Otse põhisisu juurde

Osta siis, kui on odav

Suvi on täies hoos ja kulutused on veidi teistlaadi, kui talvisel ajal. Kevad ja suve algus on meil alati väga üritusterohked. Nii jääb viimase pooleteise kuu sisse kuus suuremat sünnipäeva tähistamist, ühed katsikud, üks lõpupidu, jaanipidu ja juba ka üks väljasõit. 



Me alati mõtleme, et ei hakka mingit suurt pidu pidama, kuid kui juba paar inimest annab märku, et nad niikuinii plaanivad läbi astuda, siis on ju mõistlikum kõigile, kes niikuinii tulemas on, varakult teada anda, mis päeval on kõige sobilikum. Seega kujunes meil taas selline "veidi peame" sünnipäev ligi 20 inimesega korralikuks olenguks. Peale koronaaja pikka isolatsiooni oli muidugi väga tore taas vanade sõprade ja tuttavatega koos istuda. 

Selleks, et kõikide kulutustega ikka välja tulla sain juuni lõpus juba mõned päevad hooajatööl käia. Näiteks 24.06 hommikul ärkasime juba kell 5, et kella kuueks põllule jõuda. Teenisin kahe päevaga 75 eurot ja sellest rahast osa läks siis nädalavahetuse väljasõidule. 

Kas te mõtlete mõnikord vaeselt või tunnete, et eristute seltskonnast, sest ei saa endale kõike lubada? Mina olen seda tihti tundnud ja kuigi seekord olin saanud endale väikese reisiraha tekitada, siis veidi oli ikka selline tunne, et teised lubavad endale rohkem, kui mina raatsiks. Näiteks restoranis drinkide tegemine on minu jaoks liiga kulukas. Ma üldiselt ei raatsi isegi poest endale eriti tihti alkoholi osta. Samas polegi see ju eluliselt vajalik kulutus ja ehk oleks õigem mõelda sedapidi, et ma olengi vähene alkoholitarbija. Kuid seltskond iseenesest oli väga lahe ja see paar päeva aitas mul kõigist argimõtetest eemale saada. 



Veidi siis pealkirjast. Kui sa elad palgapäevast palgapäevani, siis ei raatsi sa osta asju sel hetkel, kui need on soodushinnaga, sest sul ju kodus on veel veidi ja saad mõned päevad või nädalakese veel ilma selle asjata hakkama. Nii tekivad aga ebasoodsalt kallimad ostud, mis kergitavad eelarvet. Kuna mul on ju nüüd puhver, mis toetab mind vajadusel, siis pean end suunama rohkem selliseid soodsaid diile jälgima ja varuma asju siis, kui need on soodushinnaga. Olin veidi aega tagasi enda peale pahane, kui jätsin ostmata koertetoidu, mis oli ca 40% tavapärasest odavama hinnaga. Järgmisel korral poodi minnes pidin maksma täishinna. Seega püüan olla edaspidi targem ja varuda asju/sööke, mida meil niikuinii kulub, kohe kui märkan soodsamat hinda. Nii on mul plaanis näiteks sel nädalal osta Coopist Santa Maria maitseainete suured topsid. Kilohinna vahe väikeste pakkidega on pea kahekordne. Nii tegutsedes vähenevad väljaminekud märkamatult iseenesest. Oluline on muidugi see, et iga soodsama hinna peale liigselt mitte erutuda. Odav hind üksi ei ole argument. See peab olema midagi, mida meie pere tihti tarbib (Nt. tualettpaber, pesupulber, õli, koertetoit, juust jne). 

Homme ja ülehomme lähen taas põllule. Suutsin end esmaspäeval korralikult ära põletada ja vahepeal on vaja tegeleda ka koduga. Seetõttu ei saa ma päris iga päev lisatööl käia, kuid püüan siiski seda aega maksimaalselt ära kasutada, eks hiljem, kui hooaeg läbi, on aega ka puhata ja veidi suve nautida. 
Samas on metsas peagi korjamisootel kukeseened, mustikad ja metsmaasikad. Paari  nädala pärast hakkavad valmima aiamaal köögiviljad, mis tahavad purki saada ja nii see suvi möödub nagu üks kiire unenägu. 

Toimekas
Elli



Kommentaarid

  1. Sa oled äärmiselt tubli, imetlen sinu töökust ja oskust hakkama saada!

    VastaKustuta
  2. Aitäh, Annely! Hommikul 5.27 on sellist kommentaari väga motiveeriv lugeda. :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o