Otse põhisisu juurde

Kevadmasendus?

 ....veebruarikuu on? .....Loomulikult autoremondikuu. Milleks traditsioone lõhkuda? Järsku lõid mul jälle mitmed tuled auto armatuuris põlema ning pidin selle remonti viima. Esimene remont läks väikeste kuludega. Sain hakkama veidi alla 50 euroga. Seejärel oli vaja käia ülevaatusel ja ma ei saanud ülevaatusest läbi. Nüüd siis pean auto uuesti remonti viima. Uus prognoositav kulu jääb juba vähemalt paarisaja euro piiresse. See tähendab, et pean jälle oma säästude kallale minema. Esialgu loodan hakkama saada SOS- fondis oleva rahaga, kuid kahtlustan, et veidi pean näpistama ka oma külmkapi jaoks kogutud rahast ja selle ostu edasi lükkama. Ma nii lootsin juba, et saame märtsis külmkapi ära osta, kuid pean jääma mõistlikuks ja kõigepealt tegelema nende segaste väljaminekutega. 

Tegelikult on minu selle aasta märtsi sissetulekud umbes 160 eurot väiksemad, sest mu jaanuari sissetulekute arvestuses tekkis mingi segadus ja nüüd siis silutakse seda ehk, et ma sain 80 eurot vähem palka ning ma kaotan ka ca 80 eurot oma igakuiselt toetuselt. Samal ajal on meil sel kuul 2 olulist sünnipäeva. 

....ja sellega seoses masendun ma juba täielikult, sest juba teist aastat keeratakse riik lukku just lapse sünnipäeva ajaks. Kogu see olukord hakkab juba ilmselt paljudele üle mõistuse käima. Minu puhul pidev kodukontoris konutamine, kontaktide vältimine....vahepeal olid teed nii libedad ja  metsateed paksu lume all ning pidin leppima tubasema olekuga ja tunnen, et see kõik on mu vaimset tervist taas õõnestamas, sest tundub, et sellele jamale ei tulegi kunagi lõppu. Pigem keerab kõik järjest hullemaks. Seega on mul taas arstile aeg pandud ja väike roosa pill ehk päästab päeva. 

See nädal on veidi rõõmsamad ilmad ja püüan iga sellist päevakest maksimaalselt ära kasutada. Selles suhtes on koerad head motivaatorid. Kui ta ikka ronib sulle sülle või lausa kirjutuslauale, et nüüd on aeg arvuti käest panna ja kõndima minna, siis on rakse sellisele palvele mitte vastata, eriti, kui päike paistab ja pole mingit vabandust seda mitte teha. 


Positiivset on ju ikka ka. Veebruar läks eelarvestamisega endiselt kenasti. Hetkel mulle sobib see väga hästi, et reaalne raha on jagatud ümbrikute vahel ära. Eelarve tabelis oleksid need ju ainult numbrid ja kui kõik raha ühe arve peal on, siis on mul selle numbri vaatamisel keeruline aru saada, kui palju võin ma veel söögile, koertele või majapidamisele kulutada. No ilmselt proffidel eelarvestajatel ei ole see keeruline, aga minul hetkel on lihtsam näha füüsiliselt rahasummasid. Tunnistan, et see on veidi tüütu, et kogu aeg meeles pidada, mis ümbrikud mul nüüd kaasas peavad olema ja siis endiselt ka see müntide teema, kuid olen aru saanud, et see pole nii tähtis. Oluline on üldpilt. See, et ma iga kuu alguses oma raha sendipealt ära planeerin. Kuu lõpus on lihtne kokkuvõtet teha, kui kõikidest ümbrikutes alles olev raha kokku lugeda. Nii oli mul sel kuul lisaks säästudele alles veel 145 eurot. Kui mõelda sellele, et ilma sellise täpse eelarvestamiseta või ka varasemate eelarvestamise üritustega oli mu konto alati praktiliselt nullis, siis on see väga suur muutus. Osa summasid jäid oma ümbrikutesse edasi ja panen sel kuul lihtsalt vähem raha sinna, sest sissetulek on ju väiksem ning osa summasid liikus siis säästudesse. 

Märtsi eelarve seadmisel oli veidi lõbus seik. Tegin enda arvates tuludest kenasti kokkuvõtte, seejärel jagasin kõik kulude vahel ära ja järsku oli mul mitusada eurot puudu. Jõudsin juba mõelda, et nüüd on kohe eriti jama majas. Tõmbasin säästusummadest muudkui raha vähemaks, kuni järsku avastasin, et olin sissetulekutes märkinud ühe summa 450.- asemel 150.-. Mina ja matemaatika 😄

Igatahes on mul juba märtsi eelarve kenasti planeeritud. Seda hakkab nüüd siis mõjutama peagi eesseisev autoremont, kuid loodan, et mitte liiga karmilt. Mul on ju selleks raha olemas, kuid marru ajabki see, et see lükkab jälle kõik muud plaanid edasi, kuid selline see elu on ja ma ju peaksin juba seda viimase kahe aastaga olema selgeks saanud, et kui kõik tundub liiga hästi sujuvat, siis elu paneb jälle ühe väikese maksahaagi, et sa end liiga mugavalt tundma ei hakkaks. 


Kevadmasendunud, kuid lootust mitte kaotav

Elli

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg