Otse põhisisu juurde

Me saime hakkama...

...selle augustikuuga, kuigi üllatusmomente jagus ikka terveks kuuks. Nüüd jääb üle elada september ja siis saab üle kolme kuu taas täispalga. Septembrikuu rahad panin kohe puhkuseraha saabudes kõrvale. Seda on küll vähem, kui tavapärane kuueelarve ning kooliajaga seoses kulud taas tõusevad märkimisväärselt, kuid kui mingeid üllatusi taas ei tule, siis peaks kõik kenasti kontrolli all olema. Arvestada tuleb ka vähemalt kolme väga lähedase inimese sünnipäevaga. Sellegipoolest olen hetkel optimistlik ja arvan, et kui me selle segase augustiga juba hakkama saime, siis küll saame ka septembriga. 😊

Seadsin augustikuu eesmärgiks püsida toidueelarvega 350 euro piires. Kõige lihtsam oli seda mul taas teha nii, et võtsin igal nädalal 80 eurot välja (lisasin nädala söögirahale10 eurot, sest lapsed söövad kõik toidukorrad kodus). Kahel korral maksin ka pangakaardiga. Kokku 17.20. Kogu kuu toidukulu tuli 337.20.
Eelarvesse jäämisel oli suureks abiks muidugi ka see, et nüüd tuleb osa toiduaineid oma aiast. Kuigi selleaastane kurgikasvatus läks suhteliselt aiataha ja tomatid jäid veidi hiliseks, sest ootasin e-poest tellitud mulda 3 nädalat, siis salatikraamiks juba piisab. Porgand, sibul ja punapeet on enam-vähem normaalselt valminud. Samuti saab õunu ja ploome aiast ning hetkel poest puuvilju eriti ei osta.

Kohe kohe algab kool. Sõna KOOL mainimine on meil viimased kuu aega täiesti keelatud olnud. Noorem kutt ei taha sellest veel mitte midagi kuulda. Ta tegi vahepeal ka oma pohlaäri ja teenis päris korraliku kopika. Kui tegemist on tööga, mille eest makstakse, siis võib ta uskumatult usin olla. Sel ajal, kui minul oli vaevalt pool ämbrit pohli korjatud, tuli tema juba kümneliitrise pohlaämbriga üle mäe ja võttis uue ämbri, mille ta ka täis jõudis korjata. Mina varusin viimased pohlad juba endale moosiks ja sügavkülma panemiseks. :)

...aga veidi kooliteemast. Saime riietega ülisoodsa diili. Mul oli planeeritud riiete ostmiseks kuni100 eurot, kuid saime kõik vajaliku vaid 49.98 eest. Käisime mitu poodi läbi ja võrdlesime hindu. Õnneks olid poisid ise ka tähelepanelikud, kui ma ütlesin, et ma ei ole nõus 20 euro eest dressipükse ostma, siis teadis üks lastest, et teises poes olid ju 9 euroga. Läksime siis tagasi sinna "teise" poodi ning niimoodi uurides ja hindu jälgides saimegi kõik vajaliku väga mõistliku hinnaga. Ülejäänud 50 eurot sain panna säästupuhvrisse. Seega oli meil kõik esmane kooliks olemas ja saime mõnusalt seda viimast puhkusenädalat nautida. See tähendab lapsed said, mina pidin juba taas vaikselt tööellu sukelduma, kuid tunnen end sel aastal piisavalt puhanuna ja olen täitsa valmis tööle asuma. 😇


Puhkuse ajal püüdsin ma ka veidi rahatarkuseid juurde koguda ning lugesin uuesti läbi Kiyosaki raamatu Rikas isa, vaene isa. Kuna ma esimest korda lugesin selle läbi aastaid tagasi, kui olin veel korteri-inimene, siis nüüd majainimesena sain mõnedest kohtadest palju paremini aru. Nimelt olen ma osanud endale hunniku kohustusi tekitada, kuid mul praktiliselt puuduvad varad, mis midagi sisse tooksid. Minu suurim vara on ilmselt minu haridus, kuid mul puuduvad  oskused seda piisavalt hästi rakendada, et see rohkem sisse tooks. Samas on positiivne see, et minu valdkonnas on töö alati kindlustatud.
Veidi häiris mind Kiyosaki kriitika keskklassi suhtes. Mina arvan, et kõik ei pea saama miljonärideks. Sain aru tema mõttest, et oleme kui oravad rattas, kuid mõni inimene, kes töötab erialal, mis talle meeldib,  võib ka selviisil ju oma eluga väga rahul olla. Vaesuse ja "laenatud rikkuse" rattast võiks muidugi hoiduda.

Oma vigadest õppiv
Elli

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o