Valikuvõimalus

Meie elu on pidevalt täis valikuid. Me valime mingites ajahetkedes enda jaoks sobivaima või kõige õigemana tunduva. Mõnikord me ei näe paremaid võimalusi. Nagu mina ei näinud varem laenuvabalt elamise võimalust, sest kogu aeg oli ju niigi keeruline oma rahaasjadega toime tulla. 

Sel nädalal sain pangalt kirja, et minu väikelaen saab kohe läbi.....ja kohe teine lause peale seda oli: Kas sul on juba uusi plaane, mida soovid ellu viia? Anname Sulle uuteks ettevõtmisteks laenu kuni 3900 eurot. 🙈

See on neist ju väga lahke pakkuda mulle kohe uut laenu peale, kuid õnneks on mul võimalik vähemalt hetkel neile EI öelda. Püüaks ikka kuidagi ilma hakkama saada. 

Minu rahaasjade korda ajamise teemast Kogumispäevikus, tuli välja, et üks keerulisem osa meile kõigile on plaanile kindlaks jäämise teema. Tegelikult on see ju ka minu jaoks raske, kui ma kuust-kuusse mingeid soove muudkui edasi lükkan. Ma sooviksin näiteks väga uut magamistoakappi, sest vana seisab "ausõna" peal püsti ja üks kapiuks ripub vaid ühe hinge peal, sest teine on pooleks. Kahjuks on hinge pesa katki ja seda ei saa asendada. Pean kapiukse alati kindla nõksuga sulgema, et see ainuke hingki veel vastu peaks. 

Siis mu diivanilaud, mille lauaplaat on lahti ja täkkeid täis, häirib mind väga - see on pärit minu lapsepõlvekodust, mis ei olnud täis helgeid mälestusi, vaid kahjuks pigem vastupidi. Üks diivanilaud ei maksagi ju eriti midagi, kuid samas külmkapi ostmine on praegu olulisem, sest nagu juba kirjutanud olen, siis on see juba väga vana ning ei jaksa enam piisavalt külma toota ning pealegi jääb ta meile väikeseks. Mul pole võimalik sellesse nädala toiduvaru sisse osta, sest sinna lihtsalt ei mahu nii palju. 

Köögilaud koos toolidega on ka kombineeritud taaskasutusest. Laud on väike ja kogu pere selle taha kahjuks korraga sööma ei mahugi ning minu söögitegemistelgi kipub ta kitsaks jääma. Toolid on toodud ühe kooli aktusesaalist, kus kunagi ammu toole välja vahetati, ja nende isteplaatidel on "pinnud väljas", mida varjan siis toolipatjadega. Ühe sellise tooli panin ajutiselt enda kontoritooliks ja mu selg sureb iga päev, kui pean üle kolme tunni sellel istuma. Selle üle on mul hea meel, et mul nüüd korralik töölaud olemas on. See oleks võinud küll tsipa suurem olla, kuid ajab oma asja täitsa ära. Suurt puudust tunnen aga ühest laualambist, mille ostmist olen ka juba paar kuud edasi lükanud. 

Kindlasti on midagi veel, mis mulle hetkel kohe pähe ei tule. Mõtlesin tuua veidi näiteid, milliseid oste ma muudkui edasi lükkan, sest ma ei soovi oma meelerahufondi rahasid kasutada. See nõuab minult endiselt meeletut kannatust ja mõnes mõttes ka pingutust, et oma soovidele mitte järele anda ja nii sellest olukorrast vaikselt päriselt nö välja saada. 

Sel aastal on mul olemas ümbrik nimega: kodusisustus, kuid eelmisel kuul võtsin sealt raha, et auto korda saada. See kuu panin sinna siis taas 50 eurot, et ehk hakkab ikka nüüd vaikselt kogunema, kuid nüüd tuleb ju aed oma kulutustega peale ning ilmselt läheb see raha hoopis nendeks kuludeks, sest muud rida mul selleks loodud pole. 

Aias on juba kevadet :) 

Seetõttu tekitab minimalismi teema minus endiselt väga suuri vastuolulisi tundeid, sest ma sooviksin jõuda kunagi oma eluga staadiumisse, kus ma ei pea pidevalt iga euro peale mõtlema, vaid saan ka veidi elu nautida ja tunda end piirangutest vabamana. Ma arvan, et minimalism on lihtsam siis, kui sa oled mingi ajaperioodi elanud juba "lahedamalt" ja sul on praktiliselt kõik eluks oluline tegelikult olemas. Sul ei ole piiranguid ja siis sa teedki valikud, kas kulutada oma raha meelelahutuse, riiete, kallite hobide peale või elada tagasihoidlikumalt ning keskenduda vaid vähestele, kuid kvaliteetsetele asjadele. 

Kuulasin üht minimalisti podcasti , milles räägiti kolavabaks saamise puudustest, et kuidas inimene ikkagi hakkab tundma teatud esemetest puudust. Mina ei taha praegu rohkem puudust tunda, sest kogu senine teadlik 40 eluaastat on olnud üks pidev puudusest puudusesse rändamine ja nüüd mulle tõsiselt aitab sellest. Ma sean oma rahaasjad korda selleks, et ma saaksin elus rohkem rõõmu tunda. Minnagi perega restorani, kui mul selleks tuju tuleb või osta kasvõi suur roosa mänguelevant, kui mulle tundub, et see on just see, mis mu meele rõõmsaks teeb. Tegelikult pole ma kunagi olnud nipsasjakeste inimene olnud. Mulle ei meeldi mingid kujukesed või kaunistused kapil, mis mulle midagi ei tähenda. Mõned üksikud on, kuid need on mulle südamega kingitud ja neil on minu jaoks suur emotsionaalne väärtus. 

Seega, meil on alati tegelikult valikuvõimalus. Mina olen otsustanud, et minu jaoks on hetkel oluline jõuda oma puhvritega turvalisemasse tsooni ja siis saan enam keskenduda oma igapäevase elu korda sättimisele. Eks teen seda jõudumööda juba praegugi pisikeste sammude haaval, kuid see pole hetkel prioriteet. Oleme siiani niiviisi hakkama saanud, siis saame mõnda aega veel. 

Valikutes vaba

Elli