Töövestlustel käidud. Ühe pakkumise ütlesin kohe telefoni teel ära, sest see oleks eeldanud üle 50km sõitu ja suurema osa teenitust oleksin niisama maha sõitnud. Teise vestluse käigus mõistsin, et mul oleks sellelt töölt raske lahkuda, kui mu tervis seda pinget siiski vastu ei pea. Kolmas pakkumine sobis väga hästi ja juba järgmisest nädalast mu koormus tõuseb 0,3 võrra ehk siis 0,8 peale.
Olen mõnusalt ootusärev, sest saan oma mõnedelt oskustelt taas tolmu maha pühkida, pööningule veetud töövahendid välja otsida ja vaadata, kas olen väga roostes või tulen toime. Tegelikult ma ei karda, et ma ei saa hakkama. Ainult kahe töö lisakoormuste kokkulangemisel võib tekkida lühis, kuid loodan, et suudan end piisavalt hästi organiseerida, et seda ei juhtuks.
Tänu lisatööle peaks minu sissetulek kasvama oktoobrist umbes kolmandiku võrra, mis on ju juba suureks abiks. Esialgne plaan on kõik see oma rahaliste eesmärkide täitmisesse suunata. Sellegipoolest ei tohi ma enne õhtut hõisata ja rõõmu saan tunda siis, kui olen mõned kuud selviisil töötada suutnud ja kõik toimib.
Viimase aja kuum teema on II pensionisammas. Seoses sellega netis ringi surfates jäi mulle hoopis silma üks väga normaalne artikkel raha kogumise teemast, kuidas väiksema sissetulekuga peredel ongi raskem säästa. Seal pole küsimus valikutes, kas ostan uue koti või seeliku, söön restoranis või võtan kodust söögi kaasa, jätan selleaastasel soojamaareisil käimata või mitte. Eelnevatest valikutest saab enamus madala sissetulekuga inimestest vaid unistada. Jõukamatel inimestel on rohkem võimalusi, et osta näiteks suuremas koguses soodsamaid asju või käia välismaal, et osta korraliku alega kvaliteetseid riideid. Seega neil on võimalus olla säästlikum. Järelmaksude teemagi kuulub siia hulka. Kel on säästud, see saab ju vajaliku kohe välja osta. Palgapäevast palgapäevani elaja peab mõnikord hädaga järelmaksu võtma (nt kui neljalapselisel perel pesumasin katki läheb, siis ilma ei saa ju kuidagi).
Vaesematel perekondadel on küsimused rohkem selles, kuidas igapäevaste kuludega toime tulla. Näiteks lükatakse edasi hambaravi, käiakse 10a vanade saabastega, mis ei pea sooja ega vett, kodude renoveerimine (seega säästlikumaks ja mugavamaks muutmine) käib üle jõu jnejnejne. See artikkel kõnetas mind väga just seetõttu, et hetkel kuulume meiegi pigem nende hulka, kes peavad kuust kuusse niigi säästlikult majandama, et kõik arved makstud oleks, kõht täis ja lastel ning endal hädapärane olemas.
Meie mõningad stiilinäited lähiaja valikutest: kas osta lapsele laiem voodi (kasutatud) või uued talvesaapad (no selle valikuga on veidi aega, aga siiski pean sellele juba mõtlema)? Lastel on vaja see kuu juuksurisse minna, st et mina pean oma uute teksade ostmisega veel veidi kannatama (mul on üks viledaks kantud sinine teksapaar, mille kõrvale sooviksin veidi värskemaid musti). Maksin krediitkaardile igakuise 50 eurot, kuid samas vajavad mu auto pidurikettad väljavahetamist (seda lugedes tundub see mulle eriti jabur, sest kui ma kuskil pidurdamisega hiljapeale jään, siis võib see mulle enam kui 50 eurot maksta). Lähiajal tuleb otsustada, mis kuus tellida korstnapühkija ja millal sibipütt (nende muredega tegeleb õnneks teine pool). Mul on üks hammas külmale tundlikuks muutunud ja vajaks ülevaatamist. Olen juba mõnda aega soovinud osta endale inglise keele õpikuid, et täiendada oma keeleoskust, kuid alati on midagi olulisemat ning minu juuksurisse minek on nagu üks suur kauge sinine unistus, mis ei täitu veel niipea. See on minu elu ja tervitan kõiki, kes iga päev samasuguste valikute ees seisavad. 😀
Vaatamata sellele pean oluliseks mingite säästude loomist ja järelmaksude nõiaringist pääsemist. Loodetavasti saan peagi tänu laenukoormuse vähenemisele ning sissetulekute suurenemisele end veidi vabamalt tunda. 😊
*Vabandan autori ees, sest kahjuks ei leia ma seda artiklit enam üles, et sellele viisakalt viidata. 😳
Pensionifondi teemast nii palju, et ma usun, et me kõik vastutame selle eest, mis saab meie pensionieas. Eriti vastutustundetu on öelda, et võibolla ma ei elagi nii kaua või meie vanuses on pensioniiga nii kõrge, et me ei saagi pensionile, .....aga kui sa siiski elad, siis kuidas sa kavatsed näiteks ca 20a toime tulla??? Jah, riik maksab sulle midagi, et sa elus püsiksid, kuid kas see on mingi elu. Seetõttu olen mina esialgu otsustanud kindlalt jätta oma II samba rahulikult edasi tiksuma. Pigem muretsen sellepärast, et tean, et teisest sambast ei tule pensionile väga palju lisa ning meil on vaja rohkem mõelda sellele, kuidas oma pensionipõlve veelgi enam kindlustada. Ma pole veel süvenenud III samba võimalustesse, sest mul pole olnud piisavalt ressursse, et sinna midagi lisaks maksta, kuid tõenäoliselt oleks see üks võimalus.
Väike lootus on ju, et kui ma oma laenud klatiks saan, siis suudan osa rahast kuhugi lisaraha koguma suunata. Minus on vist hakanud tasapisi kasvama investeerimise pisik, sest mõistan, et see võib aidata mul tulevikku kindlustada. 😇 Ma ei unista sellest, et ma ei peaks tulevikus tööl käima, kuid rahulik pensionipõlv on mulle küll oluline.
Uutest väljakutsetest ootusärev
Elli
Olen mõnusalt ootusärev, sest saan oma mõnedelt oskustelt taas tolmu maha pühkida, pööningule veetud töövahendid välja otsida ja vaadata, kas olen väga roostes või tulen toime. Tegelikult ma ei karda, et ma ei saa hakkama. Ainult kahe töö lisakoormuste kokkulangemisel võib tekkida lühis, kuid loodan, et suudan end piisavalt hästi organiseerida, et seda ei juhtuks.
Tänu lisatööle peaks minu sissetulek kasvama oktoobrist umbes kolmandiku võrra, mis on ju juba suureks abiks. Esialgne plaan on kõik see oma rahaliste eesmärkide täitmisesse suunata. Sellegipoolest ei tohi ma enne õhtut hõisata ja rõõmu saan tunda siis, kui olen mõned kuud selviisil töötada suutnud ja kõik toimib.
 |
| Pildi allikas: Rahafoorum.ee |
Viimase aja kuum teema on II pensionisammas. Seoses sellega netis ringi surfates jäi mulle hoopis silma üks väga normaalne artikkel raha kogumise teemast, kuidas väiksema sissetulekuga peredel ongi raskem säästa. Seal pole küsimus valikutes, kas ostan uue koti või seeliku, söön restoranis või võtan kodust söögi kaasa, jätan selleaastasel soojamaareisil käimata või mitte. Eelnevatest valikutest saab enamus madala sissetulekuga inimestest vaid unistada. Jõukamatel inimestel on rohkem võimalusi, et osta näiteks suuremas koguses soodsamaid asju või käia välismaal, et osta korraliku alega kvaliteetseid riideid. Seega neil on võimalus olla säästlikum. Järelmaksude teemagi kuulub siia hulka. Kel on säästud, see saab ju vajaliku kohe välja osta. Palgapäevast palgapäevani elaja peab mõnikord hädaga järelmaksu võtma (nt kui neljalapselisel perel pesumasin katki läheb, siis ilma ei saa ju kuidagi).
Vaesematel perekondadel on küsimused rohkem selles, kuidas igapäevaste kuludega toime tulla. Näiteks lükatakse edasi hambaravi, käiakse 10a vanade saabastega, mis ei pea sooja ega vett, kodude renoveerimine (seega säästlikumaks ja mugavamaks muutmine) käib üle jõu jnejnejne. See artikkel kõnetas mind väga just seetõttu, et hetkel kuulume meiegi pigem nende hulka, kes peavad kuust kuusse niigi säästlikult majandama, et kõik arved makstud oleks, kõht täis ja lastel ning endal hädapärane olemas.
Meie mõningad stiilinäited lähiaja valikutest: kas osta lapsele laiem voodi (kasutatud) või uued talvesaapad (no selle valikuga on veidi aega, aga siiski pean sellele juba mõtlema)? Lastel on vaja see kuu juuksurisse minna, st et mina pean oma uute teksade ostmisega veel veidi kannatama (mul on üks viledaks kantud sinine teksapaar, mille kõrvale sooviksin veidi värskemaid musti). Maksin krediitkaardile igakuise 50 eurot, kuid samas vajavad mu auto pidurikettad väljavahetamist (seda lugedes tundub see mulle eriti jabur, sest kui ma kuskil pidurdamisega hiljapeale jään, siis võib see mulle enam kui 50 eurot maksta). Lähiajal tuleb otsustada, mis kuus tellida korstnapühkija ja millal sibipütt (nende muredega tegeleb õnneks teine pool). Mul on üks hammas külmale tundlikuks muutunud ja vajaks ülevaatamist. Olen juba mõnda aega soovinud osta endale inglise keele õpikuid, et täiendada oma keeleoskust, kuid alati on midagi olulisemat ning minu juuksurisse minek on nagu üks suur kauge sinine unistus, mis ei täitu veel niipea. See on minu elu ja tervitan kõiki, kes iga päev samasuguste valikute ees seisavad. 😀
Vaatamata sellele pean oluliseks mingite säästude loomist ja järelmaksude nõiaringist pääsemist. Loodetavasti saan peagi tänu laenukoormuse vähenemisele ning sissetulekute suurenemisele end veidi vabamalt tunda. 😊
*Vabandan autori ees, sest kahjuks ei leia ma seda artiklit enam üles, et sellele viisakalt viidata. 😳
Väike lootus on ju, et kui ma oma laenud klatiks saan, siis suudan osa rahast kuhugi lisaraha koguma suunata. Minus on vist hakanud tasapisi kasvama investeerimise pisik, sest mõistan, et see võib aidata mul tulevikku kindlustada. 😇 Ma ei unista sellest, et ma ei peaks tulevikus tööl käima, kuid rahulik pensionipõlv on mulle küll oluline.
Uutest väljakutsetest ootusärev
Elli
Kommentaarid
Postita kommentaar