Otse põhisisu juurde

Vajan versus tahan

 See teema on minu jaoks järjest keerulisemaks muutunud. Tegelikult ellu jäämiseks vajame me ju üpris vähe: soe tuba, (mingisugune) kõhutäide, veidi riideid igaks hooajaks, võimalust liikuda tööle ja koju (seega meil transport), kui on mõni terviseprobleem, siis kindlasti ka ravimid/arstiabi. Kõik muu jääb ju põhimõtteliselt TAHAN kategooriasse. Samas mulle tundub, et ma saan millestki väga valesti aru ja on veel mingid baasvajadused, mis on olulised ja mida tuleks täita (nt ligipääs infole - internet, tv jms). Selleks, et vaimne tervis püsiks käivad inimesed kontsertidel, sõpradega kohvikus või perega reisil, tegelevad kallite hobidega (nt motosport, tennis, ratsutamine jne).  Nad ostavad endale kauneid asju - ilus kleit või kingad teevad ju ikka tuju heaks. Kuldkett või kõrvarõngad? Uuem käekott? Nutikam telefon? Nii palju, kui ma inimesi olen jälginud, siis me leiame alati sellele põhjenduse, et miks meile just seda väga vaja on. 

....ja siin ongi mul suur segadus, et kust läheb siis piir normaalsete ja ebanormaalsete tahtmiste vahelt. Natuke ennast poputada, on ju normaalne? Ma tunnen, et mul on suur probleem liigselt koonerdada. Eile tegin iseenda jaoks läbi ühe harjutuse. Otsustasin, et panen korvi kõike, mida tavapäraselt keelaksin, et teen ühe sellise emotsionaalse ostukorvi. Mu arvel on ikka mitusada eurot alles - ma ei pea seda kõike ära kulutama, kuid mulle tundub, et olen viimasel ajal taas liigselt piirama hakanud. Külmkapp on nii tühi, nagu oleks iga päev palgapäeva-eelne päev. Tegelikult on ju kõht täis ja söök alati olemas, kuid ei midagi erilist või veidi kallimat.  Seega lubasin siis veidi vabadust, kuid ma olen ikka selline kooner, et käisin ikkagi silmadega kilohindadest üle. Väikestes pakkides viilutatud sink tundus mõttetu raha raiskamisena ning 8€ maksev Ben&Jerrys jäätis ikka ülemõistuse kallis. Ma pole seda elu sees veel proovinudki. 

Suutsin siiski tekitada 44€ ostukorvi, kus sellist "päris süüa" oli võrdlemisi vähe. Korvi rändasid maitsestatud juustukuubikud, krõpsud, dipikaste, sinki, 4 Muahhi, Geisha kommid ja veel nipet-näpet. Mul on kaks tootekategooriat, millele ma ei raatsi kunagi kulutada: maiustused (kommid, küpsised, kohukesed jms) ning alkohol. Need ei ole ju meile hädavajalikud. 

Siis ikka veel see riiete teema. Mustad kingad ja korralik kardigan on kaks asja, mida ma hetkel reaalselt vajan, kuid pigem kogu aeg edasi lükkan ja koomiline on see, et püüan iseennast ja teisi veenda, et mul pole nende jaoks raha, kuid mingil hetkel tabasin, et see jutt on ju täielik pullikaka. Mul jäi septembri lõpus 370€ alles. See kuu on ka veel arvel kopsakas summa. Lisaks sellele on mul veel 95€ sünnipäevaraha alles. Seega mul on raha. 

Jah, mul on vaja praegu maksimaalselt meelerahufondi täita, kuid ma ei pea selleks päris ogaraks minema. Mul on hetkel lausa selline tunne, et vajaksin mõne psühholoogi või nõustaja abi, kes aitaks selle koha mul paremini läbi mõtestada. 

Kõik räägivad, kuidas säästa, kuid ma pole veel leidnud väga head autorit, kes räägiks, kuidas me võiksime kulutad. 

Eile Kaubamajakas ringi uitades, jäi mulle Pepcos ette üks minu jaoks väga armsas toonis ja meeldivast materjalist jõulune laualina (12€). Mis te arvate, kas ma ostsin selle ära? Loomulikult mitte. Kuid ma tegin iseendaga sellise kokkuleppe, et kui ma ikkagi tunnen, et ma võiksin seda omada, siis saan ju ka Tartu Pepcost osta. Ühesõnaga, ma tahtsin veenduda, kas ma tõesti tahan seda või see oli selline emotsioonidel põhinev otsus. 

Peagi jõulud käes on...


Seekord siis sellised mõtted. Ma olen kindel, et ma ei ole ainuke inimene, kellel sellised mured. Kui tundsid ennast ära ja oled mingi hea lahenduse enda jaoks leidnud, siis anna teada. 

Täitsa kooner 

Elli



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg

Pealkirjata lugu :D

 September sai läbi ja suur oli minu üllatus, kui lõpetasin selle 341 euroga pangaarvel. Tegelikult oli vaba kuluraha alles isegi 371€, sest rahakotis oli veel alles 30€ toiduraha.  Ära said ju peetud kõik sünnipäevad. Pulmast pidin küll haiguse tõttu loobuma, kuid kingitus ootab pruutpaariga kokku saamist. Eelarvesse ei olnud arvestatud raha, mis kulus ravimitele, kuid ilmselt samal ajal tuli kokkuhoid kütusekuludelt, sest ma ei sõitnud kaks nädalat eriti kuhugi. Kuna mulle tundus kuu alguses kõike nii palju ja raha peale puhkust pigem väga täpselt, siis olen igatahes ise küll väga üllatunud.  Me siin saime vahepeal taas koroonaga pihta. Muidu polnudki seekord väga hull, kuid mul oli probleeme, et köha lahtisemaks saada. Jõin aga meega teed, sõin igasugu tablette sisse, aurutasin ja tegin sinepi ja meeplaastreid. Lõpuks oli kõige suuremaks abimeheks ikkagi saun. Aururohke leil ning ma ei tea, kas see ka aitas, aga igatahes hõõrusin end igaks juhuks ka veidi soolaga kokku.  Kes nüüd mi

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee