Otse põhisisu juurde

Jah, ma võin seda endale lubada

Küll on naljakas olla järsku siin teisel pool. Kus arvatakse, et sa oled pigem "rikas" ja liigselt (mõttetult) kulutaja. Te ei kujuta ette, kui suurt head meelt see mulle teeb. See on nii teistmoodi tunne. Jutt on siis Kogumispäeviku lõpupeo teemast. Ilmselt ongi paljudel õigus, et olen selle sündmuse liiga oluliseks mõelnud, kuid ma olen selleks pingutanud ja ma võin seda endale lubada. 

Minu põhikooli lõpupidu oli selline, kus kandsin tädilt laenatud pluusi ja seeliku õmbles naabritädi. Midagi erilist ma sellest ei mäleta. Me läksime vist kohe sõpradega edasi ja jätsin paar sugulast koju ema seltsi. Gümnaasiumi lõpus ostsime turult vist kõige odavama kleidi, mis seal üldse oli. See vist oli hooajaväline, sest see oli mingist paksemast materjalist ja pikkade varrukatega ja väga ebamugav suviseks kandmiseks. Soengu ja meigi tegi üks tuttav ja no sry - ei meeldinud need paksult juukselakki täis hiigellokid mulle, kuid pidin leppima, sest mis sa ikka virised, kui sul pole raha, et maksta korraliku juuksuri eest. Muud emotsioonid olid muidugi samuti alla igasugust arvestust, sest ootasin sel ajal veel väga, et ka isa minu jaoks olulistest sündmustest osa võtaks, kuid ta vist isegi ei helistanud mulle, et lõpetamise puhul õnne soovida. Ei midagi meeldejäävat või pidulikku. Ema poolt vaid väike nurin liiga kehva tunnistuse pärast (neli nelja rikkusid selle täiesti ära). Ülikooli lõpetamisel sain siis lõpuks endale lubada päris juuksuri tehtud soengut ja normaalset meiki. Riided said ostetud sellised, mida sain hiljemgi kasutada, kuid milles tundsin end sel hetkel hästi. 

Mälestus ülikooli lõpetamisest :) 


Meie lapse puhul on 9.kl lõpupidu seetõttu tähtsamgi, kui teised, et otsa saab pikem periood sõpradega, kellega on ca 14a jooksul ühiselt lasteaed ja põhikool läbitud. Ees ootab täiesti uus elu, täis suuri muutusi. 

Paneks siis kõik kulud nii kirja, nagu ma hetkel olen arvestanud:

Lõpuekskursioon. Lastel oli soov minna välismaale, kasvõi Lätti, peaasi, et oleks Eestist väljas. Juhuse tahtel sai nii, et mina lapsevanemana aitasin selle ekskursiooni korraldada. Otsisin erinevaid hinnapakkumisi. Püüdsin arvestada kõigi vanemate rahakotiga. Sügisel sai arutatud, et kuni 150.- eurot on enamusele jõukohane. Seega leidsimegi ühe toreda firma, kelle kaudu saime kahepäevase ekskursiooni, mis maksab 132 eurot. Lapse isa lubas anda reisiraha 100 eurot, sest lapsed peavad lõunad ja õhtusöögi ise maksma ning siis jääb ka veel veidi niisama lustirahaks....kes mu lugu pikemalt jälginud, see teab, et mõned aastad tagasi käisime reisil, kus pidime saama lapsega kahekesi vaid 100-eurose reisirahaga hakkama. Kuid nüüd on teine olukord ja mul on selle üle vaid hea meel, et me võime seda endale lubada. 

Ekskursiooniga seoses tuleb võibolla veel midagi kaasa osta. Seega kogu reisile arvestame ca 250 eurot. 

Järgmine kuum teema. Poisslapse pidulikud riided. Eelmine laps on jäänud samadesse mõõtudesse ning saab oma ülikonna osi siiani kasutada. Ma väga ei kujuta ette, et noorem poisski enam rohkem pikkust viskab. No ja kui viskabki, siis saab need riided tõesti ju järelturul maha müüa. Siin lööb välja muidugi taas minu taaskasutuse allergia, mis mõjutab soovi osta lapsele täiesti uued riided. Ma tean, et ka laps ise soovib sel päeval näha välja pidulik. Ta on juba võimalikke ülikondade komplekte vaadanud. 

250 eurot poisi riietele ei ole tegelikult mingi meeletu summa, kardan pigem, et kas suudamegi sellesse eelarvesse ära mahtuda. Odavamad ülikonnad algavad veidi alla 100st eurost, kuid vanema lapse puhul ei saanud me kahjuks neid variante kasutada, sest neid müüdi vaid komplektina. Eks vaatame, kuidas nooremaga läheb. Triiksärgi puhul arvestan 20-30 euroga. Kingad saab ehk 50 euroga. Lips ja rihm (vanemal lapsel maksis ainuüksi püksirihm 15 eurot) - ehk saab 20-25 euroga hakkama. Seega kogu riietus vähemalt 200 eurot. Maksimum piiriks oleks siis 250 eurot. Rohkem tõesti ei tahaks sellesse panustada. 

Veel kuumem teema - teiste pereliikmete riided, minu soeng ja meik. Kommenteerisin juba ka teemas, et varasematel lõpetamistel olen pea ära kamminud ja ripsmed ära värvinud ja mind tõesti häirib neid pilte vaadates minu poolikult viimistletud välimus. Ma jään nendele piltidele elu lõpuni ja ma soovin neil hea välja näha. Ma päriselt ei oska end eriliselt meikida või juukseid soengusse sättida. Mõned korrad elus võiks ju veidi kabedam välja näha. Mingiks hetkeks tekkis mul kommentaare lugedes kerge süümekaski, et mul selline plaan on tekkinud. Äkki on see tõesti liigne luksus, mida endale sel päeval lubada ja ehk ikka ei peaks?

Lisaks sellele on mul kõik pidulikumad kingad täiesti läbi kantud (kokku on mul neid ju üldse 2 paari, mõlemad üle 10a vanad, millel ühel juba õmbluski lahti, teine paar on lihtsalt kulunud moega). Seega soovin endale selle peo ajaks korralikud peokingad osta. Saan neid ju tulevikuski loodetavasti mitmeid kordi kasutada, kuid lõpupidu on see üritus, mille raames kavatsen need soetada. Eelistaksin kvaliteeti, kuid samas väga palju ka kulutada ei raatsiks. Kuna mul on lai jalg, siis sobivaid (soodsaid) jalanõusid on üldjuhul päris keeruline leida. Kleidi osas olen kahevahel, kas kasutada eelmise aasta kleiti või mitte. Teatavasti, mul rohkem pidulikke suviseid kleite pole. Seega tõepoolest kavatsen ma iseenda peale laristada kuni 100 eurot. 😝

Üritus peale lõpupidu. Eelmisel aastal võõrustasime ca 20-t inimest. Sel aastal tuleb sarnane kamp kokku. Grillpidu 20le inimesele 100-150 euro eest (5-7 eurot per Nase) ei ole tegelikult kallis. Cateringiga või restoranis sama rahvaga läheks kindlasti ca 20 eurot inimese kohta. 

Lõpetaja kink....see on vist koht, mis mind päris palju imestama paneb. Kas tõesti kõik vanemad ei teegi oma lastele lõpetamise puhul kinke? Meie igatahes teeme. Selle jaoks oleme hetkel planeerinud 50-100 eurot. 

Lilled ja kingid. Meie lõpetajatel on kombeks kinkida lilli parimatele sõpradele ning lemmikõpetajatele. Meie aias ei ole nii palju õisi. Arvestan umbes 10-12 õiega (kui saaks 2 eurot õis, siis kulu 20-25 eurot). Õpetaja kingiraha on makstud, lisaks on meie koolil traditsiooniks õpetajatele kohvilaud teha ning sellel aastal otsustati koostada ka lennuraamat, mille esialgseks hinnaks 45 eurot. Lisaks siis veel fotograaf, kelle peame vanematena kinni maksma. Kõike siin lõigus kokku lüües, tuleb taas kokku ligi 100 eurot. 

Kui see kõik nüüd kokku arvutada, siis tuleb summa suuremgi, kui esialgu Kogumispäevikusse kirja sai. 

Kindlasti on siin priiskamist ja leiaksime soovi korral mitmeid kokkuhoiu kohti, kuid teate: ma ei taha seda teha!!!! Mu elus on olnud piisavalt koonerdamist ja kokkuhoidu. Ma tahan, et mu laps tunneks, et ta on meile oluline ja ta on seda kõike väärt. Ma olen seda kaua planeerinud, aasta otsa raha kogunud, et meil tuleks üks äge pidu. See on mulle tähtis ja ma tahan sellesse panustada. Punkt!

Lõpupeo sõltlane 

Elli 

Kommentaarid

  1. Minu poja lõpetas eelmine aasta. Kere poolest on ta täielik õnnetus, sest suhteliselt pikale kõrendile valmis ülikonda me ei saanudki. Aga saime Tom tailorist navy toonis püksid (39€), HM-st saime samas toonis kerge ruuduga pintsaku (49), ja imekombel olid samas toonis kingad, mis said tädi pulmadeks eelnevalt ostetud, veel parajad, püksirihm oli 15€, kikilips oli ka eelnevalt olemas. Kõiki eelnimetatud riideesemeid on ta mõnuga siiani kandnud. Seega läks meil lõpupeo riietega päris hästi. Kodune pidu oli koroona lähikontaktsetena väga kitsas pereringis. Vot sellest oli kahju. Aga Sinu peo plaanid on väga armsad ja hoian pöialt, et kõik läheks ladusalt.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o