Rahaasjadest rääkimine

Kas rahast peaks rääkima? Kui palju peaks rahast rääkima? Kellega võiks rahast rääkida ning kellega mitte? Kui isiklik asi on ikkagi rahateema? Mina olen siin püüdnud ikka mõned numbrid ka letti lüüa, et oleks mingigi aimdus, milliste summadega me igakuiselt hakkama peame saama, et oleks võimalik veidigi võrrelda, et kus mu lugejad võrreldes meie perega siis asuvad. 

Rahatarkust ei ole mitte kunagi liiga palju :) 

Kogumispäeviku aastal oli mul mõnikord hea meelgi, et paljud pered ei suuda end meie teemadega samastada, sest tundus, et neil on kõik palju paremini. Samad tunded ja mõtted ka minu blogi jälgijate osas. Näen ju statistikast, et mõni sipsab korraks mõnele jutule ning ilmselt tunneb, et see pole tema jaoks, kuid aegajalt võtab keegi kogu blogi lugemise ette ning loodan, et ta lahkub siit mingi mõttega....kas siis sellega, et "huuuhhhh!!!, meil on ikka palju parem" või "ohh, mis tal viga rääkida!" võibolla aga hoopis väikese tõukega, et "kui nemad said sellises olukorras hakkama, siis saame meie ammugi, mis siin ikka viriseda" või siis "oi, kui sarnane olukord". :) ....ahjaa see jäi lisamata "on ikka segane" :D Minu suur lemmik D. Ramsey ütleb ka, et need inimesed, kes oma rahaasju korda seavad on "imelikud inimesed" võibolla oleks isegi eesti keeles õigem tõlkida "veidrikud" (weird people). 

Seega on minu blogi jälgijatel võrdlemisi hea ülevaade meie rahaasjadest. Minu arvates peaks neist üldse palju rohkem rääkima ning kindlasti mitte sellest vaatenurgast, et raha on alati vähe ning raha ei kasva puu otsas, vaid just nii, et kuidas paremini ja mõistlikumalt oma rahaasju planeerida. 

Oma lastega räägin aina tihemini rahaasjadest. Mul on hea meel, et mu vanem laps on arukas planeerija. Ta on loonud juba oma Exceli ning meil on mõnikord vägagi huvitavad arutelud. Mõnes kohas on tema mõttemaailm juba minu omast eest. 

Kuid olen juba mõnda aega hädas oma esivanemaga, kes on täiesti veendunud, et pensionisüsteem kukub kokku ning raha ei tohi pangas hoida. Julgesin sügisel mainida, et meie jätsime oma sambad kasvama ning siis ma hakkasin saama.....Jäin oma argumentidega ikka täiega hätta. Lõpetasime vestluse sellega, et minu raha ja ise tean, mis sellega teen, kuid kahjuks sellega see lugu ei lõppenud. Nüüd pean ma igal meie kohtumisel kuulma, kui halvad on pangad, kuidas siis, kui mina laps olin, siis kindlustussummad nulliti ära, kuidas vanaisa sunniti laenu kiiremini ära maksma jne Tema soovitus on siis võtta see raha välja ning maksta sellega kodulaenu vähemaks ja siin ei aita selgitused, et see on ju ebamõistlik maksta 20% tulumaksu ning siis väikese intressiga laen sellega ära maksta.

"Mis ikka saab, kui te sellest rahast ilma jääte?"

"Aga, kui ei jää? Siis on mul ju väike lisa oma pensionile. "

"Aga praegu on kriis ja see süsteem kukub niikuinii kokku. Sa võid sellest rahast ilma jääda"

 "Jah, ma tean, ja olen selle võimalusega arvestanud"

"Siis ma ei saa enam midagi aru!"

Vaikus

"Marilyn Kerro ütles ka, et võlgu hakatakse kevadel tagasi nõudma."

"Mis kasu saab pank sellest, kui ta minult laenu kiiremini tagasi nõuab?"

"Ma ei tea, aga vanaisal nõuti kõik rahad aastaga tagasi ja ta oleks võinud kodust ilma jääda. Ta ikka ütles, et laenud on ikka nii pahad ja neid ei tohiks võtta."

jnejnejne

Täielik terror. Mina aruka inimesena võiksin muidugi selle vestluse kiiremini lõpetada ja öelda, et ma ei aruta seda teemat, sest ma olen oma otsuse teinud, kuid lähen alati ikkagi nii põlema. Ma ju tean, et ma võin sellest rahast ilma jääda, kuid kui ma ei proovi, siis ma ei saagi kunagi teada. Pigem on minu mure see, et seda ongi ju vähe ning pigem tuleks mõelda, kuidas oma pensionipõlve veelgi enam kindlustada ning seetõttu sooviksin vähemalt III sambagi täis panna. 

Kui me elame pidevas hirmus, mis saab, siis ei saagi ju elada. 

See on viinud mind aga mõtiskluseni, kuidas me rahast mõtleme ning kuidas rahasse suhtume. Lappasin oma rahatarkuste vihikut, kuhu ma igasugu tekkinud mõtteid oma teekonna alguses kogusin ning avastasin sealt ühe pikaajalise eesmärgina, et 2028a võiks mu arvel olla 10 000 eurot. Sel hetkel tundus see minu jaoks üüratu summa, sest mul polnud veel tuhandet eurotki arvel. Kui ma oma praegust pangaarvet vaatan, siis arvan, et see tulemus võiks tulla palju kiiremini. Iseasi, kas selviisil sellise summa hoidmine oma arvel on mõistlik. 

Nagu ma oma esimestes postitusteski kirjutasin, siis kogu minu mõtlemine oli vaene. Mina ei saa ja minul ei ole võimalik ja meil ei ole millekski raha.....Oma kallist kaasat pean veel praegugi sellest maailmast välja nügima, sest kuigi meie seis on palju paremaks läinud, siis tema tunneb aegajalt ikka veel, et võiks ju olla rohkem ning kiiremini. Hädaldamine ja enda ohvrina nägemine on kõige kindlam viis end jätkuvalt kitsikuses edasi hoida, sest sa ei tee mitte midagi selleks, et olukord paraneks.

Kui kogu sellele teekonnale nüüd tagantjärele vaadata, siis põhiline edu võti oli konkreetsed eesmärgid ning plaan, kuidas neid täita ja selle plaani täitmine samm-haaval. 

...ja ma saan täna oma auto remondist kätte ja see esialgu hinnaks öeldud veidi üle 200 eurot remonti tundus mulle mõistlik, kuid siis lasin ühe töö veel lisaks teha ja lõpetasin üle 300-eurose arvega. Kuigi on kuu lõpp, siis õnneks on mul taas see raha täiesti olemas. Lähen ja viibutan kaarti ja sõidan korras autoga koju. Nii hea tunne. 

Veidrik 

Elli