See teema tekitab minus lausa frustratsiooni, sest mina ei saa sellest aru. Kelle jaoks see minimalism täpselt mõeldud on? Kui löön mõne blogi või artikli lahti, siis on seal näiteks soovitus, et vähendage oma garderoobis riideid või ärge ostke asju, mida teil vaja pole. Kes see ostab siis selliseid asju, mida tal vaja pole? Ostetaksegi ju seda, mida ka kasutatakse või polegi see nii?
Ma jõudsin oma jaburate mõtetega nii kaugele, et kõige minimalistlikumad inimesed on tõenäoliselt need, kes tänaval elavad ja prügikastidest endale vajaliku leiavad. Ei kuluta nad mingeid üleliigseid ressursse ja taaskasutus on nende seas väga levinud ning ära visatud toit saab ka nende poolt päästetud ja tasuks korjavad nad veel tänavatelt prügi (no seda eeldusel, et see midagi väärt on). Palun nüüd tõsimeelsetel minimalistidel minu postitust mitte liiga tõsiselt võtta. Tahan vaid veidi oma vaatenurka ja mõistmatust selgitada.
Tulen kodust, kus oli pidevalt puudus. Gümnaasiumi ajal olid mul ühed vanaroosad PLEKIGA mingist humanitaarist saadud püksid. Need olid minu AINSAD koolis käimise püksid ja teismelisena oli mul ikka väga piinlik. Plekk jäi küll pluusi ääre alla, kuid mina teadsin, et ta seal on. Kõik pluusid ja fliisid olid sugulastelt või siis kuskilt taaskasutusest saadud. Pidin igal õhtul sokke ja aluspesu pesema, sest mul oli neid vaid paar paari. Ega ülikooli ajalgi, kui kindlat sissetulekut polnud, läks kõik võrdlemisi vanas vaimus edasi (kaltsukad ja peamiselt üks lahke sugulane, kes korra aastas kapitühjendusi tegi). Sain täiskoormusega tööle umbes 27-aastaselt. Kuid siis oli palju muid auke, mida pidi lappima asuma, lapsed vajasid riideid ja asju ning minu unistus oma kodust oli ju ka kogu aeg kuskil kuklas.
Ma pigem tunnen, et mul on keeruline sellest olukorrast välja tulla ja normaalseks hakata. Kui ma midagi endale ostangi või luban, siis tihtipeale kaasneb sellega süümekas, et ehk oleks olnud midagi vajalikumat selle rahaga teha, et ehkoleks kõrvale pannud, saaks säästupuhvrit suurendada või mõne vajalikuma ostu jaoks koguda. Seetõttu võtsin ma eelmisel aastal ette eesmärgi, et pean hakkama enda garderoobi täiendama, sest see asi hakkas juba väga ebanormaalseks minema. Kuid nüüd see minimalismiteema lausa lajatab mulle näkku ja süümekad ujuvad taas pinnale, et ehk oli see siiski liigne priiskamine ja kindlasti saaks veelgi kasinamalt. Näiteks oleks ju saanud mu kevad-sügis mantlil luku ära parandada ja siis oleks ta võibolla veel 10 aastat mind teeninud, mis siis sellest, et sooja ega vihma ta ju ei pidanud ja nägi välja ehk veidi luitunud, kuid augu kõrvalt oli ju terve. No see (parandatud) auk oli ju tegelikult taas sellise koha peal, kus ainult minda teadsin, et ta seal tõesti on.
Siis veel see teema, millest kirjutasin oma oktoobri postituses, et kui kõigil on pigem vähe riideid, siis võib see olla väga stressitekitav, kui sa ei leia nädala keskel aega neid riideid ära pesta. Nii mina, kui ka puberteedikud, peavad vahetama pluuse vähemalt üle päeva, kuid veel normaalsem, kui teha seda iga päev, sest muidu on need ju juba higilõhnased. Sama on trennipluusidega, neid ju järgmisel päeval selga ei pane või paneb??? Kui igaühel on vaid 1 paar teksasid, siis loodadki kogu aeg heale õnnele, et need ei määrdu ja neid pole vaja vahepeal pesta. Eks meil ole siin ka neid stressiolukordi aegajalt tekkinud. Minimalistide jutust saan aga aru, et väheste riiete hulk peaks olema stressi vähendav.
Iseenesest mulle isegi meeldib kapselgarderoobi idee, kuid selle looma hakkamine nõuaks taas konkreetseid ressursse. Mul on endiselt kasutusel vaid 1 paar teksaseid, sest nendele eelmistele, millega käisin, tuli juba auk sisse - siinkohal ütleks minimalist ilmselt, et osta kallimad, siis need ka peavad kauem, kuid see on nagu järelmaksuga, et sulle tundub, et lihtsam on käia iga aasta välja 20 eurot püksipaarile, mitte 120, mis ehk kestakski 10 aastat või kauemgi. Seega tekitab see kõik ikkagi minus väga palju segadust ja küsimusi, et kust kohast see aeg ja raha siin vabaneb.
Muude asjadega kodus - see idee on lahe, et meie elu võiks olla kolavabam. Kolides sai ikka päris korralikult asju ära visatud, mida polnud juba kaua aega kasutanud. Meie kodudes võiksid ju olla vaid need asjad, mis meile päriselt meeldivad, kuid selleni võtab mul nüüd küll veel tükk aega, sest ma ei raatsi neid asju ära visata, mis mulle ei meeldi, aga mis ajavad ju asja ka ära, sest mul pole hetkel võimalust asendada neid kõiki esemetega, mis mulle sama vajalikud, aga rohkem rõõmu teeksid.
Ma pole veel leidnud seda kohta, et mida arvavad minimalistid asjade kohta, mis veel töötavad. Kas neid ikka võib välja vahetada või kui tihti? Meie külmkapp tiksub juba 19-ndat aastat. Sahtlid on selle ajaga kannatada saanud, üks riiul läks juba mõned aastat tagasi täiesti katki, teisel kulusid siinid ära ja nüüd hoiavad seda üleval kaks puuliistu. Sügavkülm kogub jääd. Aga ta ei ole ju veel päris katki ja täidab oma ülesannet veel kuidagimoodi. Kas lasta kuni viimse hingetõmbeni või on siiski mõistlik varem see tehnika välja vahetada?
Kusjuures see põhimõte, et osta kvaliteeti, on ju õige. Kuid, kui raha vähe, siis ostadki odava Jyski või Läti mööbli ja tegelikult elad sellega ka oma elu täitsa rahuldavalt ära. Minu köögimööbel maksis ca13a tagasi 4000 krooni. See oli tol ajal umbes ühe kuu palga jagu. Lugedes 5000 eurot maksvatest köökidest, siis minu mõistus tardub. Need ongi väga ilusad ja kindlasti ka väga kvaliteetsed, kuid ma kogun meelerahufondi juba kolmandat aastat ja ma pole veel paarituhandetki täis saanud. Seega nõuaks sellise köögi jaoks raha kogumine minult väga mitu aastat. Kui see kõik minu töötundidesse arvutada, siis pigem lepiks vist pappkastidega, kui sellise panusega oma tööst.
Samas DIY projektide teema oli äge. Inimesed on ikka ülimalt leidlikud ja seda leidlikkust võiks isegi enam rakendada. Mul tekkis siin vähemalt 3 projekti, mida võiks lähiajal ette võtta. Meie suur viimase aja DIY oli ju saun.
Selline mõte tekkis ka veel aja ja asjade omamise kohta. Minimalism eelistab vähem asju, väites, et see annab rohkem aega. Kuid alati see pole ju nii. Näiteks muru niitmise või lumelükkamisega hoiame me palju aega kokku, kui meil on muruniiduk või lumepuhur. Meil on suur krunt ja lumelükkamisele läheb igal sajupäeval vähemalt 1,5 tundi. Puhuriga kuluks ilmselt vähemalt poole vähem aega. Saagimine käsisaega versus ketassaega või mootorsaega? Lihvimine käsitsi või lihvijaga jnejnejne. Ilma pesumasinata elu ei kujuta meist keegi ilmselt enam ette. Me oleme pigem leidnud, et sellised asjad on meie ellu vajalikud, sest muudavad igapäevase hakkama saamise kergemaks.
(Sain selle kohta juba vastuse, et kui seda on piisavalt tihti vaja ning see säästab aega, siis on selle asja omamine môistlik).
Kuid siinne jutt on kirjutatud minimalismi teemaga väga pealiskaudse tutvumise põhjal. Mulle tundub, et kõiges, mis puudutab minu isiklikku heaolu, kipun ma end pigem endiselt liigselt piirama ja pigem kõike muudkui edasi lükkama. Näiteks pole ma sel aastal ostnud endale talvesaapaid. Minu viimased (mingi 4-5a vanad) peavad halvasti sooja ja ei ole ka väga mugavad (ju said need pigem hinda vaadates ja "ah, käib kah" põhimõttel ostetud) ning seetõttu käin hoopis ühe lastest väikeseks jäänud saapapaariga. Hakkasime ühel päeval poisiga koos arutama, et kui vanalt ta neid saapaid võis kanda ja see võis olla mingi 7-8 talve tagasi. Väljanägemine pole neil enam suurem asi, kuid õmblused peavad ja nad on väga mugavad igapäevaseks liikumiseks. Mõnikord läheb ka turult ostetud asjadega õnneks, sest tol ajal meilt veel mingeid bränditooteid ei nõutud. 😉
Ma saan aru, et ma ei saa minimalismi tegelikust olemusest aru ja see postitus ongi vaid näitamaks, milliseid mõtteid see niigi pidevalt säästurežiimil elanud inimesele tekitab.
Jäin vist jälle lobisema, aga see jutt tahtis minu seest välja saada.
Minimalismivõhik
Elli
PS. Peale väikest mõttevahetust Liisi Kirchiga, tekkis veidi selgust, kuid otsustasin, et las see üllitis jääb siia siiski just nii nagu ta mul emotsiooni pealt sündis. Siin on hästi välja toodud küsimused, millele saan lähiajal järkjärgult vastuseid otsida.
Kommentaarid
Postita kommentaar