Otse põhisisu juurde

Kuu lõpp meie moodi

Tuligi kohe täitsa meie moodi jälle. Enne palgapäeva oli kontojääk kaks eurot ja mõned sendid pealekauba. Hädapärast oleks saanud ju selle eest veel mõne paki piima või pätsi leiba osta...

See kuu läks kohe täiega lappama. (Lugedes teiste selle kuu ebaõnnestumisi, kahtlustan, et see kuu oli vist rahamagnettormi kuu 😋) Kogusin kuu alguses hoolega tšekke, aga tabelisse need summad ei jõudnud ja kuu keskel lõin ka tšekkide kogumisele käega, sest kõik oli kuidagi nii pea peale keeratud. Suurim viga oli see, et mingil hetkel ei jõudnud nädala söögiraha sulas minu rahakoti vahele, see suurendas koheselt toidukulusid. Ma ei tea, kui palju täpselt, aga arvan, et vähemalt paarikümne euro võrra nädalas.

Kuu lõpus tabasid meid taas üllatused. Üks lastest sai poolteist nädalat enne kuu lõppu teada, et nad lähevad nüüd matkale. See eeldas mõne matkatarbe ostmist, matkatasu (15 eurot) ja toidukulusid. Teine lastest läks ekskursioonile. See oli ette teada, kuid tal läks kulurahadega kitsaks ja pidime 20 eurot lisaks maksma. Kuu lõpus annab selline summa korralikult tunda, eriti, kui su eelarve on niikuinii lõhki läinud.
Väike hädaabifondi purgike


See kuu oli toredate kohtumiste kuu. Loomulikult tähendas see taas väljaminekuid, aga seda raha ma ei kahetse. Tegime õega ühe mõnusa kohvikukülastuse, käisin emal külas, kohtusin kolleegidega ja tegime sõpradega ühe mõnusa istumise. Kultuuri tarbisime ka - käisime vaatasime oma silmaga Tõe ja õiguse ära. Nagu enamus, nii ka meie, jäime selle kinokülastusega rahule.

Rahaliselt aitas meil see kuu vee peal püsida see, et sain lisatöö. See oli minu jaoks muidugi ka lisa aja- ja närvikulu, kuid samas suureks abiks. Pool sellest  rahast rändas minu pliidifondi ja ülejäänu siis aitas likvideerida kuu lõpus tekkinud segadust. Hea uudis on see, et sain lepingu veel kaheks kuuks, see tähendab, et minu sissetulekud püsivad paar kuud kolmandiku võrra suuremad. See raha on plaanitud kõik suunata selle aasta rahaeesmärkide täitmisesse.

Oma riideid ma ikka veel müüki panna ei jõudnud, sest kuu lõpp oli megakiire. Riiete kuul on siis võimalus mul see eesmärk täita ning sean endale uue eesmärgi - teenitud raha eest kavatsen osta midagi kasutatud riiete poest. Sain grupist indu, et need polegi enam kaltsukad, vaid sealt võib saada päris lahedaid asju. Minu tööriiete garderoob vajab täiendamist, eelkõige mõne kena ja mugava kleidi võrra. Kevad tuleb ja see tekitab kohe iseenesest kleidi kandmise meeleolu. 😊



Minu märtsikuu kokkuvõte.
Rahatarkuse kuu õnnestumised:
1. Sain tarkuse, et laenudega hoiad oma kulud kõrged ja see raskendab tulude suurendamist. Tekib eksponentsiaalne vähenemine, st ajapikku söövad laenud ja nende intressid suure osa sinu tuludest.

2. Pidasime ühe vahva ja soodsa sünnipäeva.

3. Suurendasin oma sissetulekuid paarisaja euro võrra.

4. Panin kõrvale 100 eurot.

5. Krediitkaart püsib endiselt puutumatuna ja olen suutnud sinna regulaarselt teha iga kuu sissemakseid (kolme kuuga 160 eurot).

6. Meelerahufond kogub ka end vaikselt (sinna on kogunenud juba ühe nädala söögiraha jagu eurosid)
7. Täiendatud: Unustasin kõige tähtsama. Tegin oma elu esimese pikemaajalise laenu viimase sissemakse. Jeee!!! Ehk õppelaen leidis ometigi oma lõpu (alguse sai ta juba ca 20a tagasi 😬, aasta siis oli vist 1997 vms)

Rahatarkuse kuu ebaõnnestumised:
1. Poole kuu pealt ei jälginud ma kulusid (sh toidukulu) ja seetõttu lõpetasin praktiliselt nullis kontoga.

2. Ma ei suutnud ikka veel midagi oma riietest müüa.

3. Kuu lõpus tekkisid taas äkilised väljaminekud, millega ma polnud arvestanud.

Kuid, mis siin ikka pikalt norutada, mis kehvasti, see uuesti. Seadsin end taas kenasti joonele ja jätkan oma teekonda. Rahaasjades korra loomine ja tarkuste kogumine ei ole sprint, vaid üks korralik maraton. Sellel teekonnal võib ju mõndagi ette tulla. Peaasi on mitte alla anda. 😇

Kevadiselt rõõmus
Elli

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg