Otse põhisisu juurde

Finantskatastroofi äärel?

Eelarvestamise kuu saab kohe läbi ja täitsin täna juba eelarvetabeli ära, sest ma ei usu, et selle kolme päevaga, mis uue palgapäevani jäänud on, midagi erilist enam muutub. Nagu pealkirigi aimata laseb, siis seekord on tegemist veidi tõsisema postitusega.
Lugesin Kristi Saare raamatut "Kuidas alustada investeerimisega". Nagu ma juba eelmises postituseski mainisin, siis investeerimine tundub minu jaoks hetkel midagi kauget ja kättesaamatut. Kristi raamat on kirjutatud heas lihtsas ja igale ühele arusaadavas keeles. Kuid see pani mind nii mõnegi asja üle veelgi enam järele mõtlema. Eelkõige siis oma hetke finantseisu üle. Tundsin, et olen end korralikult nurka mänginud ning saan aru, et meie olemegi see finantskatastroofi äärel tiksuv perekond. Igakuiselt saame ju hakkama, kuid igasugune suurem jama viiks meil jalad alt. Hetkeks tundsin lootusetust ja jõuetust, kuid saan aru, et see nukrutsemine ei viiks mind mitte sammukestki paremasse seisu ja pean siiski tasapisi edasi tegutsema. Nii väga tahaks lugeda veel mõnest eduloost, kus keegi on sellisest suhteliselt segasest olukorrast vaatamata lastele ja kohustustele suutnud välja rabeleda. Kui teate veel mõnd blogi või raamatut soovitada, siis olen südamest tänulik.


Oma eelarvetabelit täites ei leidnud ma kohta, mille arvelt saaksin veel enam säästa. Enamus kulutused olin pannud eelarvesse üpris reaalsete summadena. Erakorraliselt läks sel kuul üle meditsiinile ettenähtud summa, üldiselt oleme me terved ja ega seekordki olnud tegemist äkkhaigestumisega, vaid käisime paaril uuringul ja pidime seoses sellega mõned ravimid ostma. Ühel lastest oli vaja ära maksta 50 eurot reisiraha, see läks mehe remondifondist.Veidi üle läks kütus ja hobi (see rida oli pandud nullina, kuid tuli võimalus 50% allahindlusega materjali osta, mis oli lähiajal niikuinii plaanis) ning korralikult põrusin siis toidu pealt säästmisega, kuid neid tšekke üle vaadates ei oskaks ma tagantjärele ka sealt mitte midagi ostmata jätta (kokku kulus 362.21). No snäkid, karastusjoogid ja maiustused pole hädavajalik, kuid sellele kulus meil kuu jooksul 15.67 - see teeb ca 4 eurot nädalas ja ühe inimese kohta siis euro nädalas. Ma ei peaks seda laristamiseks. Mõni rida jäi ka plussi, nt meelelahutus (teater, kino jms), riided ja sünnipäevad, sest me ei käinud peaaegu ühelgi tasulisel üritusel ning ei ostnud riideid. Üks lastest kasutas kino 2euro päeva ja tegi ühe kinokülastuse (kulu 5 eurot). Õnneks on meil jaanuar ja veebruar üritustevaesed kuud. Märtsis ootab ees juba mitu sünnipäeva. Kui nüüd kuu lõpp mingeid üllatusi ei too, siis peaksin jääma taas umbes 20 euroga plussi. Positiivne on see, et juba 3 kuud ei ole ma sentigi krediitkaardiraha kasutanud ning olen teinud sinna juba üle 100 euro tagasimakseid.
Üks probleem on eelarvestamisel see, et saame abikaasaga väga erinevatel aegadel palka. Mõtlesin, et teen järgmisel kuul ainult enda sissetulekute kohta arvestuse (sh siis ka abikaasalt saadav raha). Tahan saada täpsema ülevaate, milline on just minu tulude ja kulude seis.
Pildiotsingu Minimalism funny tulemus
https://me.me/i/theycantalk-com-its-called-minimalism-minimalism-00b804761ee4493c8306e1db260508e0
Kogumispäevikus on väga aktuaalne teema hetkel minimalism. Minu jaoks on suur vahe, kas minimalism on sinu vaba valik või paratamatus. Tundub imekspandav lugeda paarikümnest pükstepaarist, kui mul endal on igapäevases kasutuses vaid kaks korralikumat paari. Lastel on ka näiteks üks paar korralikke teksaseid ja siis üks paar selliseid, mis juba veidi kulunud ja kasutame vaid hädakorral, kui selle korralikuma paariga midagi juhtuma peaks. T-särke on korralikumaid 5-6 ja siis selliseid kodusemaid teine samapalju. Kodust eemal õppivale lapsele pean jõudma iga nädalavahetus kõik särgid pühapäevaks puhtaks pesta, et tal oleks midagi uuel nädalal selga panna. See on pealesunnitud minimalism ja sellises olukorras on mõnikord raske seda võtta kui loodussäästlikku ja mõistlikku tarbimist. Enamasti ma ei mõtle sellele nii ja tunnen, et oleme alati ju nii hakkama saanud, aga aegajalt siis tuleb selline madalam seis ja väike enesehaletsus peale.
Kasutatud riiete suhtes on mul tõsine allergia, sest pidin neid ise lapsena palju kandma, mõned esemed muidugi on ka minu lastel kasutatuna saadud, kuid pigem olgu mul vähem riideid, kuid need olgu uuena ostetud. ....Pean siinkohal üles tunnistama, et paraku olen mina see "rikas", kes ostab odavaid asju, sest kallimate/kvaliteetsemate jaoks enamasti raha ja raatsimist pole.
Tegin väikese riiete inventuuri ja panin kirja kõik hetkel kiiremas korras ostmist vajavad riided ning sain sinna nimekirja kümmekond eset. Ilmselt pean hakkama selle teemaga tasapisi tegelema ning eelarves riiete summat ajutiselt  suurendama, et ei tekiks olukorda, kus on vaja kõike ja korraga.
Pildiotsingu im poor funny tulemus
Allikas: http://www.dumpaday.com

Hetkel on mul tunne, et kogu mu mõtteviis on nii vaene, et sellest vabaneda või seda muuta on väga keeruline.

Veidi nukker
Elli


Kommentaarid

  1. Tead, Elli, mul on ka vahel halb tunne, et kuigi ma alles alustan tundub, et lõpp-punkt või valgus tunneli lõpus on aastate kaugusel. Aga nii vist ongi.
    Minu tuju parandas finantsgurude podcastide kuulamine (ma kuulan Spotifyst, aga otse netist saab ka mõndasid kuulata), kus kuulasin, kuidas näiteks üks mees rääkis, et tegi 15a tööd ja elas kogu selle aja kokkuhoidlikult ja alla oma võimaluste, sest investeeris kõik edasi, aga nüüd on rikas (ta muidugi ise seda sõna ei kasutanud, aga hallooo, tal on 160 üürikorterit ja reisib aastas 8 korda...). Samuti investorid, kes suure suuga finantsvabadusest jahuvad, elavad kõik veidi rohkema kui miinimumpalga eest ning kõik ülejäänu panevad kõrvale selle nimel, et siis tulevikus oleks parem elu.
    Mina ka nii ei suuda, aga arvan, et kui mingi puhver on juba kogunenud ning investeerimisega algust tehtud (ma tegin endale mikroinvesteeringute konto LHV-s, kuhu on kahe kuuga v veidi üle 80 eur kogutud), siis tekib äkki hasart. Esmalt on vaja Sul laenudest lahti saada, mõtle siis kui need maksed üle jäävad ja selle kõik saab juba kuhugi paigutada - näiteks esmalt ühte reisifondi, et end premeerida ja tuju parandada. Me käisime just RyanAiriga Maltal, piletid kahele inimesele kokku 80€ ning hinnad kohapeal odavamad kui Eestis.. Ja tuju paranes nagu viuhti!
    Tuleb väikesed sammud läbi teha, et suurte tulemusteni jõuda. Samamoodi käime me ju koolitee läbi, et ühel hetkel öelda, et meil on nüüd haridus. Egas vist selle jõukusegagi lihtsam olema ei saa...

    VastaKustuta
  2. Aitäh! :)
    Ega ma iga päev noruta. See oli selline hetk ja otsustasin seda teiega ka jagada, et ei jääks mulje nagu oleks rajal püsimine kogu aeg üks lõbus ootamine ja vaatamine, kuidas laenud kahanevad ja säästud kasvavad. See on pikemaajaline protsess ja vajabki kannatlikkust. :)

    VastaKustuta
  3. Mitte ei saa aru kuhu mu pühapäeval kirjutatud poeem kadus? Siia kommenaatrina igatahes mitte. Võtan mõnesõnaga oma mõtted uuesti. Ränk mõelda nii, aga see 15 euri magusale võinuks panna otse pliidifondi. Ja sekkarist leiab vägavahvaid asju(ja kui neil olnud vastupidamist sekkarisse jõuda, siis järelikult ka vastupidavad!) ma ka ikka vahest ostan a’la h&m-st, ning siis kirun, et kolm pesu ja selga panna ei kannata... ja rahaasjade paika seadmine ongi pikaajaline protsess. Teoorias võib tugev olla, praktikas peab olema!

    VastaKustuta
  4. Nii tubliks ma ei suudaks hakata, et isegi väikest maiuspala lastele ei osta. Ise olen suht vähene magusatarbija. Iseasi, kas see summa oli mõistlik või vôiks seda veidi koomale tõmmata. :)
    Kuid lapsed ei tohiks kannatada meie säästliku elustiili arvelt. Seetõttu hakkavad tublid enne säästma ja investeerima ning alles siis peret looma, kuid mina saan lähtuda vaid iseenese hetkeolukorrast ja pean arvestama kogu pere vajadustega.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg