Otse põhisisu juurde

Kuu lõpp meie moodi

Tuligi kohe täitsa meie moodi jälle. Enne palgapäeva oli kontojääk kaks eurot ja mõned sendid pealekauba. Hädapärast oleks saanud ju selle eest veel mõne paki piima või pätsi leiba osta...

See kuu läks kohe täiega lappama. (Lugedes teiste selle kuu ebaõnnestumisi, kahtlustan, et see kuu oli vist rahamagnettormi kuu 😋) Kogusin kuu alguses hoolega tšekke, aga tabelisse need summad ei jõudnud ja kuu keskel lõin ka tšekkide kogumisele käega, sest kõik oli kuidagi nii pea peale keeratud. Suurim viga oli see, et mingil hetkel ei jõudnud nädala söögiraha sulas minu rahakoti vahele, see suurendas koheselt toidukulusid. Ma ei tea, kui palju täpselt, aga arvan, et vähemalt paarikümne euro võrra nädalas.

Kuu lõpus tabasid meid taas üllatused. Üks lastest sai poolteist nädalat enne kuu lõppu teada, et nad lähevad nüüd matkale. See eeldas mõne matkatarbe ostmist, matkatasu (15 eurot) ja toidukulusid. Teine lastest läks ekskursioonile. See oli ette teada, kuid tal läks kulurahadega kitsaks ja pidime 20 eurot lisaks maksma. Kuu lõpus annab selline summa korralikult tunda, eriti, kui su eelarve on niikuinii lõhki läinud.
Väike hädaabifondi purgike


See kuu oli toredate kohtumiste kuu. Loomulikult tähendas see taas väljaminekuid, aga seda raha ma ei kahetse. Tegime õega ühe mõnusa kohvikukülastuse, käisin emal külas, kohtusin kolleegidega ja tegime sõpradega ühe mõnusa istumise. Kultuuri tarbisime ka - käisime vaatasime oma silmaga Tõe ja õiguse ära. Nagu enamus, nii ka meie, jäime selle kinokülastusega rahule.

Rahaliselt aitas meil see kuu vee peal püsida see, et sain lisatöö. See oli minu jaoks muidugi ka lisa aja- ja närvikulu, kuid samas suureks abiks. Pool sellest  rahast rändas minu pliidifondi ja ülejäänu siis aitas likvideerida kuu lõpus tekkinud segadust. Hea uudis on see, et sain lepingu veel kaheks kuuks, see tähendab, et minu sissetulekud püsivad paar kuud kolmandiku võrra suuremad. See raha on plaanitud kõik suunata selle aasta rahaeesmärkide täitmisesse.

Oma riideid ma ikka veel müüki panna ei jõudnud, sest kuu lõpp oli megakiire. Riiete kuul on siis võimalus mul see eesmärk täita ning sean endale uue eesmärgi - teenitud raha eest kavatsen osta midagi kasutatud riiete poest. Sain grupist indu, et need polegi enam kaltsukad, vaid sealt võib saada päris lahedaid asju. Minu tööriiete garderoob vajab täiendamist, eelkõige mõne kena ja mugava kleidi võrra. Kevad tuleb ja see tekitab kohe iseenesest kleidi kandmise meeleolu. 😊



Minu märtsikuu kokkuvõte.
Rahatarkuse kuu õnnestumised:
1. Sain tarkuse, et laenudega hoiad oma kulud kõrged ja see raskendab tulude suurendamist. Tekib eksponentsiaalne vähenemine, st ajapikku söövad laenud ja nende intressid suure osa sinu tuludest.

2. Pidasime ühe vahva ja soodsa sünnipäeva.

3. Suurendasin oma sissetulekuid paarisaja euro võrra.

4. Panin kõrvale 100 eurot.

5. Krediitkaart püsib endiselt puutumatuna ja olen suutnud sinna regulaarselt teha iga kuu sissemakseid (kolme kuuga 160 eurot).

6. Meelerahufond kogub ka end vaikselt (sinna on kogunenud juba ühe nädala söögiraha jagu eurosid)
7. Täiendatud: Unustasin kõige tähtsama. Tegin oma elu esimese pikemaajalise laenu viimase sissemakse. Jeee!!! Ehk õppelaen leidis ometigi oma lõpu (alguse sai ta juba ca 20a tagasi 😬, aasta siis oli vist 1997 vms)

Rahatarkuse kuu ebaõnnestumised:
1. Poole kuu pealt ei jälginud ma kulusid (sh toidukulu) ja seetõttu lõpetasin praktiliselt nullis kontoga.

2. Ma ei suutnud ikka veel midagi oma riietest müüa.

3. Kuu lõpus tekkisid taas äkilised väljaminekud, millega ma polnud arvestanud.

Kuid, mis siin ikka pikalt norutada, mis kehvasti, see uuesti. Seadsin end taas kenasti joonele ja jätkan oma teekonda. Rahaasjades korra loomine ja tarkuste kogumine ei ole sprint, vaid üks korralik maraton. Sellel teekonnal võib ju mõndagi ette tulla. Peaasi on mitte alla anda. 😇

Kevadiselt rõõmus
Elli

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o