Ei, ei, mul ei ole ükskõik, mis hetkel toimub. Vastupidi - me peame ju taas kuidagi hakkama saama.
Ilmselt oleks sobilik kõigepealt teha väike kokkuvõte, mis meie autoremondist sai.
Õnneks mootor oli seekord terve, kuid remonditav varuosa oleks meile uuena maksnud ca 500 eurot ning taastatud jupp maksab alates 300st eurost, kuid kuidagi juhtus nii, et meie tuttaval sattus just üks selline üle olema ja saime selle poole odavamalt.
Siiski läks kogu remont meile maksma ligi nelisada eurot. Osa sellest rahast oli kaasal kogutud ühe teise meile vajaliku asja ostmiseks, kuid nüüd siis pidi ka tema oma säästud kõik mängu panema. Väike summa läks mehe palgarahast ning 107.- eurot läks ikkagi krediitkaardilt. 😕 Selle püüame esimesel võimalusel muidugi kõik taas tagasi panna, kuid veidi kurb ikkagi, et me ilma toime ei tulnud. Samas pole see nii hull, kui esialgu kartsime ja võib öelda, et hea, et niigi läks.
Kui ma viskasin õhku küsimuse, et kuidas sellest olukorrast ilma laenu võtmata välja tulla, siis ei saanud ma kahjuks ühtegi vastust. Ainuke vastus, mille oskasin iseendale anda oli - kus sa enne olid? Miks sa kõik säästud vahepeal nulli lasid? Kuid siis sain ise ka kohe vastata, et segadus tekkis seoses minu sissetulekute järsu vähenemisega. Kuna ma pole uue tulumaksusüsteemi ajal pikalt puhanud, siis ei osanud ma kõige sellega, mis juhtuma hakkas, arvestada. Põhimõtteliselt on hetkel veidi üle 380 euro minu raha riigi käes hoiul. Osa sellest saan siis oktoobris tagasi ja ülejäänu tuludeklaratsiooniga.
Ah, mis sellest enam. Mõnes mõttes oli seda autojama isegi vaja, et ma veel enam püüaksin tekitada ja hoida alati varuks mingid säästud. Ma ei taha rohkem sellist tunnet kogeda, mida tundsin, kui auto tee äärde seisma jäi.
Tegelikult tekitas see olukord minus väikese paanika ja mõtlesin, et pean kohe midagi ette võtma. Sel aastal on hea pohla-aasta ja otsustasin osa pohli müügiks korjata. Noorem laps tuli mulle appi ja tegime temaga väikese diili, et ta saab igalt liitrilt euro endale. Suurendasin sel viisil oma eelarvet 75 euroga. See pole suur raha, kuid abiks ikka ja annab veidi kindlustunnet, et me saame hakkama. Võibolla suudan nädala-paari pärast veel ühe korje teha, kuid praegu peavad mu käed veidi taastuma.
Homme plaanin minna kooliks vajalikud riided ja jalanõud ära osta. Nimekirjas on 1 paar vahetusjalanõusid, 2 paari dressipükse, 1 pusa, 1 paar teksapükse (noorema kuti varuteksadelt leidsin augu ja nii ma teda küll kooli saata ei saa). Loodan saja euroga hakkama saada. 😊
Üks mõte veel. Oleme abikaasaga jõudnud täielikule üksmeelele, et ei mingeid järelmakse, krediitkaardivõlast tuleb kiiremas korras ühiselt lahti saada ning meil peab olema säästupuhver. Kui kõik need kolm punkti täidetud, alles siis saame mõelda uute asjade ostmisele. Olen hakanud veidi positiivsemalt suhtuma ka kasutatud asjadesse. Alati ei pea kõik olema täiesti uus. Mõnikord võib mõni kasutatud asi olla kvaliteetsemgi, kui odavam uus.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Elli
Ilmselt oleks sobilik kõigepealt teha väike kokkuvõte, mis meie autoremondist sai.
Õnneks mootor oli seekord terve, kuid remonditav varuosa oleks meile uuena maksnud ca 500 eurot ning taastatud jupp maksab alates 300st eurost, kuid kuidagi juhtus nii, et meie tuttaval sattus just üks selline üle olema ja saime selle poole odavamalt.
Siiski läks kogu remont meile maksma ligi nelisada eurot. Osa sellest rahast oli kaasal kogutud ühe teise meile vajaliku asja ostmiseks, kuid nüüd siis pidi ka tema oma säästud kõik mängu panema. Väike summa läks mehe palgarahast ning 107.- eurot läks ikkagi krediitkaardilt. 😕 Selle püüame esimesel võimalusel muidugi kõik taas tagasi panna, kuid veidi kurb ikkagi, et me ilma toime ei tulnud. Samas pole see nii hull, kui esialgu kartsime ja võib öelda, et hea, et niigi läks.
Kui ma viskasin õhku küsimuse, et kuidas sellest olukorrast ilma laenu võtmata välja tulla, siis ei saanud ma kahjuks ühtegi vastust. Ainuke vastus, mille oskasin iseendale anda oli - kus sa enne olid? Miks sa kõik säästud vahepeal nulli lasid? Kuid siis sain ise ka kohe vastata, et segadus tekkis seoses minu sissetulekute järsu vähenemisega. Kuna ma pole uue tulumaksusüsteemi ajal pikalt puhanud, siis ei osanud ma kõige sellega, mis juhtuma hakkas, arvestada. Põhimõtteliselt on hetkel veidi üle 380 euro minu raha riigi käes hoiul. Osa sellest saan siis oktoobris tagasi ja ülejäänu tuludeklaratsiooniga.
Ah, mis sellest enam. Mõnes mõttes oli seda autojama isegi vaja, et ma veel enam püüaksin tekitada ja hoida alati varuks mingid säästud. Ma ei taha rohkem sellist tunnet kogeda, mida tundsin, kui auto tee äärde seisma jäi.
 |
| Mul ongi pohlad :) |
Tegelikult tekitas see olukord minus väikese paanika ja mõtlesin, et pean kohe midagi ette võtma. Sel aastal on hea pohla-aasta ja otsustasin osa pohli müügiks korjata. Noorem laps tuli mulle appi ja tegime temaga väikese diili, et ta saab igalt liitrilt euro endale. Suurendasin sel viisil oma eelarvet 75 euroga. See pole suur raha, kuid abiks ikka ja annab veidi kindlustunnet, et me saame hakkama. Võibolla suudan nädala-paari pärast veel ühe korje teha, kuid praegu peavad mu käed veidi taastuma.
Homme plaanin minna kooliks vajalikud riided ja jalanõud ära osta. Nimekirjas on 1 paar vahetusjalanõusid, 2 paari dressipükse, 1 pusa, 1 paar teksapükse (noorema kuti varuteksadelt leidsin augu ja nii ma teda küll kooli saata ei saa). Loodan saja euroga hakkama saada. 😊
Üks mõte veel. Oleme abikaasaga jõudnud täielikule üksmeelele, et ei mingeid järelmakse, krediitkaardivõlast tuleb kiiremas korras ühiselt lahti saada ning meil peab olema säästupuhver. Kui kõik need kolm punkti täidetud, alles siis saame mõelda uute asjade ostmisele. Olen hakanud veidi positiivsemalt suhtuma ka kasutatud asjadesse. Alati ei pea kõik olema täiesti uus. Mõnikord võib mõni kasutatud asi olla kvaliteetsemgi, kui odavam uus.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Elli
Kommentaarid
Postita kommentaar