Otse põhisisu juurde

Täitsa nagu päris...

 ...sünnipäev.

Kas te mäletate lugu järelmaksu peale võetud pesumasinast, mis oli selline paratamatu sünnipäevakink, sest olime omadega täiesti augus? Pesumasin ütles paar päeva enne sünnipäeva üles ja nii ma selle tookord juubelikingiks sain. Sõpradelt saadud kingiraha läks tookord välisuksele.

Seejärel oli meil üks sügis saunaehitus. Kõik  kingiks saadud rahad said pandud saunaehitusse. 

Eelmisel aastal sain oma meesperelt suured lillekimbud ja šokolaadikarbid....kuid sel aastal ütlesin kohe otse välja, et ma tahan päris kingitust.

Esmalt tegin endale ise kingiks uue spordikella. Tegelikult siis panin kingirahad hiljem eelarvesse tagasi. Siis sain veel juhtmevabad kõrvaklapid - ma olen tõeliselt häppi, sest mulle meeldib kodus ringi toimetades mõnda podcasti kuulata. Lisaks veel Piletilevi ning raamatupoe kinkekaardid. 😍



Rõõmustan nagu mingi viieaastane. Nii lahe. Ma olengi seda kõike väärt.

Nädalavahetusel pidasime koos pojaga ka väikese peo ning emotsioonid on ka sellest laes. 

Taustal tiksub aga üks pomm....tahaks juba kõigele joone alla tõmmata, aga veel ei saa. Tööandjale andsin juba teada, et soovin kevadel lahkuda. Loomulikult see ei rõõmustanud teda ning ta püüdis mind veel veidi ümber veenda, kuid mu otsus ja soov muutub iga päevaga aina tugevamaks. Olen mõtetega kuskil kaugel tulevikus ja päris keeruline on praegustele kohustustele keskenduda.

Järgmine samm, mis uue tuleviku loomiseks astuda tuleb, on karjäärinõustamine. Tahan oma mõtteid ja plaane veidi selgemaks loksutada.

Veidi jälle vanem

Elli


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o