Otse põhisisu juurde

Vajan versus tahan

 See teema on minu jaoks järjest keerulisemaks muutunud. Tegelikult ellu jäämiseks vajame me ju üpris vähe: soe tuba, (mingisugune) kõhutäide, veidi riideid igaks hooajaks, võimalust liikuda tööle ja koju (seega meil transport), kui on mõni terviseprobleem, siis kindlasti ka ravimid/arstiabi. Kõik muu jääb ju põhimõtteliselt TAHAN kategooriasse. Samas mulle tundub, et ma saan millestki väga valesti aru ja on veel mingid baasvajadused, mis on olulised ja mida tuleks täita (nt ligipääs infole - internet, tv jms). Selleks, et vaimne tervis püsiks käivad inimesed kontsertidel, sõpradega kohvikus või perega reisil, tegelevad kallite hobidega (nt motosport, tennis, ratsutamine jne).  Nad ostavad endale kauneid asju - ilus kleit või kingad teevad ju ikka tuju heaks. Kuldkett või kõrvarõngad? Uuem käekott? Nutikam telefon? Nii palju, kui ma inimesi olen jälginud, siis me leiame alati sellele põhjenduse, et miks meile just seda väga vaja on. 

....ja siin ongi mul suur segadus, et kust läheb siis piir normaalsete ja ebanormaalsete tahtmiste vahelt. Natuke ennast poputada, on ju normaalne? Ma tunnen, et mul on suur probleem liigselt koonerdada. Eile tegin iseenda jaoks läbi ühe harjutuse. Otsustasin, et panen korvi kõike, mida tavapäraselt keelaksin, et teen ühe sellise emotsionaalse ostukorvi. Mu arvel on ikka mitusada eurot alles - ma ei pea seda kõike ära kulutama, kuid mulle tundub, et olen viimasel ajal taas liigselt piirama hakanud. Külmkapp on nii tühi, nagu oleks iga päev palgapäeva-eelne päev. Tegelikult on ju kõht täis ja söök alati olemas, kuid ei midagi erilist või veidi kallimat.  Seega lubasin siis veidi vabadust, kuid ma olen ikka selline kooner, et käisin ikkagi silmadega kilohindadest üle. Väikestes pakkides viilutatud sink tundus mõttetu raha raiskamisena ning 8€ maksev Ben&Jerrys jäätis ikka ülemõistuse kallis. Ma pole seda elu sees veel proovinudki. 

Suutsin siiski tekitada 44€ ostukorvi, kus sellist "päris süüa" oli võrdlemisi vähe. Korvi rändasid maitsestatud juustukuubikud, krõpsud, dipikaste, sinki, 4 Muahhi, Geisha kommid ja veel nipet-näpet. Mul on kaks tootekategooriat, millele ma ei raatsi kunagi kulutada: maiustused (kommid, küpsised, kohukesed jms) ning alkohol. Need ei ole ju meile hädavajalikud. 

Siis ikka veel see riiete teema. Mustad kingad ja korralik kardigan on kaks asja, mida ma hetkel reaalselt vajan, kuid pigem kogu aeg edasi lükkan ja koomiline on see, et püüan iseennast ja teisi veenda, et mul pole nende jaoks raha, kuid mingil hetkel tabasin, et see jutt on ju täielik pullikaka. Mul jäi septembri lõpus 370€ alles. See kuu on ka veel arvel kopsakas summa. Lisaks sellele on mul veel 95€ sünnipäevaraha alles. Seega mul on raha. 

Jah, mul on vaja praegu maksimaalselt meelerahufondi täita, kuid ma ei pea selleks päris ogaraks minema. Mul on hetkel lausa selline tunne, et vajaksin mõne psühholoogi või nõustaja abi, kes aitaks selle koha mul paremini läbi mõtestada. 

Kõik räägivad, kuidas säästa, kuid ma pole veel leidnud väga head autorit, kes räägiks, kuidas me võiksime kulutad. 

Eile Kaubamajakas ringi uitades, jäi mulle Pepcos ette üks minu jaoks väga armsas toonis ja meeldivast materjalist jõulune laualina (12€). Mis te arvate, kas ma ostsin selle ära? Loomulikult mitte. Kuid ma tegin iseendaga sellise kokkuleppe, et kui ma ikkagi tunnen, et ma võiksin seda omada, siis saan ju ka Tartu Pepcost osta. Ühesõnaga, ma tahtsin veenduda, kas ma tõesti tahan seda või see oli selline emotsioonidel põhinev otsus. 

Peagi jõulud käes on...


Seekord siis sellised mõtted. Ma olen kindel, et ma ei ole ainuke inimene, kellel sellised mured. Kui tundsid ennast ära ja oled mingi hea lahenduse enda jaoks leidnud, siis anna teada. 

Täitsa kooner 

Elli



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :)