See teema on minu jaoks järjest keerulisemaks muutunud. Tegelikult ellu jäämiseks vajame me ju üpris vähe: soe tuba, (mingisugune) kõhutäide, veidi riideid igaks hooajaks, võimalust liikuda tööle ja koju (seega meil transport), kui on mõni terviseprobleem, siis kindlasti ka ravimid/arstiabi. Kõik muu jääb ju põhimõtteliselt TAHAN kategooriasse. Samas mulle tundub, et ma saan millestki väga valesti aru ja on veel mingid baasvajadused, mis on olulised ja mida tuleks täita (nt ligipääs infole - internet, tv jms). Selleks, et vaimne tervis püsiks käivad inimesed kontsertidel, sõpradega kohvikus või perega reisil, tegelevad kallite hobidega (nt motosport, tennis, ratsutamine jne). Nad ostavad endale kauneid asju - ilus kleit või kingad teevad ju ikka tuju heaks. Kuldkett või kõrvarõngad? Uuem käekott? Nutikam telefon? Nii palju, kui ma inimesi olen jälginud, siis me leiame alati sellele põhjenduse, et miks meile just seda väga vaja on.
....ja siin ongi mul suur segadus, et kust läheb siis piir normaalsete ja ebanormaalsete tahtmiste vahelt. Natuke ennast poputada, on ju normaalne? Ma tunnen, et mul on suur probleem liigselt koonerdada. Eile tegin iseenda jaoks läbi ühe harjutuse. Otsustasin, et panen korvi kõike, mida tavapäraselt keelaksin, et teen ühe sellise emotsionaalse ostukorvi. Mu arvel on ikka mitusada eurot alles - ma ei pea seda kõike ära kulutama, kuid mulle tundub, et olen viimasel ajal taas liigselt piirama hakanud. Külmkapp on nii tühi, nagu oleks iga päev palgapäeva-eelne päev. Tegelikult on ju kõht täis ja söök alati olemas, kuid ei midagi erilist või veidi kallimat. Seega lubasin siis veidi vabadust, kuid ma olen ikka selline kooner, et käisin ikkagi silmadega kilohindadest üle. Väikestes pakkides viilutatud sink tundus mõttetu raha raiskamisena ning 8€ maksev Ben&Jerrys jäätis ikka ülemõistuse kallis. Ma pole seda elu sees veel proovinudki.
Suutsin siiski tekitada 44€ ostukorvi, kus sellist "päris süüa" oli võrdlemisi vähe. Korvi rändasid maitsestatud juustukuubikud, krõpsud, dipikaste, sinki, 4 Muahhi, Geisha kommid ja veel nipet-näpet. Mul on kaks tootekategooriat, millele ma ei raatsi kunagi kulutada: maiustused (kommid, küpsised, kohukesed jms) ning alkohol. Need ei ole ju meile hädavajalikud.
Siis ikka veel see riiete teema. Mustad kingad ja korralik kardigan on kaks asja, mida ma hetkel reaalselt vajan, kuid pigem kogu aeg edasi lükkan ja koomiline on see, et püüan iseennast ja teisi veenda, et mul pole nende jaoks raha, kuid mingil hetkel tabasin, et see jutt on ju täielik pullikaka. Mul jäi septembri lõpus 370€ alles. See kuu on ka veel arvel kopsakas summa. Lisaks sellele on mul veel 95€ sünnipäevaraha alles. Seega mul on raha.
Jah, mul on vaja praegu maksimaalselt meelerahufondi täita, kuid ma ei pea selleks päris ogaraks minema. Mul on hetkel lausa selline tunne, et vajaksin mõne psühholoogi või nõustaja abi, kes aitaks selle koha mul paremini läbi mõtestada.
Kõik räägivad, kuidas säästa, kuid ma pole veel leidnud väga head autorit, kes räägiks, kuidas me võiksime kulutad.
Eile Kaubamajakas ringi uitades, jäi mulle Pepcos ette üks minu jaoks väga armsas toonis ja meeldivast materjalist jõulune laualina (12€). Mis te arvate, kas ma ostsin selle ära? Loomulikult mitte. Kuid ma tegin iseendaga sellise kokkuleppe, et kui ma ikkagi tunnen, et ma võiksin seda omada, siis saan ju ka Tartu Pepcost osta. Ühesõnaga, ma tahtsin veenduda, kas ma tõesti tahan seda või see oli selline emotsioonidel põhinev otsus.
 |
| Peagi jõulud käes on... |
Seekord siis sellised mõtted. Ma olen kindel, et ma ei ole ainuke inimene, kellel sellised mured. Kui tundsid ennast ära ja oled mingi hea lahenduse enda jaoks leidnud, siis anna teada.
Täitsa kooner
Elli
Kommentaarid
Postita kommentaar