Otse põhisisu juurde

Kes minevikku ei mäleta ehk veidi sellest, kuidas ma lilleke sellisesse segadusse üldse sattusin

Ma pole vist eriti rääkinud sellest, kuidas me täpselt sellisesse seisu jõudsime, kus me sel hetkel olime, kui ma kaks aastat tagasi Kogumispäeviku väljakutsetega liitusin ja selle blogimisega siin algust tegin. 

Mu mõtted liikusid sellele eelmisel nädalal, kui avastasin äkki, et mu ID-kaart oli aegunud ja mul oli vaja kiiresti uut kaarti, sest mõned dokumendid vajasid minu digiallkirja. Mõtlesin, et maksku, mis maksab, et kui vaja, siis teen selle kiirversiooni, et taastada kiiresti allkirjastamise võimalus. Mis siis, et see on kindlasti poole kallim, kui tavaline kaart. Jõudsin juba järelegi vaadata, et see maksaks 45.- eurot. Mul oli vaja vaid välja mõelda, millise kulurea pealt selle raha võtan. Näiteks Igaksjuhuks kulutuste peale on mul igakuiselt ümbrikusse pandud 100 eurot ja teine võimalus oleks see kasvõi  kuu alguses säästupuhvrisse pandud rahast lihtsalt tagasi võtta. Seega võimalusi oli mitmeid ja ma ei pidanud seekord muretsema raha pärast, vaid suurem mure oli see, et ma saaksin võimalikult ruttu allkirjastamise võimalusega dokumendi. PPA-s sain teada, et kiirdokumendile peab ise Tallinnasse järele minema, seega on see meie jaoks suhteliselt mõttetu teenus, kuid õnneks on olemas võimalus osta eraldi kaart, millega saab digiallkirjastada. Super!!! Selle tegemisele kulus ca tunnike ja minu probleem oli lahendatud. Kulu kokku 50.- (ID-kaart ja see teine kaart). 

Allikas: FB

Kuid 2018a sügisel ei olnud meie lood nii roosilised. Olime terve suve maja fassaadi remontinud ja iga üle jäänud sent oli sellesse projekti pandud. Näiteks, kui ma oma 40ndat sünnipäeva pidasin, siis palusime kingiks ümbrikut, et saaksime osta majale uue ukse, mis uuenenud fassaadiga paremini kokku sobiks. Ühesõnaga kõik raha läks majaehitusse. 

Meil polnud mitte sentigi sääste ja siis tekkis mul sügisel töökoha vahetusega seoses vajadus uue arvuti järele (st mul puudus kodus tööks sobilik arvuti). Ma ei osanud näha muud varianti, kui võtsin selle järelmaksu peale. Kuu aega hiljem, minu sünnipäeva paiku, andis meie pesumasin otsad. Viisime selle remonti, kuid see oleks läinud ligi 100 eurot maksma ja mõistlikum tundus uus osta. Seega sain mehelt "sünnipäevakingiks" pesumasina - loomulikult järelmaksu peale, sest selle 25 eurot kuus ju maksmiseks ikka leiab. 

Kuu lõppudes olid rahad nii otsas, et pidin praktiliselt iga kuu veidi raha krediitkaardilt näpistama ja kuna tegu oli vaba tagasimaksega kaardiga, siis tagasimakseid ma sel perioodil eriti ei teinud. Nii oli selleks samaks sügiseks krediidilimiit peaaegu täis ning maksin iga kuu juba ainuüksi intressi ja kaardikindlustust ca 20 eurot. 

Meie vanem laps pidi hakkama kodust eemal koolis käima ja ma sain talle iga nädal vaid 10 eurot söögiraha anda (teame nüüd, et ühel koolikaaslasel oli see summa veelgi väiksem). Samal ajal kulus toanaabril söögile ikka mitukümmend eurot ning ta sai alati vajadusel vanematelt raha juurde küsida. Õnneks oli meie laps mõistlik ja ei virisenud kunagi ning sai hakkama. Poole aasta pealt hakati talle juba stipendiumi maksma ja siis läks tema elu lahedamaks. 

Novembris aegusid mu load ja see oli see, mis mulle konkreetselt seoses ID-kaardi aegumisega meelde tuli. Ma teadsin sel hetkel väga hästi, et mu load saavad läbi, kuid olime rahaliselt nii ummikus, et see 40 eurot tundus ka suur raha kõige muu kõrvalt välja käia. Kui detsembri alguses raha sain ja lubasid taotlema asusin, siis oli seal suur ja punane kiri, et teie load ei kehti. See tähendab, et sõitsin mõned nädalad kehtetute lubadega ringi. Piinlik!!! Kuid see oli meie elu sel hetkel ning me ei saanud aru, et olime ise end liiga puntrasse keeranud. Nagu olen varemgi öelnud, siis elu muudkui juhtus ja meile tundus, et me ei saa selleks midagi ära teha või neid olukordi paremaks muuta. 

Olen tänulik kogumispäevikule ja ka iseendale (ning perele), et me selle teekonna ette võtsime ja oma rahaasju korda seadma hakkasime. Ma ei kujuta ette, kus me muidu tänaseks oleksime olnud. Kindel see, et ikka veel ühes suures finantsilises sasipuntras. 

Veidi mõtlik

Elli


Kommentaarid

  1. Tohutult inspireeriv 😍 Nii lohutav on näha, et kõik on võimalik kui hästi planeerida. Jätkuvalt jaksu!

    VastaKustuta
  2. Tubli oled! Loen ja mõtlen et ma võiks ka nii tubli olla 🙄

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Silvia, sa saadki olla. :) Oluline on lihtsalt alustada. Peab olema eesmärk, mille poole püüelda ja plaan, kuidas seda teha. ..ja valmisolek, et kõik ei õnnestu 100%, aga juba 80% või kasvõi 50% plaani täitmist viib meid juba paremasse olukorda.

      Kustuta
    2. Ma tean kuidas on õige aga lihtsalt ei tee nii 😔 ma ei ole eesmärke reaalselt paberile kirjutanud, vb peaksin sellest alustama 🤔

      Kustuta
    3. Kindlasti tasubki sellest alustada. See kirjapanek pole ju suur pingutus ;)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg