Otse põhisisu juurde

Rahaasjadest rääkimine


Kas rahast peaks rääkima? Kui palju peaks rahast rääkima? Kellega võiks rahast rääkida ning kellega mitte? Kui isiklik asi on ikkagi rahateema? Mina olen siin püüdnud ikka mõned numbrid ka letti lüüa, et oleks mingigi aimdus, milliste summadega me igakuiselt hakkama peame saama, et oleks võimalik veidigi võrrelda, et kus mu lugejad võrreldes meie perega siis asuvad. 

Rahatarkust ei ole mitte kunagi liiga palju :) 

Kogumispäeviku aastal oli mul mõnikord hea meelgi, et paljud pered ei suuda end meie teemadega samastada, sest tundus, et neil on kõik palju paremini. Samad tunded ja mõtted ka minu blogi jälgijate osas. Näen ju statistikast, et mõni sipsab korraks mõnele jutule ning ilmselt tunneb, et see pole tema jaoks, kuid aegajalt võtab keegi kogu blogi lugemise ette ning loodan, et ta lahkub siit mingi mõttega....kas siis sellega, et "huuuhhhh!!!, meil on ikka palju parem" või "ohh, mis tal viga rääkida!" võibolla aga hoopis väikese tõukega, et "kui nemad said sellises olukorras hakkama, siis saame meie ammugi, mis siin ikka viriseda" või siis "oi, kui sarnane olukord". :) ....ahjaa see jäi lisamata "on ikka segane" :D Minu suur lemmik D. Ramsey ütleb ka, et need inimesed, kes oma rahaasju korda seavad on "imelikud inimesed" võibolla oleks isegi eesti keeles õigem tõlkida "veidrikud" (weird people). 

Seega on minu blogi jälgijatel võrdlemisi hea ülevaade meie rahaasjadest. Minu arvates peaks neist üldse palju rohkem rääkima ning kindlasti mitte sellest vaatenurgast, et raha on alati vähe ning raha ei kasva puu otsas, vaid just nii, et kuidas paremini ja mõistlikumalt oma rahaasju planeerida. 

Oma lastega räägin aina tihemini rahaasjadest. Mul on hea meel, et mu vanem laps on arukas planeerija. Ta on loonud juba oma Exceli ning meil on mõnikord vägagi huvitavad arutelud. Mõnes kohas on tema mõttemaailm juba minu omast eest. 

Kuid olen juba mõnda aega hädas oma esivanemaga, kes on täiesti veendunud, et pensionisüsteem kukub kokku ning raha ei tohi pangas hoida. Julgesin sügisel mainida, et meie jätsime oma sambad kasvama ning siis ma hakkasin saama.....Jäin oma argumentidega ikka täiega hätta. Lõpetasime vestluse sellega, et minu raha ja ise tean, mis sellega teen, kuid kahjuks sellega see lugu ei lõppenud. Nüüd pean ma igal meie kohtumisel kuulma, kui halvad on pangad, kuidas siis, kui mina laps olin, siis kindlustussummad nulliti ära, kuidas vanaisa sunniti laenu kiiremini ära maksma jne Tema soovitus on siis võtta see raha välja ning maksta sellega kodulaenu vähemaks ja siin ei aita selgitused, et see on ju ebamõistlik maksta 20% tulumaksu ning siis väikese intressiga laen sellega ära maksta.

"Mis ikka saab, kui te sellest rahast ilma jääte?"

"Aga, kui ei jää? Siis on mul ju väike lisa oma pensionile. "

"Aga praegu on kriis ja see süsteem kukub niikuinii kokku. Sa võid sellest rahast ilma jääda"

 "Jah, ma tean, ja olen selle võimalusega arvestanud"

"Siis ma ei saa enam midagi aru!"

Vaikus

"Marilyn Kerro ütles ka, et võlgu hakatakse kevadel tagasi nõudma."

"Mis kasu saab pank sellest, kui ta minult laenu kiiremini tagasi nõuab?"

"Ma ei tea, aga vanaisal nõuti kõik rahad aastaga tagasi ja ta oleks võinud kodust ilma jääda. Ta ikka ütles, et laenud on ikka nii pahad ja neid ei tohiks võtta."

jnejnejne

Täielik terror. Mina aruka inimesena võiksin muidugi selle vestluse kiiremini lõpetada ja öelda, et ma ei aruta seda teemat, sest ma olen oma otsuse teinud, kuid lähen alati ikkagi nii põlema. Ma ju tean, et ma võin sellest rahast ilma jääda, kuid kui ma ei proovi, siis ma ei saagi kunagi teada. Pigem on minu mure see, et seda ongi ju vähe ning pigem tuleks mõelda, kuidas oma pensionipõlve veelgi enam kindlustada ning seetõttu sooviksin vähemalt III sambagi täis panna. 

Kui me elame pidevas hirmus, mis saab, siis ei saagi ju elada. 

See on viinud mind aga mõtiskluseni, kuidas me rahast mõtleme ning kuidas rahasse suhtume. Lappasin oma rahatarkuste vihikut, kuhu ma igasugu tekkinud mõtteid oma teekonna alguses kogusin ning avastasin sealt ühe pikaajalise eesmärgina, et 2028a võiks mu arvel olla 10 000 eurot. Sel hetkel tundus see minu jaoks üüratu summa, sest mul polnud veel tuhandet eurotki arvel. Kui ma oma praegust pangaarvet vaatan, siis arvan, et see tulemus võiks tulla palju kiiremini. Iseasi, kas selviisil sellise summa hoidmine oma arvel on mõistlik. 

Nagu ma oma esimestes postitusteski kirjutasin, siis kogu minu mõtlemine oli vaene. Mina ei saa ja minul ei ole võimalik ja meil ei ole millekski raha.....Oma kallist kaasat pean veel praegugi sellest maailmast välja nügima, sest kuigi meie seis on palju paremaks läinud, siis tema tunneb aegajalt ikka veel, et võiks ju olla rohkem ning kiiremini. Hädaldamine ja enda ohvrina nägemine on kõige kindlam viis end jätkuvalt kitsikuses edasi hoida, sest sa ei tee mitte midagi selleks, et olukord paraneks.

Kui kogu sellele teekonnale nüüd tagantjärele vaadata, siis põhiline edu võti oli konkreetsed eesmärgid ning plaan, kuidas neid täita ja selle plaani täitmine samm-haaval. 

...ja ma saan täna oma auto remondist kätte ja see esialgu hinnaks öeldud veidi üle 200 eurot remonti tundus mulle mõistlik, kuid siis lasin ühe töö veel lisaks teha ja lõpetasin üle 300-eurose arvega. Kuigi on kuu lõpp, siis õnneks on mul taas see raha täiesti olemas. Lähen ja viibutan kaarti ja sõidan korras autoga koju. Nii hea tunne. 

Veidrik 

Elli

Kommentaarid

  1. Ma olen ka mitu korda Sinu vanu postitusi lappanud ja alati imestan, et millisest seisust Sa välja oled tulnud- see teekond on olnud väga pikk ja raske. Ei võrdle, ei hinda, vaid imetlen!
    Ja siis tahan sama tubli olla :)
    Veidrik :)

    VastaKustuta
  2. Minu arust on Sinu blogi palju motiveerivam kui mõned sellised, kus tulemused on nö. "tavainimese" mõõtmetest liiga kaugele kasvanud:) Jah, mu enda olukord on hetkel parem kui Sul, aga samas mäletan hästi neid aegu, kui autolaenu sain tänu inimlikule ülemusele tööpaigast, sest pank nii vaeseid jutule ei võtnud ja et esimene auto oli parsa, mille eest 2 aastat tasuta lisatööd tegin. Juba see, et Sa laenude osas üsna peatselt oled miinusest nulli jõudnud ehket laenuvaba ( eluasemelaen ei loe, kahju, et Su esivanem seda ei mõista) on suuuuur asi! Ja see, et kuu lõpus rahakott tühi pole, on oskus!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, minu lugu on üks paljudest, mis ongi ju päriselu lood meie ümber.
      Ma olen juba maist saadik laenuvaba (va kodulaen) :) Nüüd saan vaid plussi suurendamisele keskenduda ehk sääste suurendada ning vajalikeks ostudeks raha koguda.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o