Otse põhisisu juurde

Kes minevikku ei mäleta ehk veidi sellest, kuidas ma lilleke sellisesse segadusse üldse sattusin

Ma pole vist eriti rääkinud sellest, kuidas me täpselt sellisesse seisu jõudsime, kus me sel hetkel olime, kui ma kaks aastat tagasi Kogumispäeviku väljakutsetega liitusin ja selle blogimisega siin algust tegin. 

Mu mõtted liikusid sellele eelmisel nädalal, kui avastasin äkki, et mu ID-kaart oli aegunud ja mul oli vaja kiiresti uut kaarti, sest mõned dokumendid vajasid minu digiallkirja. Mõtlesin, et maksku, mis maksab, et kui vaja, siis teen selle kiirversiooni, et taastada kiiresti allkirjastamise võimalus. Mis siis, et see on kindlasti poole kallim, kui tavaline kaart. Jõudsin juba järelegi vaadata, et see maksaks 45.- eurot. Mul oli vaja vaid välja mõelda, millise kulurea pealt selle raha võtan. Näiteks Igaksjuhuks kulutuste peale on mul igakuiselt ümbrikusse pandud 100 eurot ja teine võimalus oleks see kasvõi  kuu alguses säästupuhvrisse pandud rahast lihtsalt tagasi võtta. Seega võimalusi oli mitmeid ja ma ei pidanud seekord muretsema raha pärast, vaid suurem mure oli see, et ma saaksin võimalikult ruttu allkirjastamise võimalusega dokumendi. PPA-s sain teada, et kiirdokumendile peab ise Tallinnasse järele minema, seega on see meie jaoks suhteliselt mõttetu teenus, kuid õnneks on olemas võimalus osta eraldi kaart, millega saab digiallkirjastada. Super!!! Selle tegemisele kulus ca tunnike ja minu probleem oli lahendatud. Kulu kokku 50.- (ID-kaart ja see teine kaart). 

Allikas: FB

Kuid 2018a sügisel ei olnud meie lood nii roosilised. Olime terve suve maja fassaadi remontinud ja iga üle jäänud sent oli sellesse projekti pandud. Näiteks, kui ma oma 40ndat sünnipäeva pidasin, siis palusime kingiks ümbrikut, et saaksime osta majale uue ukse, mis uuenenud fassaadiga paremini kokku sobiks. Ühesõnaga kõik raha läks majaehitusse. 

Meil polnud mitte sentigi sääste ja siis tekkis mul sügisel töökoha vahetusega seoses vajadus uue arvuti järele (st mul puudus kodus tööks sobilik arvuti). Ma ei osanud näha muud varianti, kui võtsin selle järelmaksu peale. Kuu aega hiljem, minu sünnipäeva paiku, andis meie pesumasin otsad. Viisime selle remonti, kuid see oleks läinud ligi 100 eurot maksma ja mõistlikum tundus uus osta. Seega sain mehelt "sünnipäevakingiks" pesumasina - loomulikult järelmaksu peale, sest selle 25 eurot kuus ju maksmiseks ikka leiab. 

Kuu lõppudes olid rahad nii otsas, et pidin praktiliselt iga kuu veidi raha krediitkaardilt näpistama ja kuna tegu oli vaba tagasimaksega kaardiga, siis tagasimakseid ma sel perioodil eriti ei teinud. Nii oli selleks samaks sügiseks krediidilimiit peaaegu täis ning maksin iga kuu juba ainuüksi intressi ja kaardikindlustust ca 20 eurot. 

Meie vanem laps pidi hakkama kodust eemal koolis käima ja ma sain talle iga nädal vaid 10 eurot söögiraha anda (teame nüüd, et ühel koolikaaslasel oli see summa veelgi väiksem). Samal ajal kulus toanaabril söögile ikka mitukümmend eurot ning ta sai alati vajadusel vanematelt raha juurde küsida. Õnneks oli meie laps mõistlik ja ei virisenud kunagi ning sai hakkama. Poole aasta pealt hakati talle juba stipendiumi maksma ja siis läks tema elu lahedamaks. 

Novembris aegusid mu load ja see oli see, mis mulle konkreetselt seoses ID-kaardi aegumisega meelde tuli. Ma teadsin sel hetkel väga hästi, et mu load saavad läbi, kuid olime rahaliselt nii ummikus, et see 40 eurot tundus ka suur raha kõige muu kõrvalt välja käia. Kui detsembri alguses raha sain ja lubasid taotlema asusin, siis oli seal suur ja punane kiri, et teie load ei kehti. See tähendab, et sõitsin mõned nädalad kehtetute lubadega ringi. Piinlik!!! Kuid see oli meie elu sel hetkel ning me ei saanud aru, et olime ise end liiga puntrasse keeranud. Nagu olen varemgi öelnud, siis elu muudkui juhtus ja meile tundus, et me ei saa selleks midagi ära teha või neid olukordi paremaks muuta. 

Olen tänulik kogumispäevikule ja ka iseendale (ning perele), et me selle teekonna ette võtsime ja oma rahaasju korda seadma hakkasime. Ma ei kujuta ette, kus me muidu tänaseks oleksime olnud. Kindel see, et ikka veel ühes suures finantsilises sasipuntras. 

Veidi mõtlik

Elli


Kommentaarid

  1. Tohutult inspireeriv 😍 Nii lohutav on näha, et kõik on võimalik kui hästi planeerida. Jätkuvalt jaksu!

    VastaKustuta
  2. Tubli oled! Loen ja mõtlen et ma võiks ka nii tubli olla 🙄

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Silvia, sa saadki olla. :) Oluline on lihtsalt alustada. Peab olema eesmärk, mille poole püüelda ja plaan, kuidas seda teha. ..ja valmisolek, et kõik ei õnnestu 100%, aga juba 80% või kasvõi 50% plaani täitmist viib meid juba paremasse olukorda.

      Kustuta
    2. Ma tean kuidas on õige aga lihtsalt ei tee nii 😔 ma ei ole eesmärke reaalselt paberile kirjutanud, vb peaksin sellest alustama 🤔

      Kustuta
    3. Kindlasti tasubki sellest alustada. See kirjapanek pole ju suur pingutus ;)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kaoses ei ole korda

Tere taas! Sain ühe kirja, kus üks blogi jälgija andis teada, et ei jõua minu tegemistel instagrammis silma peal hoida ja sooviks väga teada, kuidas mul läheb ning et võiksin ikkagi ka blogisse endast mõnikord veidigi teada anda. Mõistan, et tõesti ei peakski keegi 24/7 kellegi elu jälgides internetis istuma. Seega teen siis siia ka üle pika aja ühe väikese kokkuvõtte.  Tillu kohvikus Olen ikka veel töötu ja see on minu vaba valik. Käisin sügisel alustava ettevõtja koolitusel ning tundsin, et väsisin pikkadest koolituspäevadest ikka veel liiga kiiresti ära.  Seetõttu sain aru, et vajan veel veidi aega, et taastuda. Saan mõned kuud töötuhüvitist ning seega ei ole mul rahaliselt vaja väga palju sellele mõelda, kuidas me igakuiselt hakkama saame.  Ma ju ei tea, kas või millal mu elus enne pensionit veel nii vaba perioodi enam tuleb. Seega püüangi sellest nüüd siis viimast võtta. Kui hüvitis läbi saab, siis saan vajadusel sügiseni veel vabalt kodune olla.  Peamiselt tegelen hetkel siis kod
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :)