Otse põhisisu juurde

Mul on pohlad...

Ei, ei, mul ei ole ükskõik, mis hetkel toimub. Vastupidi - me peame ju taas kuidagi hakkama saama.
Ilmselt oleks sobilik kõigepealt teha väike kokkuvõte, mis meie autoremondist sai.
Õnneks mootor oli seekord terve, kuid remonditav varuosa oleks meile uuena maksnud ca 500 eurot ning taastatud jupp maksab alates 300st eurost, kuid kuidagi juhtus nii, et meie tuttaval sattus just üks selline üle olema ja saime selle poole odavamalt.

Siiski läks kogu remont meile maksma ligi nelisada eurot. Osa sellest rahast oli kaasal kogutud ühe teise meile vajaliku asja ostmiseks, kuid nüüd siis pidi ka tema oma säästud kõik mängu panema. Väike summa läks mehe palgarahast ning 107.- eurot läks ikkagi krediitkaardilt. 😕 Selle püüame esimesel võimalusel muidugi kõik taas tagasi panna, kuid veidi kurb ikkagi, et me ilma toime ei tulnud. Samas pole see nii hull, kui esialgu kartsime ja võib öelda, et hea, et niigi läks.

Kui ma viskasin õhku küsimuse, et kuidas sellest olukorrast ilma laenu võtmata välja tulla, siis ei saanud ma kahjuks ühtegi vastust. Ainuke vastus, mille oskasin iseendale anda oli - kus sa enne olid? Miks sa kõik säästud vahepeal nulli lasid? Kuid siis sain ise ka kohe vastata, et segadus tekkis seoses minu sissetulekute järsu vähenemisega. Kuna ma pole uue tulumaksusüsteemi ajal pikalt puhanud, siis ei osanud ma kõige sellega, mis juhtuma hakkas, arvestada. Põhimõtteliselt on hetkel veidi üle 380 euro minu raha riigi käes hoiul. Osa sellest saan siis oktoobris tagasi ja ülejäänu tuludeklaratsiooniga.

Ah, mis sellest enam. Mõnes mõttes oli seda autojama isegi vaja, et ma veel enam püüaksin tekitada ja hoida alati varuks mingid säästud. Ma ei taha rohkem sellist tunnet kogeda, mida tundsin, kui auto tee äärde seisma jäi.

Mul ongi pohlad :)

Tegelikult tekitas see olukord minus väikese paanika ja mõtlesin, et pean kohe midagi ette võtma. Sel aastal on hea pohla-aasta ja otsustasin osa pohli müügiks korjata. Noorem laps tuli mulle appi ja tegime temaga väikese diili, et ta saab igalt liitrilt euro endale. Suurendasin sel viisil oma eelarvet 75 euroga. See pole suur raha, kuid abiks ikka ja annab veidi kindlustunnet, et me saame hakkama. Võibolla suudan nädala-paari pärast veel ühe korje teha, kuid praegu peavad mu käed veidi taastuma.

Homme plaanin minna kooliks vajalikud riided ja jalanõud ära osta. Nimekirjas on 1 paar vahetusjalanõusid, 2 paari dressipükse, 1 pusa, 1 paar teksapükse (noorema kuti varuteksadelt leidsin augu ja nii ma teda küll kooli saata ei saa). Loodan saja euroga hakkama saada. 😊

Üks mõte veel. Oleme abikaasaga jõudnud täielikule üksmeelele, et ei mingeid järelmakse, krediitkaardivõlast tuleb kiiremas korras ühiselt lahti saada ning meil peab olema säästupuhver. Kui kõik need kolm punkti täidetud, alles siis saame mõelda uute asjade ostmisele. Olen hakanud veidi positiivsemalt suhtuma ka kasutatud asjadesse. Alati ei pea kõik olema täiesti uus. Mõnikord võib mõni kasutatud asi olla kvaliteetsemgi, kui odavam uus.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Elli

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Säästufondid

 Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada minu jaoks väga hästi toiminud süsteemist, mis aitas mind välja palgapäevast palgapäevani hädavaevu toime tulemise nõiaringist. Tänu ümbrikumeetodile olid minu eelarves olevad kategooriad jagatud reaalseteks rahaümbrikuteks. Iga kuu lisasin sinna mingi summa ning kuu lõpus sain otsustada, kas panen selle summa suuremasse säästu või jätan samasse ümbrikusse/kategooriasse alles.  Mul hakkasid selviisil tekkima tasapisi igas kategoorias minisäästud (neid nimetatakse ka sinking funds).  Tänu sellele jäin ma iga kuu paremini eelarvesse ning samas hakkasid tekkima väikesed lisasäästud.  Näiteks riiete kategooriasse lisan ma enamasti 30-50 eurot. Seega võis paari-kolme kuuga sellesse kategooriasse koguneda juba ligi 100€. Kui samal ajal hoida pilku peal oma garderoobil ning jalatsite riiulil, saab kenasti teha plaane, millal ja milleks see raha kulutada. Mina kulutasin sel kevadel lapse lõpupeoks kleidi ja uute jalanõude ostmiseks. Kui on teada, et mõni

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg

Pealkirjata lugu :D

 September sai läbi ja suur oli minu üllatus, kui lõpetasin selle 341 euroga pangaarvel. Tegelikult oli vaba kuluraha alles isegi 371€, sest rahakotis oli veel alles 30€ toiduraha.  Ära said ju peetud kõik sünnipäevad. Pulmast pidin küll haiguse tõttu loobuma, kuid kingitus ootab pruutpaariga kokku saamist. Eelarvesse ei olnud arvestatud raha, mis kulus ravimitele, kuid ilmselt samal ajal tuli kokkuhoid kütusekuludelt, sest ma ei sõitnud kaks nädalat eriti kuhugi. Kuna mulle tundus kuu alguses kõike nii palju ja raha peale puhkust pigem väga täpselt, siis olen igatahes ise küll väga üllatunud.  Me siin saime vahepeal taas koroonaga pihta. Muidu polnudki seekord väga hull, kuid mul oli probleeme, et köha lahtisemaks saada. Jõin aga meega teed, sõin igasugu tablette sisse, aurutasin ja tegin sinepi ja meeplaastreid. Lõpuks oli kõige suuremaks abimeheks ikkagi saun. Aururohke leil ning ma ei tea, kas see ka aitas, aga igatahes hõõrusin end igaks juhuks ka veidi soolaga kokku.  Kes nüüd mi