püüangi sellest nüüd siis viimast võtta. Kui hüvitis läbi saab, siis saan vajadusel sügiseni veel vabalt kodune olla.  Peamiselt tegelen hetkel siis kod